Fotokollaaž: Canva.com

Lääne toetus Ukrainale sõltub suuresti ka sellest, milliste väärtuste eest seisvana seda riiki nähakse, märgib poliitikavaatleja Andres Laiapea inimõiguslaste poolt Ukraina vägede aadressil tehtud kriitika valguses.

Nädal tagasi, 4. augustil avaldas inimõiguste kaitsele pühendunud rahvusvaheline organisatsioon Amnesty International, mille peakorter asub Londonis, pressiteate, mille kohaselt on Ukraina relvajõud seadnud tsiviilisikuid Venemaa sissetungile vastates ohtu sellega, et on rajanud oma baase ja kasutanud relvasüsteeme asustatud elurajoonides, sealhulgas koolides ja haiglates. Amnesty märkis, et sellise taktika kasutamine rikub rahvusvahelist humanitaarõigust ja ohustab tsiviilisikuid, sest nii muudetakse tsiviilobjektid sõjalisteks sihtmärkideks – Venemaa järgnenud löögid elurajoonides on tapnud tsiviilisikuid ja hävitanud tsiviilotstarbelist infrastruktuuri. “Kaitsepositsioonil asumine ei vabasta Ukraina relvajõude kohustusest austada rahvusvahelist humanitaarõigust,” rõhutas Amnesty Internationali peadirektor Agnès Callamard.

Kuigi samas pressiteates toodi välja, et mitte iga Vene relvajõudude poolt elurajoonide vastu sooritatud ebaseaduslik rünnak, mille Amnesty oli dokumenteerinud, ei järginud seda mustrit ning Ukraina relvajõudude kalduvus tegutseda asustatud piirkondades ei õigusta kuidagi venelaste valimatuid rünnakuid, mille läbiviimisel on kasutatud ka rahvusvaheliselt keelustatud kassettlahingumoona või muid laiemat ala mõjutavaid lõhkerelvi, järgnes pressiteate avaldamisele terav kriitikalaviin Ukraina valitsuse ning selle toetajate poolt. Eesti välisministeerium kuulutas Twitteris, et Amnesty on sügavalt eksiteel ja vaatab mööda sellest, et Venemaa on rünnanud Ukrainas tsiviilisikuid algusest peale sihilikult; hävitanud oma löökidega koole, lasteaedu, haiglaid ja teatreid süstemaatiliselt. Eesti suurima päevalehe Postimees arvamustoimetaja Erkki Bahovski avaldas arvamust, et Amnesty raport muudab inimõiguste eest muretsemise paroodiaks. “Halleluuja, tahaks kõva häälega hüüda – kas inimõiguste eest seisjatel on mõistus täiesti kuhugi asustamata saarele sõitnud ja ajude asemel on neil Vene televisiooniga täidetud televiisor?” ilkus ajakirjanik.

Võib nõustuda Varro Vooglaiuga, kes leidis seda üsna teravat vastukaja kommenteerides, et propagandistliku mustri järgi tegutsevad antud juhul pigem Amnesty kritiseerijad, kes üritavad jätta lihtsalt muljet nagu paneks selles konfliktis õigusrikkumisi toime üksnes Venemaa relvajõud. Samas tuleb aga märkida, et Amnesty ei süüdistanud Ukraina vägesid nüüd tsiviilisikute ründamises või kasutamises inimkilbina. Kui vaadata Amnesty veebilehelt, mida nad on alates 24. veebruarist Ukrainaga seoses kuulutanud, leiab sealt kokku 39 postitust, kusjuures eelkõige on tegemist ikkagi kriitikaga Venemaa aadressil, mida on süüdistatud korduvalt Ukrainas sõjakuritegude sooritamises, tsiviilisikute tapmises, sõjavangide jõhkras kohtlemises, aga ka Venemaal sõjavastaste suhtes rakendatud repressioonides. Ukrainat ei ole selle konflikti jooksul varem kritiseeritud. Küll aga õnnitleti ukrainlasi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise puhul, mida Callamard nimetas ajalooliseks võiduks naiste õiguste jaoks Ukrainas. “See otsus ei oleks saanud olla ajakohasem, arvestades häirivaid teateid ja süüdistusi seksuaalvägivalla kasutamisest Ukraina naiste vastu Venemaa poolt okupeeritud aladel,” märkis ta 20. juunil sel puhul tehtud avalduses.

