Foto: cottonbro/ pexels.com

USA haiguste ennetamise ja kontrolli keskus (CDC, Centers for Disease Control and Prevention) tuli hiljuti välja aruandega, mis peaks poliitilise narratiivi täielikult purustama, kuid kahjuks läheb see ühte patta massilises koguses informatsiooniga, millest avalikkus teada ei saa. “Enamik inimesi satub kuue jala sügavusele tõenäolisemalt peaaegu kõigest muust kui COVID-19st,” nendib Daniel Horowitz väljaandes Conservative Review. 

Esimest korda on CDC püüdnud pakkuda tegelikku hinnangut COVID-19 üldise suremuse kohta, ning kõige tõenäolisema stsenaariumi korral on see number 0.26%. Ametnike hinnangul on sümptomaatiliste patsientide suremuseks 0.4% ja nakatunute hulka kuuluvate asümptomaatiliste juhtumite arvuks 35% – see tähendab, et üldine suremus (IFR) on vaid 0.26%.

Varem on karantiini kriitikuid naeruvääristatud, et need peavad suremust niivõrd madalaks, vastandudes Maailma Terviseorganisatsiooni 3,4% hinnangule, mis oli tookord paanika ja karantiini ajendiks. Nüüd on CDC madalama suremusega selgelt nõus.

Lisaks võime avastada, et üldine suremus on veelgi madalam, sest mitmed uuringud ja rahvaloendused on näidanud, et asümptomaatiliste juhtumite protsent on märksa suurem kui arvatud. Kui arvestada, et kasvõi 50% nakatunutest on ilma sümptomiteta, langeks suremus 0,2%, mis on täpselt see, mida dr John Ioannidis Stanfordi ülikoolist näitas.

Mis veelgi olulisem – üldisel suremusel puudub tähendus, sest numbrid on vastuolulised. Arvestades seda, et vähemalt pool surmadest toimus hooldekodudes, kehtiks teiste elanike puhul 0.1%-line suremus ehk üks inimene 1000 hulgast. Ja see hõlmab inimesi igas vanuses ja igas terviseseisundis. Sest peaaegu kõikide surmade puhul olid mängus kaasnevad haigused.

CDC hinnangul on COVID-19 suremus alla 50-aastaste sümptomeid kogevate inimeste puhul 1/5000-st (kogusuremus 1/6725-st), kuid jällegi peab rõhutama, et peaaegu kõikidel surijatel on spetsiifilised lisahaigused või terviseprobleemid. Inimesed, kellel neid ei ole, surevad tõenäolisemalt autoavarii tagajärjel. Ja koolilapsed, kelle elusid, vaimset tervist ja haridust me pärsime, saavad palju tõenäolisemalt äikesetabamuse.

Isegi Hispaania noorte seas on väga madal suremus – palju madalam kui iga-aastane suremus ükskõik millise vanusegrupi puhul. Laste surmad, mis esinevad teistel põhjustel, on 10-30 korda tõenäolisemad.

Muidugi on iga-aastane surmade arv tingitud mitmest erinevast põhjusest ning COVID-19 on vaid üks viirus, kuid see annab siiski vajaliku perspektiivi, keda me eelkõige peaksime kaitsma.

Tuleb tähele panna ka, et need numbrid tähistavad surma tõenäosust, kui oled viiruse juba saanud. Kui liita kokku nakatumise tõenäosus ja suremise tõenäosus, on paljudel noortel suuremad šansid, et hukkuda pikselöögist.

“Me hävitasime oma riigi ja peatasime demokraatia vaid ühe vale tõttu. Kas need inimesed, kes panid aluse ebateaduslikule paanikale, tunnistavad kunagi oma eksimuste tõsiseid tagajärgi,” küsib Horowitz.

Allikad: Ron Paul Institute, Conservative Review, CDC

Fotod: ekraanikuvad, theethicalskeptic.com

Toimetas Madis Mark