Igaühele meist söödab elu aeg-ajalt ette tõsiseid proovilepanekuid. Mõned meist aga saavad väljakutsete ületamist lausa elustiiliks nimetada. Tantsukooli JJ-Street asutaja, ettevõtja, harrastussportlane, hingeline seikleja ja ellujääja Joel Juht on otsustanud ette võtta ühe tõsise ja pöörase katsumuse, milleks on seekord Maroko kõrbes toimuv liivateekond ehk 32. Marathon Des Sables, mis  leiab aset aprillis 2017 ja mille jooksul läbitakse jalgsi kõrbeluidetel ja kivilagendikel kuue päevaga umbes 250 kilomeetrit ehk 156 miili. Kõige pikem distants ühes päevas on 81,5 kilomeetrit. Marsruut ja formaat muutuvad igal aastal ning see hoitakse ultramaratonile eelneva päevani saladuses, mis muudab kaasalöömise veelgi põnevamaks.

Tegemist on vägagi tõsise enese proovilepanekuga, mis on nõudnud isegi paari inimese elu ja paljudele on see lõppenud tõsiste tervisekahjustustega, sest liigutakse täisvarustuses umbes 50-kraadises palavuses. Selle ultramaratoni läbijaid peetakse ekstreemsete aladega tegelejate seas juba väga kõvadeks tegijateks ja kangelasteks. Sellel teekonnal sündinud ellujääjatest saab vennaskond kogu eluks.

Maratoni algatajaks peetakse Prantsuse kontserdikorraldajat Patrick Bauerit, kes 1984. aastal läbis inimtühja oaasideta Sahara kõrbeala üksi ja jalgsi, käies 12 päeva jooksul maha 350 kilomeetrit ehk 214 miili. Kaks aastat hiljem, 1986. aastal toimus esimene Marathon Des Sables, kus distants läbiti joostes. Esimesteks võitjateks olid prantslased Bernard Gaudin ja Christiane Plumere. Aastaks 2009 oli osalejaid juba üle 1000  ja loodi nende ühendus Solidarité Marathon des Sables. Maratoni eesmärk on arendada projekte, mis aitavad Maroko lapsi ja vähekindlustatud elanikkonda tervishoiu, hariduse ja säästva arengu valdkonnas.

Esmasest eitavast vastusest kiirete treeningute juurde

Joel Juhti sattumine ultramaratonile oli omajagu juhus, sest esimese vastuse kohaselt saanuks ta kaasa lüüa alles 2019. aasta üritusel — Des Sables maratonile on ekstreemsusest hoolimata tahtjaid palju. Juba mõned päevad pärast sellist vastust sai ta aga teate, et on vabanenud üks koht ja ta saab põrgulikus ettevõtmises osaleda juba järgmisel aastal. Nüüd tegeleb ta aktiivse ettevalmistusega, millesse kuuluvad pikkus- ja kestvusjooksud, crossfit, maratonid, matkad ja palju muid treenivaid ettevõtmisi.

Üheks Joeli esimeseks testiks oli Kõrvemaa matk. “Eesmärk oli see rahulikult ära teha, aga läks jälle käest ära,” jutustab ta. “Võtsin ette 19 kilomeetrit rada koos viiekilose kotiga. Õhtul kolmveerand viis sain rajale, olin üksi kottpimedas metsas, mulle anti pealamp, mida ma ei viitsinud isegi põlema panna, jooksin muusikat kuulates pimedas ega vaadanud isegi selja taha. Jooksin hambad ristis mäest üles ja alla ega tundnudki, et mul kott seljas on. Korraks eksisin ära, tegin kilomeetri juurde. Sinna minnes oli ärevus, aga kui lõpetasin, oli hea olla.”

“Minu osavõttu võib tõenäoliselt ka julgelt hullumeelsuseks nimetada, sest tegu on tõsise katsumuse ja enese proovilepanekuga,” selgitab Joel Juht. Ta on viimastel aastatel kire ja südamega tegelenud väga erinevate väljakutsetega, nagu suusa-, jooksu- ja jalgrattamaratonid, golf ja muai thay poks ning palju muudki, kuid rahutus temast pole kadunud ja see tõukab teda endiselt neile radadele, kust elusalt mittenaasmine on üks paljudest võimalustest. Osavõttu Marathon Des Sables ekstreemüritusest peab ta enda jaoks suurepäraseks proovilepanekuks, põnevaks väljakutseks ja senise elu üheks võimsaimaks kogemuseks, kui ta kord naeratades finišisse jõuab.

