Fotokollaaž: ekraanikuvad + Canva.com

Vestlesime 15. juunil e-valimiste puudustele tähelepanu juhtiva infovabaduse ja digiõiguste aktivisti Märt Põdraga. Teemaks muidugi äsjased europarlamendi valimised, kus taaskord läks läbi mitu kehtetut e-häält. Lisaks rääkisime veebilehest, kuhu Põder on püsti pannud alternatiivse hääletusplatvormi, mis on turvalisem, kui riigi e-hääletamine. Nimelt on seal iga samm, erinevalt riigi e-hääletuse süsteemist, ka päriselt üle-kontrollitav.

Põder on vabariigi valimiskomisjonile ja riigikohtule esitanud ka viis valimiskaebust, millest vastuse on hetkeks saanud vaid esimene. Märt ise kommenteerib seda järgmiselt: “Riigikohus aga sisulistele küsimustele lahenduse andmise asemel otsustas, et testimise ulatuse ja ajakava võib valimiste korraldaja määrata ka pärast juba toimunud testimist tagantjärele – sisuliselt tähendab see, et kui testimise tulemused ei meeldi, siis saab määrata tagantjärele sellise ulatuse, et sobimatud tulemused ei mahtunud testi piiresse. Kuna testimise ulatust polnud määratud ja see oli eelduslikult piiramata, siis minu kui vaatleja väljatoodud ja testimisel tuvastatud vastuoludega valimisseadustikuga täpselt nii talitatigi – üteldi tagantjärele, et nende osas nad süsteemi parajasti ei testinud.”

Sisuliselt on tegu kaebustega, mis jäid eri formaalsetel põhjustel eelmistel valimistel arutamata ja seekord püüab Põder esitada need vorminõuetele vastavalt, et Riigikohus võiks neid sisuliselt arutada.

Vaata/kuula lähemalt intervjuust:

Sõltumatu e-hääletuse infosait:

* https://exitpoll.infoaed.ee/

Jooksvate tulemuste arvutaja:

* https://euro24.infoaed.ee/

Valimiskaebused praeguse seisuga:

* https://p6drad-teel.net/~p6der/kaebus3/

Toome siinkohal välja ka Põdra esimese kaebuse kokkuvõtte:

• Kokkuvõtlikult on kaebaja toonud avalikkuse ette mitmeid olulisi puudujääke selles, kuidas e-valimisi hetkel läbi viiakse. Nendele tähelepanujuhtimistele ei ole enamustel juhtudel paraku sisuliselt vastatud, vaid kaebused on sumbunud menetluslikel põhjustel. Kaebaja on seisukohal, et valimiste olulisust arvestades peaksid esitatud küsimused saama sisulised vastused, et tagada valimissüsteemi usaldusväärsus.
• Kui seadusandja soovib e-hääletust võimaldada, ei tohiks siiski seda teha tuues ohvriks põhiõigusi ja valimisseaduste uuendamise häid praktikaid, mis eeldavad valimissüsteemi oluliste muudatuste vastuvõtmist laia avaliku debati ning konsensusega ja aegsasti. Seejuures ei saa olla kaalukausil salajasus vs avalik kontroll valimistulemuste üle, sest mõlemad on demokraatlike valimiste jaoks vajalikud ning olemuslikud, kummagi suhtes ei tohiks iseäranis meie noor demokraatia teha mõtlematult mööndusi.
• Eesti arusaam e-hääletusest ei ole ainuvõimalik ning viidi ellu kiire tehnilise progressi tingimustes ilma muudatusi põhjalikult kaalumata. Näiteks tekitab e-häälte anonüümimine hääletuse viimases faasis tõsiseid probleeme valimissaladuse tagamisel, kuigi saab anonüümida ka esimeses faasis, mis on tüüpiline praktika paljudes teistes riikides, kus e-hääletust on katsetatud (nt Norra või Šveits). Eesti e-hääletuse valik anonüümida viimases faasis tulenes suuresti ID-kaardi kui tehnilise lahenduse kasutamisest ja sellel rakenduse leidmise soovist pärast 2002. aastat, mõistmata valiku tagajärgi valimisõiguse jaoks.
• E-hääletuse liiga otsest tuletamist ID-kaardi taristust on kirjeldanud ka valdkonda uurivad teadlased, nt Aro Velmet: „Vastupidiselt digivabariigi ergutusrühmale väidan, et e-hääletust ei tuleks mõista mitte demokraatia uuendamise suure ettenägelikkuse kulmineeruva sammuna vaid hoopis perifeerse kõrvalsaadusena digitaalsele taristuprojektile, mis tõi kokku avaliku ja erahuvi – digiidentiteedi.” (Originaal: „I argue, contrary to the digital republic’s cheerleaders, that, rather than being the culminating step in a grand vision of democratic renewal, e-voting is best understood as a peripheral byproduct of a different digital infrastructural project that brought together both public and private interests – the digital ID“).
• 50. 01.09.2005 otsuses nr 3-4-1-13-05 toodud eesmärk võtta kasutusele uusi infotehnoloogiliste lahendusi ei saa olla niivõrd kaalukas, et õigustada valimiste usaldusväärsuse langemist ning järeleandmiste tegemist hääletamise vaadeldavuse ja salajasuse vallas. Muutuse mõistlikuks põhjenduseks ei saa olla muutus ise, st ainuüksi fakt, et tegemist on millegi uuega. Kaebaja palub, et Riigikohus annaks võimalusel siinset kaebust lahendades laiema hinnangu ning käsitleks eelmainitud e-valimiste kitsaskohti, mis on varasemalt jäänud sisulise vastuseta.

Märdi ettekanne 2023. aasta riigikogu valimistest, kus ta õnnestus anda kehtetu e-hääl:

*https://media.ccc.de/v/37c3-12298-should_e-voting_experience_of_estonia_be_copied

(Ettekandes jutuks olnud digiallkirjade kaebus läheb ka uuesti Riigikohtusse selle nädala lõpuks, ka käivad Calamus ja Mereäär sisuliselt selle koopiaga kohtuteed. – toim.)

Eurovalimiste vaatlemise reportaaž Märt Põdra blogis:

* https://gafgaf.infoaed.ee/posts/kaks-kehtetut/

Toimetas Mariann Joonas