Nüüd süüdistatakse sama naist selles, et ta olevat Kremli suuvooder või lihtsalt üks nn. kasulik idioot. Ukraina strateegilise kommunikatsiooni keskus (riiklik asutus, mille ametlik ülesanne on seista vastu väärinfo levikule, kuid millest on sisuliselt kujunenud ka ise väärinfot levitav propagandateenistus ehk mitte just kõige usaldusväärsem infoallikas) väitis sotsiaalvõrgustikus Telegram, et Amnesty International kasutas oma raporti ettevalmistamisel valdavalt tunnistusi inimestelt, keda peeti kinni Venemaa poolt okupeeritud aladel asuvates laagrites ja vanglates, kust vabanemise tingimuseks oli “õigete” vastuste andmine. Sageli olevat vaadanud seal Amnesty heaks töötanud ajakirjanike ning palgatud vabatahtlike poolt kogutud materjali üle ka Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse ehk FSB töötajad.

Amnesty Ukraina büroo juhataja Oksana Pokaltšuk ja mitmed teised töötajad astusid Amnesty pressiteate avaldamise järel ametist tagasi. Nemad ei süüdistanud organisatsiooni venelaste poolt ettesöödetud valeinfo avaldamises, vaid leidsid, et antud olukorras tulnuks arvestada rohkem kohalikku konteksti. Pokaltšuk kirjutas Facebookis: “…kui sa ei ela riigis, kuhu on tunginud okupandid, kes seda tükkideks rebivad, siis sa, loomulikult, ei mõista, mida tähendab siin – süüdistada kaitsjate armeed. /—/ Meie, Ukraina büroo poolt, rõhutasime järjekindlalt, et pressiteade, mille organisatsioon 4. augustil avaldas, pidanuks käsitlema vähemalt mõlemat osapoolt ja võtma arvesse Ukraina kaitseministeeriumi seisukohta. Nagu me märkisime, küsisid Amnesty Internationali esindajad lõpuks kaitseministeeriumilt kommentaari, kuid andsid vastamiseks väga vähe aega. Tulemuseks oli, seda ise soovimata, et organisatsioon valmistas materjali, mis kõlas nagu toetus Venemaa narratiivile. Soovides kaitsta tsiviilisikuid, muutus see uurimus hoopis instrumendiks Vene propaganda käes.” Amnesty Ukraina büroo pressiteate kirjutamises ei osalenud ja tegi omalt poolt kõik, et seda ei avaldataks.

Rahvusvaheline õigus kohtub reaalsusega

Mida kohutavat selles siis Ukraina relvajõudude tegevuse kohta väidetakse? Amnesty Internationali uurijad veetsid aprillist juulini mitmeid nädalaid Vene vägede rünnakute alla jäänud Harkivi, Donbassi ja Mõkolajivi piirkondades. Tuvastati kokku 19 linna ja küla, kus Ukraina väed olid sooritanud rünnakuid asustatud elurajoonidest. Enamik neist asus rindejoonest mitme kilomeetri kaugusel. Amnesty hinnangul leidus lähedal alternatiivseid paiku (sõjaväebaasid, tihedalt metsaga kaetud alad vms.), kus tegutsemine ei oleks seadnud ohtu tsiviilisikuid. Ei saadud infot selle kohta, et ennast elurajoonides asuvates tsiviilotstarbelistes rajatistes sisse seadnud sõjaväelased oleksid palunud või aidanud tsiviilisikutel ümbruskonnast evakueeruda. Rahvusvaheline humanitaarõigus näeb aga ette, et kõik konflikti osapooled peavad võimalikult suurel määral vältima sõjategevust tihedalt asustatud piirkondades ning kaitsma tsiviilisikuid rünnakute mõjude eest neid evakueerides ja hoiatades.

Pressiteates toodi välja rida konkreetseid näiteid, alustades sellest, et 10. juunil ühes Mõkolajivist lõunas asuvas külas raketirünnakus hukkunud 50-aastase mehe ema rääkis Amnesty uurijatele: “Sõjavägi peatus meie kodu kõrval asuvas majas ning minu poeg viis sõduritele sageli süüa. Ma palusin teda korduvalt sealt eemale hoida, sest ma kartsin tema turvalisuse pärast. Sellel päeval, kui see rünnak toimus, oli minu poeg meie kodu hoovis ning mina olin majas. Ta sai kohapeal surma. Tema keha rebiti tükkideks. Meie kodu osaliselt hävis.” Amnesty uurijad leidsid kõrvalasuvast majast sõjavarustust ja vormiriideid.