Teiste kogemus tuleb kasuks

Maratoni vältel saavad võistlejad vaid ühe puhkepäeva, kuid tihtipeale kulub sellest suurem osa päevase jooksu lõpetamiseks. Kõrbejooksus osalejad ööbivad välilaagris, kaheksakesi ühes telgis. Nendest inimestest kujuneb tugisüsteem, pere ning pikaajaline sõprusring. Selline kogemus jääb igaveseks meelde ja vähesed mõistavad, mida elu suurim eneseületus võib tähendada! Kuus päeva, üks puhkepäev, 250 km suhteliselt asustamata aladel, kõrbekuumus, sagedased liivatormid ja elu suurim ettevõtmine – just seda Marathon des Sables endast kujutabki.

Head nõu andis Joel Juhtile Madis Tiik, kel on liivamatka kogemus juba olemas. “Kõrbesse pole vaja palju asju kaasa võtta, tema võttis hirmust rohkem ja ütles nüüd, et tuleb võtta nii palju, kui on hädavajalik, sest jooksus hakkab iga gramm mängima, sa tunned ka iga tilka oma veepudelis,” vahendab Joel Madise õpetusi. “Kõrbes on okkad, mis võivad tulla läbi tossutalla ja jalga vigastada. Sa ei saa kuus päeva ennast pesta, magad uste ja akendeta telgis, pea magamiskotis, et ei avastaks ennast hommikul liivahunniku seest. Seal on veel palju detaile, mida Madis mainis, näiteks, et kivid on hästi teravad. Järelikult ei saa sinna minna tavalise tossuga, see peab olema maastikujalanõu, mis kestaks läbi pika distantsi. Iga inimese kohta on arvestatud päevas 12 liitrit vett, vesi ja esmaabi on hinna sees. sa pead ise tegema arvestusi ja taktikat, et kuskohas hoiad energiat kokku, kus jälle teed tööd. Lisaks kõigele ei tea sa, kuhu lähed, sest igal aastal on uus marsruut ja alles siis, kui kaardid kätte antakse, saad rajaga tutvuda. Kõrbes internetti pole, oled sina, sinu varustus ja kõik. Enne starti annad kõik liigsed asjad ära ja saad need tagasi, kui naased seitsme päeva pärast sellelt toredalt matkalt.”

Joel, millised on su varasemad maratonikogemused?

Olen jooksnud ühe poolmaratoni ja võib-olla kunagi oli veel midagi. Kuna olen terve elu liikunud, siis teiste sportlaste arvates on mul olnud tulemused head.

Palju räägitakse sellest, et maratonil osalemine võib olla ohtlik, kui ei ole piisavat ettevalmistust. Mida sina soovitaksid inimestele, kes plaanivad tavapärasel 40-kilomeetrilisel maratonil osaleda?

Arvan, et enne oleks vaja veidikegi trenni teha, et jalad saaksid harjuda, ja siis minna ühele mõnusale matkale. Mis puudutab traagilisemaid juhtumeid, siis, surma saadakse igal pool, see ei ole kindlasti argument, et jooksu mitte kaasa teha. Schumacheriga juhtus ju samuti suusatamisel õnnetus, lihtsalt asju tuleb teha mõistusega.

Lisaks füüsilisele ettevalmistusele vajab maratonil osalemine ka vaimset ettevalmistust. Kuidas sina vaimselt valmistud ja on see üldse lõpuni välja võimalik?

Olen selle peale palju mõelnud ning arvan, et oluline on korrutada endale, et ma saan hakkama, ja lihtsalt ei tohi liiga palju üle mõelda. Hetkel on mul käimas läbirääkimised spordipsühholoogiga, kes hakkab mind aitama tulevikus mustadest aukudest üle saada.

Millised tavaliselt hulljulgeks peetavaid ettevõtmisi oled veel läbi teinud?

Tartu Suusamaratonist võtsin osa, kusjuures ettevalmistusaega oli üks kuu ja klassikalise suusatamise tehnikast ei teadnud ma midagi. Kaasa tegin ka 68-kilomeetrilise maastikurattamaratoni ja seda eelneva treeninguta. Osalesin ka Suusahullude 30 kilomeetri sõidul, mille tõusumeetreid on 3-kilomeetrilisel ringil kilomeetri jagu rohkem kui Tartu Suusamaratonil kokku. Motokrossi kestvussõit Sakus oli põhimõtteliselt samuti ettevalmistuseta, kuid kuna poisipõlves tahtis isa minust krossisõitjat teha, siis olid mingid teadmised mul juba varem olemas.

Vaata lisaks: Marathon Des Sables

Fotod: adami.ge, erakogu

Toimetas Monika Kuzmina/GoodNews.ee