Loomade päästmise lavastamine, nende uimastamine, vigastamine ja mõnikord ka tapmine – kas see kõlab nagu saade, mis väidab end loomi aitavat? “Minu suurim probleem selle saatega on see, et me vaid näitame seda, mitte päästa tegelikult loomi,” ütles üks allikatest, “minu arvates ei olnud loomad hädas, kuni meie saabusime.” Ajakirjanik James West uuris seitse kuud saate “Call of the Wildman” (“Metsamehe kutse”)  loomade kohtlemist ja avaldas oma leiud Mother Jonesi veebilehel.

Looduskanalist meelelahutuskanaliks

Animal Planeti hittsaade on telekanali järjekordne samm lavastatud “tõsielusarjade” poole. Mälestus kanalist, millest sai vaadata õpetlikke dokumentaalfilme, tuhmub järk-järgult. “Me ei ürita olla loodusajaloo kanal,” ütles Animal Planeti üks juhte Marjorie Kaplan New York Timesile 2008. aastal, “me üritame olla meelelahutuskanal.” Tõsi on, et kanali saadetes jääb üha vähemaks loodust ning ajalugu ja lisatakse kuhjaga meelelahutust – alles lasti eetrisse kaks dokumentaalfilmi võtmes tehtud saadet, milles väideti, et merineitsid on olemas. Paraku jäi piisavalt suur osa kanali sihtgrupist seda uskuma ning asi läks isegi nii kaugele, et USA riiklik ookeanide- ja atmosfäärinähtuste amet (NOAA) pidi tegema ametliku avalduse, et “veealuste humanoidide kohta pole mitte kunagi mingeid asitõendeid leitud”.

Lavastatud reaalsus

Sama palju “tõsielu” on ka saates “Metsamehe kutse”, kus peategelane Ernie Brown Jr ehk Kilpkonnamees (“Turtleman”) käib kodudes ja ettevõtetes püüdmas nuhtluseks peetavaid loomi. Saate tegijate sõnul püüab mees kõik loomad ise paljakäsi kinni ning laseb uuesti loodusesse lahti. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Selle saate jaoks tegi Animal Planet koostööd produktsioonifirmaga Sharp Entertainment, mis on spetsialiseerunud “juhitud reaalsusele”, saadetele, mis näitavad kummalisi tegelasi ning kirjutavad oma lood ette valmis. Ometi väidetakse vaatajatele, et tegu on päriselt toimunud sündmustega. “Metsamehe kutsele” lisati alates 13. osast teatis, et saade võib sisaldada “mõningaid dramatiseeringuid”.

“See saade on üks suur lollus,” ütles saates esinenud sebraomanik, “sina tead seda ja mina tean seda. See on kõigest meelelahutus, odav meelelahutus, mis annab kõigile tööd.”

Kriitilise mõtlemisega vaataja saab kergesti aru, et tegu on lavastatud saatega, kuid see ei muuda asjaolu, et saate tootjad ise üritavad vett segades väita vastupidist ning loomade väärkohtlemise süüdistustest pääseda. Saate tegijad väidavad aga, et nemad on päästjad, kes teevad loomadele head.

Isane pesukaru sai pojad

Ajakirjaniku paljastused aga näitavad vastupidist. Sarja ühes populaarsemas episoodis oli püütavaks loomaks pesukaru, kes oli elumajja roninud. Saate süžee järgi oli Kilpkonnamees kutsutud pesukaru minema viima, kuid teda hoiatati, et loomal võib olla marutõbi. Saatele loeti peale ka julgustav lause: “Kilpkonnamehe sekkumine on selle looma viimane võimalus pääseda enneaegsest surmast.” Kui mehed leidsid pesukaru üles ja püüdsid ta kinni, hüüatas peategelane: “Puhvikul pole marutõbi – tal on hoopis pojad!” Ta hakkas looma mööda maja ringi vedama, et pesukaru juhataks püüdjad ka oma poegadeni. Pesukaru pojad leiti maja alt ning loomad viidi loomade varjupaika. Lõpp hea, kõik hea? Paraku mitte.

See pesukaru oli tegelikult isane (Sharp ütles selle peale, et nad “ei saa kindlalt kinnitada pesukaru sugu) ning mitte mingil juhul ise majja pugenud, nagu ka ta pojad. Saatega seotud isikud kinnitasid ajakirjanikule, et produtsendid tavaliselt hangivad loomi farmidest või püüdjatelt ning siis paigutavad nad võlts-päästeolukordadesse võtteplatsile, mis on spetsiaalselt selleks episoodiks ümber tehtud. Kui kolm orvuks jäänud pesukarupoega viidi Kentucky loomade varjupaika, siis olid nad loomaarsti Karen Bailey sõnul “nälginud ja janused ja peaaegu surnud”. Naise sõnul olid pojad nii halvas seisus, et ta suutis vaid imekombel kaks looma päästa, kolmas aga suri.

