“Demokraatlikust koolisüsteemist on olnud siin-seal juttu, selle olemus jääb aga tabamatuks seni, kuni oma silmaga ei näe. Õnneliku juhuse läbi sattusin oma ümbermaailmareisil kahte Iisraeli demokraatlikku kooli Tel Avivi lähistel,” Tartu kunstikooli õpetaja Anne Rudanovski Õpetajate Lehes. Väljaande loal avaldame selle täiskujul lugemiseks ka Telegramis.

Mõne asja olemusest tekib arusaam ainult kogedes ja otseselt suheldes. Demokraatliku koolisüsteemiga oli sama, saad nagu aru, millest jutt käib, aga tegelikult ei saa ka. Olin kimbatuses: mis demokraatia asja nad siin ajavad, kõik on vaba, valikud on olulised ning las laps ise valib, mida õpib ja millal, lapse otsus loeb, usalda, usalda… Usalduse alusel leiab igaüks oma tee. Tuleb välja, et nii ongi.

Esimene kool, mida külastasime, oli The Democratic School of Kfar. 400 õpilasega koolis õppisid lapsed vanuses 6–18 aastat. Teine kool oli väga noor, just koduõppe lapsevanemate asutatud. Huvitav fakt on, et demokraatlikud koolid Iisraelis on eranditult ellu kutsunud lapsevanemad ja kohalik kogukond, neid ei planeerita riiklikult. Küll on neil riigi toetus ja õppekavad.

Kui Kfari kooli territooriumile sisenesime, oli seal palju rahvast ringi sagimas. Käimas ei olnud vahetund, mainiti meile. Kooli näitas meile seitsmenda klassi tüdruk, kes eri põhjustel oli otsustanud mõnda aega koolitöös mitte osaleda, ta ei täpsustanud, miks just. Kui uus kooliaasta algas ja ta vanade sõpradega jätkata tahtis, tuli mõnda aega topelttööd teha.

Väline mulje erineb totaalselt meie koolide omast, pigem oli tunne, nagu oleksid sattunud kusagile kunstnike kogukonda.

Kooliaed oli roheline (talv Iisraelis!), üks väike poiss kaevas seal parajasti tiiki, teised kandsid oma õpetaja juhendamisel taimede eest hoolt. Tunniplaanis on näha, millal õpetaja aias on, edasi valivad juba kõik ise.

Aga alustame algusest

Kooli tuleb lastel tulla, sest selline on riigi seadus. Hommikul koguneb iga klass oma kodumajja, lühidalt räägitakse päevast, jagatakse infot. Igal klassil (keskmiselt 15 õpilast klassis) on mentorõpetajad, kellega kord nädalas vähemalt 20 minutit, kord kuus aga vähemalt tund aega omavahel vesteldakse, lisaks vestlused, mis jooksvalt kokku lepitakse. See paneb aluse usaldusele ja isiklikele suhetele.

On tunniplaan, selle üle on arutletud ja hääletatud, klassid matemaatika, keelte, kunsti, muusika jne jaoks eksisteerivad. Koolis käiakse pühapäevast reedeni. Iisrael on üks vähestest riikidest maailmas, kus nädal algab meie mõistes pühapäeval ja lõppeb reedega. Vaba päev, sabat, on laupäev.

Koolis puudub hierarhia, pole juhti, sekretäri. (Siiski, kaks juhatajat koolil on. Miks kaks? Eri vanuseastmete tõttu.)

Küll aga on koolil oma reeglite raamat. Seal on kirjas üheskoos tehtud otsused, mida järgitakse, vajadusel muudetakse. Inimese loomuses on arengutahe, õppimise soov, kuuluvuse vajadus. Kui sa oled vaba, jõuad sa loomulikult selleni, et tahad õppida. Siit edasi: kuidas? Õppimise viise on sadu, ka matemaatika jaoks.

Vabadus ei ole abstraktne mõiste, see tähendab kokkuleppeid, reegleid ja üksteise respekteerimist.

Kõik algab valikute tegemisega. Kooliaasta alguses kulub rohkesti aega otsustamiseks, milliseid aineid õppima hakata, miks. Lapse valik loeb. Otsuseid teha on kõige raskem. See ongi elu, meie valikud. Tähtis on õpetada lapsi õppima, esimesel kohal ei ole see, mida õpitakse. Näiteks inglise keele õpetajaid on koolis kolm. Kõigil täiesti erinev lähenemine. Kes lubab tunnis rohkem, kes on konkreetne ja nõudlik. Õpilased valivad, kelle juures õppida. Lisaks inglise keelele õpetavad õpetajad veel näiteks õmblemist, heebrea keelt ja võrkpalli.

Laps võib õppida ise ja olla ka õpetaja. Kui ta otsustab, et matemaatikat õppida ei taha, siis keegi teda ei sunni. Kui laps on valiku teinud ja näiteks kahe kuu pärast seda ainet enam õppida ei taha, räägib ta mentoriga, miks. Vabadus ja vastutus käivad koos.

Õpetajate elu on täis väljakutseid. Palju energiat kulub suhtlemisele lapsevanematega. Mitte kõigile ei sobi selline õppimise vorm. Õpetajad õpivad, see on koos õppimine. Laps su ees on nagu peegel.