Lisaks leidsid Amnesty uurijad viis paika, kus haiglaid kasutati sisuliselt sõjaväebaasidena, kus sõdurid puhkasid ja sõid. Haiglate kasutamine sõjalistel eesmärkidel on samuti rahvusvahelise humanitaarõiguse selge rikkumine. Sõjaväelaste majutamiseks kasutatakse ühtlasi sõjategevuse algusest saadik ajutiselt suletud koole, mis asuvad enamasti tsiviilisikutega asustatud elurajoonide vahetus läheduses. Läbi käidi 29 kooli, millest 22 olid sellised, kus sõjaväelased olid parajasti sees või oli märke nende varasemast seal viibimisest. Vene relvajõud olid rünnanud paljusid neist Ukraina vägede poolt kasutatud koolidest ja vähemalt kolmes linnas olid Ukraina võitlejad asunud pärast seda ümber järgmistesse lähedal asuvatesse koolidesse. Vene raketid on tapnud koolide läheduses aga ka tsiviilisikuid, sealhulgas lapsi ja vanureid.

Amnesty tunnistas, et rahvusvaheline humanitaarõigus otseselt ei keela konflikti osapooltel asuda koolidesse, kus õppetegevust ei toimu. Samas aga rõhutati, et relvajõud on kohustatud vältima selliste koolihoonete kasutamist, mis paiknevad tsiviilisikutega asustatud elumajade läheduses, kui selleks ei ole just tungivat sõjalist vajadust. Ja kui seda tehakse, tuleb tsiviilisikuid hoiatada ning aidata neil vajaduse korral evakueeruda, mida ei olnud vaadeldud juhtumite puhul ilmselt tehtud. Ukraina on ühinenud (nagu, muide, ka Eesti) Norra poolt algatatud ohutute koolide deklaratsiooniga, millega seotud juhiste kohaselt tohib mahajäetud või evakueeritud koolide hooneid kasutada relvakonfliktide ajal sõjalisel otstarbel üksnes siis, kui sellele ei ole toimivaid alternatiive. Sellise piiranguga üritatakse tagada, et lastel oleks pärast sõjategevuse lõppemist kohti, kus õppetööd jätkata. Õigus haridusele on ju teatavasti inimõigus.

Amnesty rõhutas, et kõik relvakonfliktide osapooled peavad hoidma alati lahus sõjalisi eesmärke ja tsiviilobjekte ning võtma kasutusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida kahju tsiviilisikutele. “Ukraina valitsus peaks viivitamatult tagama, et paigutab oma väed eemale asustatud piirkondadest või evakueerib tsiviilisikud piirkondadest, kus relvajõud tegutsevad. Relvajõud ei tohiks kunagi kasutada sõjategevuse käigus haiglaid ning peaksid kasutama koole ja tsiviilelamuid üksnes äärmisel juhul, kui sellele ei ole mingeid toimivaid alternatiive,” teatas Callamard. Samas rõhutati, et Ukraina relvajõudude kalduvus tegutseda asustatud piirkondades ei õigusta kuidagi venelaste valimatuid rünnakuid, mis tapavad või vigastavad tsiviilisikuid või kahjustavad tsiviilobjekte – selliseid rünnakuid nimetas Amnesty otsesõnu sõjakuritegudeks.

Seistes silmitsi Ukraina valitsuse ja selle toetajate poolt kostunud terava kriitikaga, tegi Amnesty International 7. augustil mõned päevad varem väljastatud pressiteate kohta avalduse, milles väljendati sügavat kahetsust, et selle avaldamine põhjustas ahastust, viha ja valu, kuid märgiti, et Amnesty jääb täielikult oma leidude juurde: kõik 19 linna ja küla, kus käidi, osutusid paikadeks, kus Ukraina väed olid seadnud end vähemalt mõnel juhul sisse otse tsiviilisikute elukohtade läheduses, seades nad sellega potentsiaalselt ohtu. Amnesty kinnitusel on nende prioriteet nii selles kui ka kõigis teistes konfliktides tagada, et tsiviilisikud oleksid kaitstud – see oli ka ainus eesmärk, mida seda pressiteadet avaldades silmas peeti. Samas rõhutati, et see ei tähenda nagu peaks Amnesty Ukraina vägesid vastutavateks Vene vägede poolt sooritatud kuritegude eest. Üksikasjalik info, mida pressiteates ei avaldatud, selle kohta, kus oli tuvastatud Ukraina vägede paiknemine tsiviilisikute keskel, edastati Ukraina valitsusele 29. juulil, kuid 4. augustiks ei olnud Ukraina kaitseministeerium Amnesty kirjale veel vastanud.

