“Under the Dome“(“Kupli all“) on TED kõnede stiilis esitatud Chai Jingi uurimusfilm, mis otsib vastuseid Hiinas esineva sudu küsimustele: mis see on, kust see tuleb ning mida meie selle vastu teha saame. Pärast avaldamist 28. veebruaril 2015 kogus film esimese nädalaga üle 250 miljoni vaatamise. Video muutus nii populaarseks, et 6. märtsiks käskis kommunistliku partei pressiteenistus selle konfidentsiaalselt eemaldada kõikidelt suurematelt Hiina veebilehekülgedelt. Jing on filmitegija, uuriv ajakirjanik ning endine rahvusringhäälingu ankur Hiina kesktelevisioonis. Ta lahkus töölt, et hoolitseda oma tütre eest, kellel oli sündides kopsus healoomuline kasvaja. Filmi kokkuvõtte 1. osa saad lugeda siit.

„Kümme aastat tagasi küsisin endalt, mis lõhn see õhus on ning nüüd sain vastuse.

See on raha lõhn.“ – Chai Jing

Mis juhtus meie kivisöega?

2013. aastal põletasime 3,6 miljard tonni kivisütt, mis oli rohkem kui kogu ülejäänud maailm kokku. Viimane kord, kui mõni riik tootis nii palju, oli 1860-ndatel Inglismaal. Kivisütt kasutati rongidel, laevadel, raua ja terase tootmiseks jne; võib öelda, et Londonis olid kõikjal mini-vulkaanid, mis purskasid korraga. Aja jooksul hakkas linn kattuma tahmaga, inimesed kandsid maske tänaval, jalutama minnes jne. Katastroofi päeval, 5. detsembril 1952, liikus külm õhumass üle La Manche’i väina ning kattis terve Thamesi jõe, hoides sudu paigal allpool pilvi. Terve London oli täiesti vaikne. Inimesed tänavatel ei näinud oma jalgugi, ainult pime inimene võis sind koju juhatada.

Sel päeval sai surma üle 12 000 inimese. Lahkamisel tuvastati, et surma põhjuseks pikaajaline kokkupuude musta süsinikuga, mis oli inimeste kopsudesse ladestunud. Kuigi PM2,5 taset ei mõõdetud sel ajal, oli saastatuse kontsentratsioon arvatavasti kõrgem kui Hiinas praegu. Suure Sudu ajal oli vääveldioksiidi tase 190 korda kõrgem rahvusvahelisest lubatud määrast. Pärast 1960-ndaid hakkasid riigid oma kivisöe kasutamist vähendama ja reguleerima, kuid Hiina oli just alustamas oma majandusreformidega. Graafik näitab kivisöe kasutamise kasvu energiaallikana.

India on jätkamas sama teed, olles varsti suuruselt teine riik kivisöe kasutamises. Praeguse seisuga pole nad veel kehtestanud standardeid olulistele heitgaaside kogustele oma tööstusharudes.

Hiina keskkonnaministeeriumi teaduse ja tehnoloogia osakonna juht Xiong Yuehui: “Üle 60% terasetootmise ettevõtetest ei ole lõpetanud seaduste kooskõlastamise protsessi ega konsulteerinud keskkonnakaitsega. Nad teavad, et ei läbiks seda kontrolli ning sellepärast tegutsevad kergekäeliselt. Nende tegevus on täiesti litsentseerimata, isegi inspektoritel ei lubata nende tööstust kontrollida. Kahjuks ei saa me tehaseid sulgeda, kuna nad pakuvad tööd suurele arvule inimestele.“

Võrreldes teiste suurlinnadega, põletab Shanghai suurima koguse sütt ühe pindalaühiku kohta. Samal ajal muutub kõrge kvaliteedga kivisüsi aina haruldasemaks.