Õpetaja elu on samuti koolielu osa. Kui õpetaja elus on raske periood, teavad tema klassi lapsed sellest. Õpetaja ei saa olla tubli, tugev ja vormis, lahendades samal ajal keerukaid probleeme oma isiklikus elus. Haifa lähedal asuvas demokraatlikus koolis toetatakse õpetajaid regulaarselt psühholoogilise nõustamisega.

Iisraelis tundus mulle, et inimesed seal ei vaja nii palju privaatsusust kui meie, ja see tegi suhtlemise lihtsamaks ja mõnusamaks. Rongis võisin lihtsalt hakata kellegagi rääkima ja maha minnes teadsin, et tema sõjaväest tulnud tütar rändab Põhja-Ameerikas ja poeg leidis naise Pariisist. Bussipeatuses võisin ilma üle kurta.

Teksti tõlge on: Kõik me elame sama päikese valguses.

Nihutavad piire

Demokraatlik kool on elava organismina toimiv kogukonnapõhine kool, kus reeglid tulevad selle kogukonna seest. Teine külastatud koolidest oli oma piirid veel kaugemale lükanud, sealsete põhiteeside hulka kuulus mõte, et põhiline pole mitte teadmised, millega tegeletakse, vaid AEG. Millal on sul aega küsida eneselt tähtsaid küsimusi? Küsimused vajavad aega. Õppekava on neil muidugi samamoodi riiklik ja kes tahab, teeb eksameid ka. Nagu tavakoolideski, lähevad mõned pärast kooli tööle, mõned ülikooli. Enne käivad kõik Iisraeli noored sõjaväest läbi.

Kfari koolis sattusime otsuste tegemise keskele, kohalikku elu juhtivas organis, parlamendis, olid parajasti kõne all kohalikud valimised. Eelmisel nädalal toimunud nutitelefoni kasutamist otsustavas parlamendis oli rahvast hääletamas rohkem, kui ruum mahutas. Ei jõudnud kahjuks küsida, millised reeglid vastu võeti, küll nägime aga ühes nooremate laste klassis pinki, mille juures oli silt, et see on koht nutitelefoni kasutamiseks. Demokraatia on süsteem. Kui seda koolis ei õpita, kuidas saab see riigis valitsev süsteem olla?

Kui kõigil on võrdne hääl, siis on demokraatlikus koolis võimul lapsed, ütles norrakas, kellega hiljem vestlema sattusime, lapsed on ju ilmselges enamuses. Tundub, et kui lugu nii on, siis saab sündida vaid kaos, mitte kool. Nii vähe me siis lastesse usume!

Natuke kooli toimimisest. Parlament on koht, kus hääletatakse, sellele eelneb töö nn komiteedes, väiksemates gruppides. Näiteks on olemas kooli külastamise komitee, külalisi käib koolis palju. Meie saime küll lihtsustatud korras kooli sisse, aga kui hiljaaegu oli Taist tulemas suurem grupp inimesi, pidas komitee aru, kas võtta külalised vastu, kuidas see koolielu mõjutab, jne. Sama seitsmenda klassi tüdruk, kes meile kooli näitas, oli selle komitee liige. Kui üks õpetaja, kes samuti sellesse komiteesse kuulus, nägi teda meiega kooli territooriumil, küsis ta kohe, kas meist on eelnevalt räägitud.

Lühidalt öeldes on tegemist koolikogukonnaga, kus igapäevaelu korraldavad komiteed ja parlament, kus õpitakse tehtud valikute alusel. Kooli õhustiku loovad omavahelised suhted ja lõpuks ikka inimõigused, mis on kooli tegevuse alus. Tegemist on fundamentaalselt teistsuguse õppimisviisiga, kui me harjunud oleme.

Kohtusime ka tõelise visionääri Yaacov Hechtiga, kes rajas esimese sellise kooli Iisraelis juba kolmkümmend aastat tagasi. Selle mõju on tunda kogu Iisraeli hariduses. Viibisin mõnda aega peres, kus lapsed käisid täiesti tavalistes koolides ja kõrvalt vaadates tundusid mulle needki koolid üsna demokraatlikud. Keegi peab tegema midagi, mis on selle valdkonna kaugemas servas, äärmine. Mingis mõttes saab sellest ekstreemsest norm, mille poole püüeldakse.

Praegu on selliseid koole Iisraelis umbes kolmkümmend. Tuhat last on ootenimekirjas, et sellisesse kooli saada. Miks ei tehta uut kooli? See on kogukonna otsustada.

Küsimus, millele Yaacov Hecht vastust otsib, kõlab: kuidas liikuda haridussüsteemist, mis lapsi minevikuks ette valmistab, hariduse juurde, mis valmistab lapsi ette tulevikuks. Vastused algavad arusaamisest, et erinevus on väärtus.

Veel üks huvitav fakt. Iisraelis on tulemas kohalikud valimised. Ühe saadiku valimislubaduseks oli toetada demokraatliku kooli loomist oma kogukonnas.

Anne Rudanovski

Allikas: Õpetajate Leht

Fotod: Anne Rudanovski