Miks selle asjaga järsku nii kiireks läks?

Juba 21. juulil avaldas sarnase manitsuse ka teine tuntud rahvusvaheline organisatsioon, Human Rights Watch, mille peakorteri asukoht on New York. HRW leidis, et Vene ja Ukraina relvajõud on seadnud Ukrainas tsiviilisikuid põhjendamatult ohtu sellega, et olid paigutanud oma üksusi asustatud piirkondadesse, kust elanikke ei olnud evakueeritud ohutumatesse paikadesse. Nemad küsitlesid Ukrainas inimesi aprillis ja mais. Tuvastati neli juhtu, kus rahvusvahelist humanitaarõigust olid sel moel rikkunud Vene väed, ning kolm juhtu, mil seda olid teinud ukrainlased. HRW oli kirjutanud juba 6. mail Venemaa ja Ukraina kaitseministeeriumitele, küsides neilt infot selle kohta, mida nende relvajõud teevad, et tsiviilohvreid oleks võimalikult vähe, et tsiviilisikud võitlustandri lähedalt minema viidaks, et välditaks vägede paigutamist tihedalt asustatud piirkondadesse. Vastust, muide, ei saadud kummaltki poolelt.

HRW avaldas konkreetsete juhtumite üksikasjalikud kirjeldused. Ühes kohas olid Ukraina võitlejad seadnud ennast sisse keset elurajooni asunud haiguste kontrolli keskuses, astumata samme tsiviilisikute evakueerimiseks sellest piirkonnast. Kui Vene väed seda keskust ründasid, sai vähemalt kuus tsiviilisikut haavata ning kümned ümberkaudsed majad ja kohalik kool kahjustada. Teises paigas olid Ukraina võitlejad hakanud kasutama oma kasarmuna kohalikku kultuurikeskust, evakueerimata piirkonnast tsiviilisikuid. Venelased hävitasid selle keskuse raketilöögiga, mis kahjustas ka kümneid ümberkaudseid elumaju. Kolmandas kohas seadsid võitlejad ennast sisse kohalikus koolis ning külanõukogu hoonetes, tsiviilisikud jäid evakueerimata. Seda paika tabanud venelaste raketirünnakus hukkus neli ja sai haavata vähemalt kümme tsiviilisikut.

“Venemaa ja Ukraina relvajõud peavad tegema kõik mis suudavad, et aidata nende keskele jäänud tsiviilisikutel pääseda turvalisematesse paikadesse või minimeerida muul moel ohtu, et nad viga saavad,” rõhutas HRW vanemteadur Belkis Wille. “See ei ole piisav, kui midagi ei tehta ja vaid loodetakse, et tsiviilisikud viga ei saa.” Amnesty kordas oma pressiteates sisuliselt sama sõnumit, aga adresseeris selle selgemalt Ukraina võimudele, kelle suhtes oli nähtavasti säilinud vähemalt mingi lootus, et selliseid manitsusi kuulda võetakse.

Ei ole raske mõista, miks aktiviseerusid need suured rahvusvahelised organisatsioonid selles küsimuses, mis on olnud õhus juba pikemat aega, nimelt nüüd, mil sõjategevus Ukrainas taas intensiivistumas on: loodetakse, et avalik kriitika aitab vähemalt mingil määral vältida sellega paratamatult kaasnevaid tsiviilohvreid.

USA välispoliitika ja riigikaitsestrateegia ekspert Hal Brands, kes on olnud selle sõjalise konfliti puhul minu hinnangul üks objektiivsemaid kommentaatoreid, märkis hiljuti oma kolumnis, et sõda Ukrainas on jõudmas kolmandasse, tõenäoliselt otsustavasse faasi. Esimene faas oli Venemaa ebaõnnestunud välksõda Ukraina riikluse hävitamiseks. Teine faas on Venemaa jätkuv katse haarata enda kontrolli alla kogu Donbassi piirkond ning kindlustada jäädavalt maismaaühendus Krimmiga. Kolmas faas on Ukraina kavandatud vastupealetung. “Kui Ukraina suudab võtta tagasi piisavalt territooriumi – üritamata teha liiga paljut – võib see kallutada sõja otsustavalt tema kasuks,” leidis Brands. “Ukraina peab näitama oma Lääne toetajatele, et suudab lõpuks võita, et nad jääksid Kiieviga ning annaksid sellele vahendeid edasisteks ofensiivideks tulevikus, isegi kui majanduslik ja sõjaline hind kasvab. Kui Ukraina seda suudab, siis on aeg tõenäoliselt ikkagi tema poolel.” Ebaõnnestuv ofensiiv, mis lõpeb taganemisega, oleks Ukraina jaoks aga katastroof. Panused on praegu väga kõrged. Ja eks see ole ka põhjus, miks Amnesty tegelikult suhteliselt leebe kriitika paljud ka Eestis nii ärevile ajas, sest Ukrainat toetades on ka Eesti Vabariik kaudselt üks selle konflikti osapooltest, mitte päris erapooletu ehk neutraalne riik.