Pruunsöe kütteväärtus on kivisöe omast väiksem, kuna tegu on noorema ladestusega. Selle põletamisel muutub pool mustaks suitsuks ja viimastel aastatel on selle kasutamine sagenenud. 2013. aasta oktoobris Harbinis mõõdeti PM2,5 osakeste arvuks üle 1000! Sudu tekkis 20 miljoni tonni pruunsöe põletamisest. Kui vaadelda linna õhust, siis tundub, nagu oleks 12 miljonit inimest kaetud tsemendiga. Süsi iseenesest ei ole saastav, ka Saksamaal kasutatakse seda, kuid puhastatakse enne, tõstes selle kvaliteeti. Britid puhastavad 95% kasutatavast söest, kuid Hiinas tehakse vaid pool kogu söest. Puhastamata osa hõlmab mitutsada miljonit tonni kivisütt, mis on väga saastav ja ebakvaliteetne materjal – tuhk. Seda transporditakse rongide ja veokitega üle maailma ning põletatakse ahjudes.

Pekingis on PM2,5 mürgisus 25 korda kõrgem talvel kui suvel, sest enamik inimesi põletab kivisöe jääke, mis eritab väga suures koguses kantserogeene ja tõstab kopsuvähi esinemissagedust maailmas.

Kõige lihtsam viis keskkonda puhastada on viia söe tarbimine alla 2 miljardi tonni – see peaks tagama puhta taeva. Kui see ei õnnestu, siis saame proovida tsentraliseerida põletamist ja asendada söejääkide põletamine kivisöeelektrijaamadega. Järgmise sammuna võiks pesta jäägid, mis vähendab heitekogust poole võrra. 2014. aastal alandati PM2,5 taset 11,1%, kuid ainult 8 linna 74-st vastasid valitsuse kehtestatud normidele. Kui tõhusalt rakendada keskkonnakaitse meetmeid, siis langeks vääveldioksiidi heitgaaside tase 60% ja lämmastikoksiidi oma 35%.

Hiinal võttis industrialiseerimise protsess aega 30 aastat, teistel riikidel aga 100 aastat. Lisaks söe saastatusele peame võtma arvesse ka naftareostust. Viimase 10 aastaga on sõidukite arv Hiinas kasvanud peagu 100 miljoni võrra. Peamine PM2,5 allikas Pekingis autod, kuid on veel üks teine linn, kus on suduseid päevi üle 200 aastas – Hangzhou. Seal on kõige rohkem sõidukeid elaniku kohta ning transpordivahendid moodustuvad ligi 40% sealsest õhusaastest. (Hiljuti kehtestas ka Prantsusmaa keelu pooltele pealinnas liikuvatele autodele just suurenenud sudu tõttu – Toim.) Aga kas Tokyos pole rohkem autosid, kui näiteks Pekingis? Miks seal pole saaste nii suur? Rohkem kui 90% elanikkonnast sõidab seal rongiga, ainult 6% autoga. Pekingis on 34% rahvast transpordivahend ja istutakse ummikutes, mis kahekordistab heitkoguste arvu. Tipptunni ajal, ühe tunni jooksul paisatakse seal õhku üks tonn PM2,5-te. Kõige hullemad on aga võltsitud autod, mille koha pealt autotööstus vaikib. 90%-le neist ei ole paigaldatud keskkonnakaitse seadmeid. Ilma filtrita on ühe auto heitkoguste arv 500 korda kõrgem riiklikust normist. Ainult 17% liiklusvahenditest töötavad diislil, kuid nende lämmastikoksiidide hulk moodustab 70% kõikidest sõidukite heitkogustest ning nende esmane kübemeemissioon on 99%. Selle teeb hirmuäratavamaks asjaolu, et diiselmootoriga sõidukid kiirgavad kantserogeenseid PAH osakesi, mis on justkui steroidide peal. Kõige suuremas riskigrupis on nende juhid ise.

Kui need võltstootjad on järelevalveosakondadele nii tuntud ja levinud, siis miks pole rohkem kui kümne aasta jooksul midagi ette võetud? Kas meil pole määrusi defektsete sõidukite tagasikutsumiseks? On, kuid 2004. aastast alates pole kordagi kasutatud, sest seda võib teostada ainult siis, “kui sõiduk põhjustab ebamõistlikku ohtu inimestele või nende varale“. Järelevalve ütleb, et keskkonnakaitse seadmetel pole mingit pistmist ohutusega.

