Foto: Daisa TJ/ pexels.com

“Kapten hüppas tekilt otse riietega vette ja sööstis ujudes läbi vee, hoides endise vetelpäästjana merehädalist silmapiiril. Ta ujus otsejoones ühe paarikese poole, kes oma ankrus oleva kaatri ja ranna vahel rahulikult ujus,” kirjutab lehel gCaptain endine rannavalve vetelpäästja Mario Vittone.

“Ma arvan, et sa oled tema arvates uppumas,” ütles mees oma naisele. Nad olid üksteist vees olles lõbusalt pritsinud ja naine oli pisut kiljunud, kuid nüüd seisid nad lihtsalt liivaribal, ise kaelani vees.

“Meil on kõik korras, mida ta teeb?” küsis naine pisut pahaselt.

“Meil on kõik korras!” karjus abikaasa nende poole ujuvale mehele, ise kätega lehvitades, kuid kapten jätkas tema poole ujumist.

“Liigu eest!” karjatas kapten paarikese vahelt läbi ujudes.

Mitte isegi meetrite kaugusel, vaid otse mehe ja naise taga oli uppumas nende 9-aastane tütar. Kapteni abiga ohutult pinnale jõudes puhkes tüdruk pisaratesse ja karjatas: “Issi!”

Kuidas teadis see kapten, ise 15 meetri kaugusel viibides midagi, mida lapse isa ei suutnud sealsamas olles ära tunda?

Uppumine pole vägivaldne nähtus, millega kaasneb kätega vehkimine või pritsides appi hüüdmine, nagu enamik inimesi seda ette kujutab. Kapten oli saanud ekspertidelt vastavasisulisi koolitusi ning aastatepikkune kogemus oli õpetanud teda uppumist ära tundma. Lapse isa oli seevastu õppinud uppumise tunnusmärke televiisorist.

Kui veedate aega merel, järvel, jõel või mis iganes veekogul ning selle läheduses (mida me kõik teeme), peaksite veenduma, et nii teie ja kui ka teie meeskond teab, mida oodata ja milliseid tundemärke otsida, kui inimene vette läheb. Näiteks hetkeni, mil tütar pisarsilmil “Issi!” hüüdis, polnud ta enne vees olles piiksugi teinud.

Kunagise rannavalve päästjana ei üllatanud see lugu mind sugugi. Uppumine on peaaegu alati petlikult vaikne sündmus. Niisugust lainetamist, pritsimist, karjumist ja dramaatilist sündmustikku, milleks televisioon meid valmistab, näeb päriselus harva.

Tajutava lämbumisohu vältimiseks ilmneb inimestel vaistlik uppumisreaktsioon (millele on nime andnud doktorikraadiga päästja Francesco A. Pia). Ja see ei näe välja niisugune, nagu enamik inimesi seda ette kujutab.

Kui keegi upub, on pritsimist väga vähe. Samuti pole mingit vehkimist, karjumist ega abi kutsumist.

Et saada aimu, kui vaikne ja ebadramaatiline võib uppumine olla, mõelge sellele: USA-s on tegu teisel kohal oleva juhusliku surma põhjustajaga 15-aastaste ja nooremate laste seas (esimesel kohal on mootorsõidukitega seotud õnnetused). Nendest 750 lapsest, kes järgmisel aastal upuvad, viibib 375 oma vanema või mõne täiskasvanu vahetus läheduses.

Uppumine ei paista uppumisena

Dr Pia kirjeldas vaistlikku uppumisreaktsiooni rannavalve ajakirjale On Scene kirjutatud artiklis järgnevalt:

• Välja arvatud harvadel juhtudel, ei ole uppuv inimene füsioloogiliselt võimeline abi kutsuma. Hingamissüsteem on loodud hingamiseks. Kõne on sekundaarne või sellega kattuv funktsioon. Enne seda, kui inimene saab rääkida, peab olema hingamine kindlustatud.
• Uppuva inimese suu tõuseb veepinnale ning vajub taas vee alla. Kui inimene upub, siis tema suu ei asu veepinna kohal piisavalt kaua selleks, et ta saaks välja hingata, sisse hingata ja jõuaks ka abi kutsuda. Kui uppuva inimese suu on veepinna kohal, hingab ta välja ja kiirelt sisse, kuna suu hakkab jälle vajuma veepinnast allapoole.
• Uppuv inimene ei saa abi saamiseks lehvitada. Loodus sunnib teda instinktiivselt sirutama käsi külgsuunas ja end veepinnale suruma. Veepinnale vajutamine võimaldab merehädalisel oma keha vee pinnale kergitada, et suu veest välja tõsta ja hingata.
• Kogu vaistliku uppumisreaktsiooni vältel ei saa uppuv inimene oma käeliigutusi vabatahtlikult kontrollida. Füsioloogiliselt ei saa veepinnal olevad inimesed isegi enese aitamiseks sooritada vabatahtlikke liigutusi, näiteks abi saamiseks lehvitada, päästja poole liikuda või päästevahendi poole sirutuda.

Vaistliku uppumisreaktsiooni algusest lõpuni jääb inimese keha vees püstisesse asendisse. Uppumisohus inimesed saavad enne sukeldumist veepinnal püsida vaid 20 kuni 60 sekundit.

See aga ei tähenda, et appi karjuv inimene pole tõelises hädas, vaid ta kogeb teatud sorti vee-stressi. Seda ei esine alati enne vaistlikku uppumisreaktsiooni ning sedasorti stress ei kesta kaua. Erinevalt tõelisest uppumisest võivad vee-stressi sattunud ohvrid siiski iseenda aitamisele kaasa aidata – nad saavad haarata päästerõngaid jne.

Kui inimesed on vees, olge tähelepanekud nende uppumisele viitavate märkide kohta:

• inimese pea on vees madalal, tema suu veetasemel;
• pea on kallutatud taha, suu lahti;
• silmad on klaasjad ja tühjad, inimene ei suuda pilku fokusseerida;
• silmad on kinni;
• juuksed on otsmiku või silmade peal;
• inimene ei liiguta oma jalgu;
• hüperventileerimine või õhu ahmimine;
• inimene proovib ujuda kindlas suunas, kuid ei liigu edasi;
• inimene proovib end selili pöörata;
• tundub, nagu inimene ronib nähtamatul redelil.

Seega, kui keegi kukub vette ja kõik tundub korras, siis ärge olge olukorra turvalisuses siiski ülemäära kindlad.

Mõnikord on kõige tavalisem viide kellegi uppumisele see, et ei tundu, nagu ta upuks.

Uppuv inimene võib eemalt paista kellenagi, kes lihtsalt naudib vett ja tema pilk on suunatud taevasse. Üks võimalus olla olukorra turvalisuses kindel, on esitada küsimus: “Kas kõik on korras?” Kui inimene on võimeline vastama, on tõenäoliselt kõik hästi. Kui vastus piirdub pelgalt tühja otsavaatamisega, võib teil inimese juurde jõudmiseks olla alla 30 sekundi.

Meeldetuletus lapsevanematele: vees mängivad lapsed teevad häält. Kui nad ühel hetkel ootamatult vaikseks jäävad, peate nende juurde minema ja olukorda kontrollima.

Allikas ja viited: gCaptain, WebMD, CDC.gov, CBS, Red Cross

Loe lisaks: turvalise suplemise juhised lastele

Toimetas Janne Ark