Bailey sõnul oleksid pojad võinud ka looduses surra, kuid kindlasti poleks neid tohtinud saates väntsutada, sest iga tund ilma piisava hoolitsuseta asetas nad üha suuremasse ohtu. “Kui neid loomi kasutati saate huvides lihtsalt ära, hoolimata sellest, et nad vajanuksid ööpäevaringset hoolitsust, siis see on vale.” Kentucky seaduse järgi on loomale piisava toidu, joogi või meditsiinilise abi mitteandmine karistatav. Ent loomakaitsefond (Animal Legal Defense Fund) on Kentucky juba seitse aastat järjest nimetanud USA kõige viletsama loomakaitsega osariigiks, sest sealne loomakaitseseaduste elluviimine ja järelevalve pole piisav.

Loomade heaolu jäi saates tagaplaanile

See polnud esimene ega viimane loomade väärkohtlemise ja osariigi ning föderaalseaduste rikkumise juhtum selle saate puhul. Ajakirjaniku uurimus, mis tegeles sisedokumentidega ja mille käigus tehti intervjuusid kaheksa inimesega, kes on saate tootmisega seotud (ja kellel on tegelikult lepinguga kehtestatud range konfidentsiaalsusnõue), paljastas eetiliselt ja seaduse järgi kahtlasi tegusid. Sealhulgas selgus, et loomi uimastati saates kasutamiseks ja sätiti võtteplatsile vastavalt saate eesmärgile, hoolimata loomade heaolust.

Saates kasutatud sebra olevat olnud nii tugevalt uimastatud, et suutis vaevu kõndida. Osad meeskonna liikmeid olid teda kirjeldanud kui “peaaegu kasutamatut”. Seaduses on aga selgesõnaliselt öeldud, et loomi ei tohi uimastada lihtsalt sellepärast, et nad soovitult käituksid ja loomadele ei tohi tekitada traumat, stressi, füüsilist kahju ega valmistada põhjendamatult ebamugavusi.

Sharpi üks juhte Dan Adler aga väitis, et “me oleme alati seadnud loomade inimliku kohtlemise meie tipp-prioriteediks.” Tema sõnul on ka ettevõtte poliitika vastu loomade püüdmisele selleks, et nad saatesse tuua, kuid üks töötaja ütles, et üheks tema ülesandeks oli helistada inimestele, et nad just seda teeksid. Samuti esitati nõudmisi kindlatele liikidele, keda määratud võtteplatsidele paigutada ning tihti ohustas see loomade heaolu. Sageli pidid loomad puuris ootama mitmeid päevi.

Saate mudel on muutunud küsitavaks

Veebilehel Mother Jones väljatoodud probleemide ilmsikstuleku tõttu kehtestati saate meeskonnale uued reeglid, kuid ülalmainitud osi Animal Planeti veebilehelt maha ei võeta. Samuti ei soovi saatega seotud ametnikud kuigi omaks võtta isegi dokumenteeritud eksimusi. Kui CNN-is ilmus uudis, et Mother Jonesi artikkel võib käivitada uurimise seal esitatud süüdistuste kohta, väljastas Animal Planet ametliku avalduse, kus seisis: “Animal Planeti jaoks on kõigi loomade elu ja heaolu ülima tähtsusega. Meie eetika tuum on see, iga looma elul on väärtus… Väide, et saates, mis seab esikohale loomade päästmise, lokkab hoolimatus loomade vast, on absurdne. Produktsioonimeeskonna tähelepanu juhiti Mother Jonesi artiklis esitatud väidetele juba ligi üheksa kuud tagasi. Sharp Entertainment tegi kohe vastavaid muudatusi, et kindlustada loomade heaolu sarja filmimise ajal.”

Dan Adler ütles: “Kogu saate meeskond armastab loomi, Väide, et “Metsamehe kutses” loomi uimastatakse või tapetakse, on vale.”

Samas ütles üks allikatest: “Ma arvan, et kogu mudel on vale,” lisades, et saade on juba oma formaadilt vastuolus loomade eetilise kohtlemise vajadusega.”

Loomaarst Karen Bailey võttis olukorra väga hästi kokku: “Lõppude lõpuks vaatavad nii paljud inimesed Animal Planetile alt üles. Nad mäletavad vana Animal Planetit, mis oli pühendunud tõelisele harimisele loomariigi ja liikide säilitamise teemadel. Kuid tekitada loomadele kahju, panna neid stressirohketesse olukordadesse ning mitte hoolitseda nende heaolu eest – see on vale ja valmistab vaatajale pettumust.”

Mother Jonesis avaldatud uurimust saab täispikkuses lugeda siit.

Allikad: International Sciens Times, CNN, Raw Story

Foto: rawstory.com

Toimetas Marlen Laanep