Õhusaaste tõkestamise seadus ütleb, et saame peatada ebaseadusliku tootmise, neid trahvida, konfiskeerida ja hävitada nende praagi, kuid alates 2002. aastast pole seda seadust kordagi rakendatud. Miks? Seadust saavad jõustada ainult need osakonnad, kellel on seaduslik õigus järelevalvele, paraku aga ei tea keegi, kes need osakonnad on.

Jing võttis ühendust keskkonnaministeeriumi, tööstus-ja infotehnoloogia ministeeriumi ning üldise kvaliteedijuhtimise järelevalve ja kontrolliga ning sai vastuseks rohkem küsimusi kui vastuseid. Kõik olid segaduses ja keegi ei võtnud vastutust. Miks siis selline umbmäärane seadus üldse vastu võeti?

Sõiduautode reostuse uurimisinstituudi direktor Ding Yan ütles: “Paljud osakonnad olid vastu, et keskkonnaministeerium (MEP) saaks võimu, sellepärast kasutati umbmäärast sõnastust. Realsuses peaksid kõik kolm olema vastutavad, kuid tegelikult ei ole ükski. MEP lihtsalt väljastab sõidukitele rohelised sildid riikliku standardiga ning hiljem ei kontrolli keegi selle vastavust veokiga. Tänapäeval on asi nii kontrolli alt väljas, et ma ei söandagi oma suud lahti teha, sest inimesed näeksid, kui hambutud me oleme.“

Hiina kütusekvaliteet on kaks või kolm astet madalam kui arenenud riikide oma. Kui tõsta kvaliteeti ainult ühe astme võtta, siis heitkogused väheneksid 10%. Meil on riikliku standardi järgi head ja väga head kütust, kuid see moodustab ainult 3% toodetavast. Veel üks viis keskkonda aidata on paigaldada bensiinijaamadesse düüsidele lisaotsikud, mis hoiaksid ära vähemalt 1,5 grammi bensiini aurustumist atmosfääri. Sama tuleks teha ka autode bensiinipaakidega, mis on ühed põhisüüdlased PM2,5 osakeste sattumisel õhku.

Kuid miks ei võiks kohe toota puhtamat kütust? Riiklik standard on liiga madal ning selle komitee koosneb 67% ulatuses ainult naftatööstuse inimestest, täiskomitee 90%. Teheranis on kütuse kvaliteediga samuti probleeme. Sudu on tõsine probleem ning neil ei ole vastavat tehnoloogiat, et sellega tegeleda. Hiinas on aga kõik olemas, kuid käärideks valitsuste ja tööstuse vahel on raha. 1960-ndatel vaevles Hiina äärmuslikus bensiinipuuduses, MEP-i sel ajal ei eksiteerinud ning riikliku kütuse standardi reguleerimisega tegeles naftaministeeriumi käsul naftakeemia uurimisinstituut. Viimasest said 1983. aastal, peale naftaministeeriumi ärakaotamist, Sinopeci osakond. Sellega andis riik oma õiguse kütusetööstust reguleerida üle korporatsioonile. 2005. aastal loodi Hiina naftakeemia standardite komitee (China Petroleum Standardization Committee – CPSC), mis võttis üle juhtiva rolli. Kuigi komisjon koosneb ikka üle poolte naftatööstuse töötajatest, on viimase paari aasta jooksul liikmeid tulnud juurde ka väljastpoolt. Lõpuks kehtestab iga riik ise oma kütusemäärused ja tasakaalu majanduse ning keskkonna vahel.

Lisaks kütuse kvaliteedile on pool Hiina naftast täiesti reguleerimata. Maailma esikümne sadamatest asub seitse Hiinas. Ookeani kaubalaevad tekitavad nii palju reostust, et laevade heitkogused 400 meetrit kaugusel rannikust on võrdväärsed 500 000 veoauto saastele. Shenzhenis tuleb 60% vääveldioksiidist laevadelt. Sadamad on nii kehvas seisus, et võid kätega musta süsinikku kokku korjata. Võib-olla elad aga hoopis lennujaama kõrval, kus igal õhkutõusmisel ja maandumisel põletab lennuk vähemalt kaks tonni petrooleumi.

