Uue üldhariva veebisarja “Kullastuudio“ teises saates räägib AS Tavid uute turgude peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas Adrian Bachmann, miks loobusid Ameerika Ühendriigid 1970ndate alguses dollari tagamisest kullaga ja mis arengud see endaga kaasa tõi. Esimest osa Meelis Atoneniga saad vaadata siit, saadet juhib pikka aega USA-s töötanud ajakirjanik Neeme Raud.

Adrian Bachmann on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui riiklikul tasandil.

“Kullastuudio“ uus saade tutvustab dollari võidukäiku alatest teisest maailmasõjast ja uusi arenguid alates selle aastatuhande algusest, kui maailma majanduse juhtriigiks on saamas Hiina.

Alates teisest maailmasõjast oli dollar olnud “sama hea kui kuld“, kuni 1970ndate aastate alguseni oligi dollar otseselt kullaga seotud ja selle kurss oli fikseeritud suhtega 1 unts=35 dollarit. Kurss säilis sellisena kuni 1971. aastani, mil Ameerika Ühendriigid hakkasid viljelema ekspansiivset rahapoliitikat – põhiliselt Vietnami sõja militaarkulutuste tõttu, aga ka siseriiklike suurprojektide, kiirteede võrgu ja telekommunikatsiooni arendamise finantseerimiseks. Teisisõnu hakati raha juurde trükkima. Samaaegselt vähenesid riigi kullavarud: algselt hoiustatud 22 000 tonnist dollari tagatiseks olevast monetaarkullast oli 1971. aastaks järele jäänud vaid 8100 tonni.

“Oli selge, et sellise tempoga kahanedes Ameerika Ühendriikide monetaarkulla reservid ammenduvad tõenäoliselt 1970. aastate teiseks pooleks,“ räägib Bachmann. “Mida siis president Nixon tegi 1971. aasta augustis? Põhimõtteliselt taganeti 1944. aastal Bretton Woodsi konverentsil kokku lepitud raamistikust ning dollar muudeti vabalt ujuvaks teiste valuutade suhtes, mis põhjustas muuhulgas ka kulla hinna plahvatusliku kasvu. Kuld sel hetkel ei olnud enam rahandussüsteemi fikseeritud alustala, vaid ta muutus tooraineks nagu nafta, plaatina, titaan, alumiinium või mis iganes muu tooraine, mille hinnad kõiguvad maailmaturgudel.“

Samal ajal läks ka naftaturg dollaripõhiseks, kuld tagatisena võeti ka sealt välja.

1974. aastal sõlmisid ameeriklased nii-öelda raudpakti Saudi kuningaperega, mille kohaselt Saudi-Araabia naftat müüakse üksnes dollarites. Teiste sõnadega loodi lisakatteväärtus dollarile.

Samal ajal, 1970ndate alguses tekkis globaalne naftakriis, nafta hinnad tõusid 400%, 1981. aastaks koguni 1300%.

Sealtpeale on oma mõjujõudu kasvatanud maailma suurim kullatootja Hiina, kes toodab 400-450 tonni kulda aastas.

“Nõukogude Liidu lagunemine ega külma sõja lõpp ei ole olnud nii suurt epohhi loov maailma finantssüsteemide arengus, kui on olnud üks uus mängur, kes tegelikult tõusis väga kiiresti radarile ja on oma mõjuvõimu väga palju suurendanud ̶ see on Hiina,“ ütleb Adrian Bachmann uues saates. „Pärast Nõukogude Liigu lagunemist 1990ndate aastate alguses Ameerika hegemoonia jätkus ja isegi laienes. Kuid uue aastatuhande esimesel ja teisel kümnendil näeme, et Ameerika hegemoonia kõige suuremaks rivaaliks on tõusmas Hiina, kes on võib-olla juba edestamas USAd.“

Kuidas suudab Hiina oma majandust tagada kullaga? Vaata lähemalt “Kullastuudio“ 2. saatest:

Allikas: Tavex Group Youtube

Foto: Kullastuudio

Toimetas GoodNews