Foto: aydinmutlu / Getty Images + Billion Photos + Canva.com

Harju Maakohus leidis oma eilses (23.09.2022) otsuses Tallinna Kiirabi 14 vallandatud töötaja osas, et nende kõigi töölepingute ülesütlemised seoses mittevaktsineerimisega on olnud tühised ning mõistis välja töötajatele erinevas suuruses hüvitised, millest suurim küündis 16 000 euroni. Kohus ütles selgelt, et tööandjal puudub õiguslik alus nõuda vaktsineerimist, seisab advokaadibüroo Pallo&Partnerid pressiteates.

Tallinna Kiirabi vaidlus oli 2021.a esimene suurem vaktsineerimist puudutav õigusvaidlus pärast seda, kui Tööinspektsioon pakkus välja enneolematu skeemi, kuidas tööandja võiks töötajaid mittevaktsineerimisel vallandada. Enne kohtusse jõudmist püüti asjale leida töötajate poolt igati kohtuvälist lahendust, sealhulgas asutati ka ametiühing, kuid paraku tulemusteta. Just Eesti Kiirabi Töötajate Ametiühing otsustas vallandatud töötajate eest seista ning abistada neid kohtusse pöördumisel.

Advokaadibüroo Pallo&Partnerid advokaat Jaanika Reilik-Bakhoff peab kohtu otsust ja õiguslikke põhjendusi loogilisteks ja arusaadavateks. “Mul on äärmiselt hea meel, et meil on olnud võimalus seista just nende meditsiinitöötajate õiguste eest, kes olid 1,5 aasta jooksul enne vallandamist andnud endast parima teiste inimeste aitamisel viirusega toimetulekul. Kohtu õiguslikud põhjendused töölepingute ülesütlemiste tühisuse osas on loogilised ja arusaadavad. On märgiline, et kohus lükkas ümber Tööinspektsiooni välja pakutud vallandamise aluse: töötajaid ei saa vallandada mittevaktsineerimise tõttu TLS § 88 lg 1 p 2 alusel,” lisas Reilik-Bakhoff.

Kohtu olulisemad seisukohad kiirabitöötajate vallandamisega seoses:

1. Tööandjal puudub õiguslik alus nõuda vaktsineerimist

• Kostjale ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust seadus – vastavat sätet pole kunagi kehtinud, ei kehti praegu ning pole kohtule teadaolevalt ka lähitulevikus planeeritud kehtestada;
• Kostjale ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust täidesaatva võimu määrus;
• Kostjale ei andnud vaktsineerimiskohustuse kehtestamiseks alust ka hagejatega sõlmitud töölepingud.

1. Riskianalüüs oli ülepaisutatud

• Kohus võib eeldada, et tagajärjed ei olnud tasemele IV (suured vigastused, raske tervisekahjustus, osaline püsiv puue, kutsehaigus) või tasemele V (väga rasked tagajärjed, püsiv puue, surm) vastavad;
• Kostja enda riskianalüüs nägi ette mitmeid alternatiivseid võimalusi riskide maandamiseks. Sellises olukorras ei saa pidada proportsionaalseks vaktsineerimiskohustuse kehtestamist primaarse abinõuna;
• Kostja pidas ekslikult ainuõigeks lahenduseks vaktsineerimiskohustuse kehtestamist kui meedet, millega vältida haigestumisi ja nakatumisi. On üldteada asjaolu, et COVID-19 haigusesse nakatumist ja haigestumist ei välista vastava vaktsiinikuuri läbimine. Seosetud on ka väited, et vaktsiin välistab haiguse leviku või töötajatega kokkupuutuvate patsientide nakatumise. Vaktsineerimise eesmärk saaks seega olla üksnes töötaja enda tervise kaitse;
• Riskianalüüs sätestas vaktsineerimise kohustuse, kuigi seaduslik oleks olnud luua soovijatele võimalus end vaktsineerida. Seega saanuks kostja üksnes võimaldada töötajate vaktsineerimist, mitte seda nõuda;
• Kuivõrd vaktsineerimise eesmärk on üksnes töötaja enda tervise kaitse, peab olema tagatud töötaja õigus tervise kaitsele (PS § 28), PS §-s 16 sätestatud õigus elule ja PS §-st 26 tulenev eraelu puutumatus (nt kehaline ja vaimne puutumatus). Eelviidatud õigused peavad olema tagatud ka selliselt, et isikul oleks võimalik end vabalt töölepingulises suhtes teostada (PS § 19). Seega isikul peab ka töölepingulises suhtes olema õigus oma terviseküsimustes vabalt otsuseid langetada, muuhulgas otsustada, kas ta soovib oma tervist kaitsta tööandja poolt pakutaval ja soodustatud viisil;
• Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kostja ei ole kehtestanud samalaadset kohustust mõne teise viiruse või haigusega seonduvalt ega ole ka vallandanud ühtegi töötajat põhjusel, et täitmata on mõne teise viiruse või haigusega seotud vaktsineerimiskohustus. Ometi puutuvad kostja töötajad pidevalt oma töö iseloomust tulenevalt kokku igasuguste haigustega;
• Seega leiab kohus, et kostja on riskihinnangus ning selle tegevuskavas lähtunud vääratest eeldustest ning vääralt kehtestanud operatiivtöötajatele primaarse abinõuna üksnes vaktsineerimiskohustuse.

1. Töölepingut ei saa ühepoolselt muuta

• Kostja on kinnitanud, et tal puuduvad mistahes etteheited hagejate sisulise tööülesannete täitmise kvaliteedile. Kostja on töölepingud üles öelnud üksnes lähtuvalt asjaolust, et hagejad ei täitnud kostja poolt kehtestatud vaktsineerimiskohustust kohaselt ning tähtaegselt;
• Vaktsineerimiskohustuse kehtestamine oli kostja ühepoolne toiming. Asjaolu, et muudatus hagejatele teatavaks tehti, ei muuda seda mitmepoolseks tehinguks. Vastava kohustuse sisseviimine eeldab poolte kokkulepet (TLS § 12 – töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel);
• Kohus nõustub, et teatud ulatuses peab kostjal olema võimalik ka ühepoolselt tööohutuse nõudeid muuta (vt ka TTOS § 13 lg 2, TLS § 28 lg 2 p 6). See saab aga toimuda üksnes üksikute töövõtete või töökaitsevahendite kasutamise osas, mis ei muuda oluliselt töötingimusi ega töötaja sobivust töökohale.

1. Tegemist ei saanud olla ka tööandja korraldusega

• Kuna vaktsineerimiskohustuse kehtestamine ei ole seaduslik, ei ole tegemist korraldusega, mida hagejad täitma oleks pidanud. Lisaks ei ole nimetatud korraldus seotud hagejate tööülesannetega, vaid pelgalt nende endi tervislike küsimustega. Vaktsineerimiskohustuse täitmatajätmist ei saa pidada ka tööandja mõistlike korralduste eiramiseks või töökohustu​ste rikkumiseks.
• Vaktsineerimiskohustuse täitmatajätmist ei saa pidada hagejate töövõimet vähendavaks teguriks. Samuti ei saa sellest järeldada hagejate töökohale sobimatust või kohanematust või nende ebapiisavaid tööoskusi.

Allikas: Pallo&Partnerid

Tekst: Pallo&Partnerid kommunikatsioon