Selleks, et näha Ukrainas toimuvas Venemaaga peetavat puhversõda, ei pea olema Venemaa välisminister. USA analüütikud jõudsid üldiselt juba kevadel järeldusele, et halvim võimalik tulemus Ukrainas on puhversõda – kui jätta kõrvale kaks veel halvemat võimalust: Venemaa kiire võit Ukraina üle või otsene kokkupõrge Venemaa ja USA/NATO vahel. Saadi hästi aru, et Ukraina toetamine aitab ühest küljest Venemaad ohjeldada, aga võib viia ka sõja laienemise ja kontrolli alt väljumiseni. Ukraina valitsus võib muidugi soovida teiste riikide otsesemat sekkumist, kuid vaevalt leidub mujal maailmas mõnda terve mõistusega kainet inimest, kes tahaks näha sõja laienemist omaenda kodumaale. Lääne poliitikute jaoks on nüüd seega tegemist omamoodi tasakaaluharjutusega, mille eesmärk on hoida Ukrainas ära Venemaa võit, sest see tugevdaks Kremli positsioone ning julgustaks seda jätkama oma poliitiliste eesmärkide poole pürgimist sõjalisel teel, kuid mitte lasta ennast selle nimel sõtta või valijate poolt ribadeks kiskuda.

Lääne toetus Ukrainale sõltub suuresti aga ka sellest, milliste väärtuste eest seisvana seda riiki nähakse. “Loomulikult, sõda on brutaliseeriv, ning üldiselt võttes ei ole võimalik tagada seda, et ükski sõduritest ei sooritaks sõjakuritegusid. See fakt aga ei ole vabandus enesega rahuloluks. Mis loeb, on see, kas Ukraina valitsus on valmis ning võimeline võtma nende sooritajad vastutusele. Kui nad ühes neist läbi kukuvad, on NATO olukorras, kus tuleb kaaluda oma toetuse tagasitõmbamist või süü jagamist nende misiganes kuritegude eest, mida Ukraina võitlejad sooritavad. Vältimaks sellisesse olukorda sattumist, peavad Ukraina toetajad NATO-st tagama, et Ukraina relvajõud on pühendunud rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele ning võtavad rikkujad vastutusele. Kui neile standarditele ei vastata, peaks NATO hoiduma surmatoova mõjuga relvastusega abistamisest,” on märkinud USA sõjandusekspert C. Anthony Pfaff, kes on kirjutanud muu hulgas raamatu puhversõdade eetikast.

Võib muidugi vaielda selle üle, kas rahvusvaheline humanitaarõigus on praktikas üldse täielikult rakendatav või kujutab endast osaliselt kirjeldust saavutamatust ideaalist, kuid Amnesty ja HRW ei eksinud oma hinnangus, kui tõid välja, et ka Ukraina pool ei ole seda mõningates punktides alati järginud. On täiesti loomulik, et inimõiguslased soovivad näha selles osas olukorra paranemist.

PS. Sõjad lõpevad üldjuhul poliitiliste kokkulepetega. Rahulepinguni jõutakse enamasti pärast seda, kui mõlemad pooled mõistavad, et nende konflikt on lootusetult ummikus. Juba kevadest saadik on selge, et antud juhul takistab selleni jõudmist tõsiasi, et mõlema osapoole arvates näib aeg olevat tema poolel. Siinkohal tuleb märkida, et arenenud lääneriikides leidub ka analüütikuid, kelle hinnangul ei ole aeg täna Ukraina poolel, mistõttu tuleks otsida võimalusi rahulepingu sõlmimiseks enne, kui sellega kaasneb veelgi suuremate alade kaotamine – nägemus Venemaa täielikust lüüasaamisest ja tagasitõmbumisest on ebarealistlik.

Andres Laiapea

poliitikavaatleja