Foto: Pixabay

Telegraphis 30. aprillil ilmunud artikli „Britain is about to surrender its sovereignty to the WHO“ (Suurbritannia loovutab oma suveräänsuse WHO-le) autor on parlamendiliige ja endine liberaalse partei minister Sir John Alan Redwood.

Ühendkuningriik korraldab põhjaliku ja kuluka uurimise selle kohta, kuidas riigi erinevad valitsused Covidi epideemiaga toime tulid ja kuidas NHS [Ühendkuningriigi Riiklik Tervishoiuteenistus] reageeris. On palju küsimusi, millele tuleb vastata, ja õppetunde, millest tuleb õppida. Aja jooksul käivitab parlamendikomisjoni töö rohkem parlamentaarseid ja avalikke arutelusid. See peaks tähendama, et sisenedes mis tahes tulevasse terviseolukorda, oleme paremini ette valmistatud ja paremini informeeritud.

WHO ei saa käituda maailmavalitsusena

Samal ajal kujundas Maailma Terviseorganisatsioon suure osa tööst Covid-19 valdkonnas. Ta avaldas andmeid ja nõuandeid selle kohta, kuidas asju lahendada, ning näis olevat pandeemia jaoks maailmavalitsus. Sellest hoolimata ei korralda ta avalikku uurimist selle kohta, mida ta õigesti ja valesti tegi.

Puudub avalik kontroll ja arutelu selle üle, kui kiiresti ta reageeris esialgsele haiguspuhangule, kui kaua kulus liikmesriikidele vajaliku nõu andmiseks, kas tema rollist vaktsiinide ja ravimite valdkonnas oli abi, miks tema statistikal näiliselt puudus ühine alus riikide õiglaseks võrdlemiseks või isegi kas tema mõtted liikumispiirangute kestuse ja tõsiduse kohta olid õiged, arvestades majandusele ja tervishoiusüsteemidele tekitatud kahju.

Seega on murettekitav, et WHO püüab meid nüüd lukustada uude lepingusse, mis annaks talle õiguse kehtestada poliitika varudele ning ravimite, vaktsiinide ja tervishoiuseadmete kättesaadavusele, sealhulgas kohustades Suurbritanniat andma üle kuni 20% pandeemiaga seotud tervisetoodetest.

Redwood: Briti valitsusel on aeg toimunust õppida

Pole raske näha, kuidas WHO võiks proovida võtta võimu laiemas valikus küsimustes, mis on seotud reageerimisega mis tahes uuele terviseprobleemile, mida ta peab oma mõjualas olevaks. Selle asemel, et jätkata oma pandeemiale reageerimise korraldamisega ja teistele helde abi pakkumisega, nagu tegime 2020. aastal, võiks Ühendkuningriik kasutada õigusnõustamist, muretsedes selle pärast, mida meil endal teha lubati ja mida pidime WHO-lt jagama või vastu võtma.

Briti valitsus ja opositsiooniparteid peaksid nüüdseks olema õppinud, et meie valijad ei taha, et nende otsustusõigused rahvusvahelistele lepingutele alla kirjutades ära võetaks. Avalikkus ootab, et nende valitud ministrid teeksid otsuseid, mis mõjutavad meid kõiki ja hoiavad meid turvaliselt, vastutustundlikus parlamendis ning rohkete arutelude ja kriitikaga, et püüda seda õigesti teha.

Olen kindel, et tulevases kriisis pakub Ühendkuningriik juhtimist, on teistele abiks ja tähelepanelik kõige suhtes, mis on Maailma Terviseorganisatsiooni teadusuuringute ja teadmiste osas parim. Mida me ei vaja, on võimukaotus, et asjad kiiresti lahendada või juristide armee, kes poliitikat juhib. See aga on leping, millele mitte alla kirjutada.

Toimetas Revo Jaansoo