Ameerika Ühendriigid on jõudnud põhjapaneva arvutuseni – kodutute rehabiliteerimine on odavam kui nende hooletusse jätmisel paratamatult tekkivad tervishoiu- ja vanglaarved. 

Suhtumine kodututesse on USA-s piirkonniti erinev: alates usuühngute ja vabatahtlike organisatsioonide kodutute toitlustamise keelamisest kuni seadusteni, mis kohustavad kodutuid ümber asuma või politsei õigusest vahistada kõik avalikes kohtades isiklikke asju hoiustavad ja ööbivad inimesed. Sellised meetmed ei ole aga kodutuse probleemi mingil määral leevendanud. Pead on tõstmas uus arusaamine valdkonna paremast korraldamisest.

Tegemist on paradoksaalse olukorraga. Amnesty International USA andmetel on USA-s üle viie korra rohkem asustamata  elamispindu (18,5 miljonit) kui on ilma koduta inimesi (ligi 3,5 miljonit). Asustamata elamispindade näol on suures osas tegemist makseraskustesse sattunud kodanike eluasemetega, mis on pankadele tagastatud viimase majanduskriisi algusest saadik.

Utah’ näide

Üks piirkondi Ameerika Ühendriikides, kes on selle teemaga juba aastaid edu saavutanud, on Utah osariik. Viimase kaheksa aastaga on osariik vähendanud kodutust 74%, andes ilma mingite siduvate kohustusteta eluks ajaks kodu 2000-le tänaval elanud inimesele. Plaan näeb ette kaotada kodutus kogu osariigis täielikult aastaks 2015.

Üle 60% kodututest vaevlevad alkoholi või narkootikumide sõltuvuse küüsis, 30% neist on raske vaimse haigusega. Kodutute terviseprobleemid on nii tõsised, et nende tänavalejätmine ja erakorralise meditsiini ravikulude eest tasumine on Ameerika maksumaksjale suurem kulu kui kodutute rehabiliteerimine ja tasuta elamispinna andmine.

Eelmise aasta andmed näitavad, et iga-aastane summa, mis kulub Utah osariigil koduta inimese kiirabi ja kinnipidamise kulude katteks, on 16 670 dollarit inimese kohta, samal ajal kui eluaseme ja sotsiaaltöötaja tagamine rehabiliteeritud endisele kodutule maksab vaid 11 000 dollarit inimese kohta. On ilmselge, et kodutute majutamine pole mitte ainult inimlikum, vaid ka majanduslikult kasulikum.

Utah edust on innustatud ka teised USA osariigid, näites kodutusega suures hädas olev Wyoming on käivitamas oma pilootprojekti sarnaselt Utah’ga.

Üleriigiline kogukondade ühisprojekt

Probleemi lõplikuks lahendamiseks on ellu kutsutud ka 100,000 Homes Campaign (Saja Tuhande Kodu Kampaania). Tegemist on üleriigilise koostööliikumisega, millega on liitunud juba üle 175 kogukonna eesmärgiga tagada kodu 100 000-le raskes tervislikus seisundis olevale kodutule inimesele. Projekti eesmärk soovitakse saavutada 2014. aasta juuliks.

Eesmärk, leida kodu 100 000 inimesele, ei lahenda kaugeltki kogu riigi kodutute vajadusi, kuid projekt rajab teed tõhusate lahenduste leidmiseks ning soovib tõestada, et see on võimalik.

Programmi vabatahtlikud otsivad ja intervjueerivad õhtuti kodutuid, et tuvastada kõige kriitilisemas tervislikus seisundis olevad inimesed. Selle info alusel koostatakse  abivajavate inimeste andmebaas koos terviseandmete, asukoha ja fotodega, ning valitakse välja eelisjärjekorras majutust vajavad  kodutud.

Korteri saanud kodutut jääb toetama ja nõustama sotsiaaltöötaja, kes teeb regulaarseid visiite, et aidata inimesel oma probleeme lahendada ja majanduslikult jalule tõusta. On mõistetav, et päris kõik kodu saanud inimesed ei suuda oma viletsusest sellest hoolimata välja rabeleda, arvestades seda, kui suur osa neist on sõltuvushaiged.  Suurem osa neist siiski aga läbib rehabilitatsiooni projekti edukalt. Nii võib tuua näite Philadelphiast, kus üle 80% tasuta korteri saanutest suutis ka kaks aastat hiljem programmis püsida ja elavad saadud elamispinnal edasi.

Kas on aus anda tasuta elamispind inimesele, kes on ise oma viletsuses süüdi  − see on moraalne küsimus, mida Saja Tuhande Kodu Kampaania kriitikud meedias sageli esitavad.  Projekti eestvedajad aga ei vaatle teemat süü kontekstis, vaid pigem pragmaatiliselt. Oluline on leida kõigile parim lahendus. Ühelt poolt, kuidas aidata abivajajaid ja teisalt, kuidas teha seda kõige ökonoomsemalt ja tõhusamalt.

Kodutuse kaotamise eelduseks on kogukondlik koostöö

Saja Tuhande Kodu Kampaania koduleht kuulutab: “On aeg lõpetada kodutuse probleemiga “tegelemine” ja teha algust kodutuse kaotamisega. Me usume, et põhitakistus tänavatel elavate inimeste majutamisel pole mitte raha ja toimivate strateegiate puudus, vaid soovimatus teha koostööd jätkusuutlike, sihitud ja statistilistel andmetel põhinevate lahenduste nimel. Suutmatus teha koostööd on üleriigilise kodutuse probleemi põhipõhjus.  Ei saa edu saavutada, kui iga kogukonna tuumikjõud tegutsevad omaette killustunult.”

Seni, kuni kohalikud ettevõtted, sihtasutused, valitsusasutused, kinnisvaraomanikud, teavitustöö tegijad ja teenusepakkujad ei istu ühise laua taha ühe ja sama statistikaga, ei saa kohaliku tasandi süsteemid paremaks muutuda ning inimesed virelevad tänavatel edasi. Saja Tuhande Kodu Programmiga liitunud kogukonnad ei otsi, keda süüdistada või kellele tunnustust jagada, liikumist innustab vaid üks mõte: inimene vajab kodu.

“Meie ühine eesmärk on anda püsimajutus 100 000-le kõige haavatavamale krooniliselt kodutule ligimesele. Oma liikumise käigus muudame me seda, kuidas ühiskond käsitleb kodutuse probleemi tervikuna ning kindlustame selle, et meie lastele muutuks mõte inimesest, kes veedab terve oma elu tänaval, millekski ennekuulmatuks ja kujuteldamatuks, “ manifesteerib Saja Tuhande Kodu liikumine oma tulevikuvisiooni.

Vaata videolõiku Saja Tuhande Kodu Kampaaniast ja kodutute isiklikest lugudest USA telekanali CBS telesaatest 60 minutit:

Allikad: Upworthy, 100khomes.org, Nationswell, True Activist, Thruth Dig

Foto: camelcitydispatch.com

Toimetas Liina Liisveld