Foto: erakogu / Revolution From Home

“Ma teen peaaegu igapäevaselt trenni. Seda tehes tunnen end tugevana (ja mitte ainult füüsiliselt), see hoiab mul mõtted tasakaalus ning võimaldab paremini eemalt hinnata ja luua loogikat enda tihtipeale hullumeelses elus. Kuid olenemata sellest kui hea on mu füüsiline vorm, jääb mulle alatiseks keha, mis on kandnud, sünnitanud ja imetanud nelja last. Mu kõht on pehme ja kaetud venitusarmidega (näed neid siin), mu kintsud ja tagumik hoiavad kangekaelselt kinni rasva (ilmselt juhuks kui ma kavatsen selle beebide tootmise trendiga jätkata) ning mu rinnad meenutavad miskit, mida me näeme National Geographicus, mitte ükskõik millises teises lettidel leiduvas ajakirjas,” kirjutab enesearengu treener Beth Berry.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt augustis 2019.

Minu keha on ema keha ning arvestades, et minu noorima lapse sünnist on möödas üheksa aastat, ei ole oodata ka mingit “tagasipõrget” hoolimata sellest, kui palju kaloreid ma kulutan, kui palju kõhulihaseid ma teen või mitu tundi ma jõusaalis veedan.

Õnneks olen ma selle kõigega leppinud ja rahu teinud ning näen seda hoopiski mille kaunina. Mu amet näeb ette emadega töötamist. Täpsemalt öeldes toetan pakun ma tuge naistele teekonnal, kus nad kasvavad, muutuvad, taasloovad enda elu, võtavad tagasi enda väärtuse ning parandavad oma suhet iseendaga. Mida rohkemate naistega ma kokku puutun ja mida kaugemale ma jõuan omaenda emaduse teekonnas, seda selgemaks saab mulle see tõsiasi:

Me ei peagi pärast laste saamist “endiseks tagasi muutuma”. Ei füüsiliselt, emotsionaalselt ning kindlasti mitte vaimselt. Me peame astuma sammu edasi veel teadlikuma ja võimekama versiooni poole iseendast. Emadus on püha, kaunis ja auväärne evolutsioon, mitte häbiväärne muutus millekski vähemaks, nagu ühiskond meile püüab näidata.

Ainuüksi eeldus, et naised on loodud võimalikult vähe muutuma ning muutuma tagasi endisteks – sellisteks, missugused nad enne emadeks saamist olid, on ebarealistlik ja solvab igas vanuses, rahvusrühmas ja suuruses naisi. See naeruvääristab kõige võimsamat muutust ühe inimese elus, kus ta omandab rolli lapsevanemana. See röövib lõputute ebarealistlike eesmärkide seadmisega (mis ei pruugi kokkuvõttes üldse kasuks tulla) naistelt võimu.

Maailm vajab emadusega kaasnevaid muutusi. Seda soojust, hellust, haavatavatust, prioriteetide ümberseadmist ja sügavat armastust – need on vaid mõned näited sellest, mida meie valude käes kannatav maailm enim vajab.

Kuid asi on selles, et teadlikud ja väekad emad, kes on enda väärtusest teadlikud (eriti need meist, kellel on suhteline vabadus, võimalused ja privileegid) on suureks ohuks nii paljudele praegustele sotsiaalsetele struktuuridele ja kultuurinormidele.

• Ilu-ja moetööstused (lisaks teistele) loodavad ja toituvad meie rahulolematusest iseendaga või eluga pärast beebisid. Mida rohkem saame teadlikuks enda väärtusest, ilust, tugevusest ning eesmärgist, seda vähem tooteid on meil vaja selleks, et end hästi tunda ning oma elu armastada.
• Meie tegelikud vajadused ei ole ühel joonel normidega. Kui me võtame üks kord kollektiivselt vastu otsuse, et meie vajadused on olulised, on ettevõtted ja töökeskkonnad sunnitud ümber korraldama enda praegust kasum-enne-inimesi prioriteedisüsteemi. Piisavalt pikk emapuhkus, tervisekindlustus, osaline tööaeg ning suurem paindlikkus saavad suurema tõenäosusega normiks siis, kui me hakkame iseendid nägema selle kõige väärilistena. Kuid selle muutuse vastu rõhuvad enim need, kes lõikavad kasu sellest, kuidas ühiskond on hetkel üles ehitatud
• Me elame endiselt meeste poolt domineeritud kultuuris, kus naiselik võim inimesi hirmutab. Vaadake korraks, kui tihti hakkavad inimesed kulmu kortsutama, kui teemaks on sünnitus, menstruatsioon või näiteks menopaus. Me pole kultuurilisel tasemel veel valmis naiselikkusega ja sellega kaasneva reaalsusega. Me peame kõigepealt end ära kasima, raseerima, kitkuma, steriliseerima ja photoshoppima. Alles siis nähakse meid esinduslikuna, aktsepteerituna ja mitte tülgastavana. Kuigi emadus pakub hulgaliselt võimalusi selle väärastunud paradigma parandamiseks, hoiab häbitunne meie endi kehade, haavatavatuse ja vajaduste sees kinni ning paneb iseennast piirama.