Põhiprobleemid Hiinas on liigne kütuse ja nafta tarbimine, mis on väga madala kvaliteediga; ei osata puhastada ja reguleerida nende kasutamist. Igasugused määrused puuduvad, saastavad ettevõtted töötavad süüdimatult, kuna keegi ei trahvi neid: veokijuhtidele ega korporatsioonidele pole 14 aasta jooksul kehtestatud ühtegi sanktsiooni.

Kes julgeb aeglustada Hiina majandusarengut?

Hebei provintsis on enamik toorterasest roostes ja peitunud loodusliku rohumaa alla. Paljud teraseettevõtted toodavad täpselt sama madala kvaliteediga tooteid ning konkureerivad üksteisega ainult hulga ja hinna pärast. Ühe tonni terase valmistamiseks kulub 600 kg kivisütt ja 3–6 tonni vett. Selle käigus kiirgab õhku 1,53 kg vääveldioksiidi ning 1 kg suitsu ja sudu. Selle kasum on kõigest 160 dollarit ehk ligi 150 eurot. 2014. aastal oli ühe tonni terase tootmise kasum 0,30 dollarit ehk 0,28 eurot. Hiinas on 36 rasketööstust, millest 22 on tõsises ületootmises. See on nagu inimene, kes näeb suur välja, kuid koosneb ainult rasvast, mitte lihastest. 2011.–2013. aastal andis riik nendele avalikult kauplevatele terasetootjatele palju rahalisi toetusi, et ära hoida nende minekut välisbörsile – iga kahe aasta tagant ligi 300 miljonit eurot. Tekkisid nn zombie-firmad, kes neelavad raha ja võivad muutuda riskiteguriteks reaalmajandusele.

Hiina kaotab üle 80 traditsioonilise küla iga päev, hoonete eluiga on pelgalt 30 aastat. Omavalitsushooneid on rohkem kui 200, millest 184-st peaks saama rahvusvahelised metropolid.“ Praegu on Hiina rahvaarv 1,3 miljardit, kuid koos nende ehitistega tahetakse rahvaarv viia 3,4 miljardile. Riiginõukogu arengu-uurimiskeskus (the Development Research Center of the State Council) ennustab, et 15 aasta jooksul kasvab kivisöe tarbimine 6 tonnini ning sõidukite arv 400 miljonile. See tähendab, et enne kui meil loodusvarad ammenduvad, kurname ära oma keskkonna. Hiina reostatus ja liiklusummikud on alles algusjärgus.

Kui palju inimesi sõidab autoga?

Californias on umbes 1,3 miljonit autojuhti, kellest umbes miljonil on diiselmootoriga sõiduk. Kõik sellised sõiduvahendid peavad paigaldama spetsiaalse kübemefiltri, mis puhastab 99% ulatuses heitgaasidest. Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuril (EPA) on õigus kontrollida iga autot, mille kilometraaž on üle 7457 km. Kui tehas on rikkunud nõudeid, siis tehakse neile trahv üle 23 000 euro iga päeva kohta, mis on möödunud sõiduki lahkumisest vabrikust. Hiina õhusaaste vältimise kava vaadatakse läbi sellel aastal (2015) ning mustandis on kirjas määrus, mis annab loa Hiina Keskkonnakaitseagentuuril trahvida ning tagasi kutsuda nn võltssõidukeid

Kivisüsi moodustab 70% Hiina energiatarbimisest ning paljud vaidlevad, et enne kulub aastakümneid, kui õhusaaste saadakse kontrolli alla. Inglismaa suutis vähendada reostusaineid 80% võrra vaid esimese 10 aastaga. 1952. aastal tarvitati seal kivisütt 90% ulatuses, sudu oli tihedam kui Hiinas praegu. 1956. aastal võeti vastu puhta õhu seadus, sütt hakati pesema ning valitsus rahastas 70%-liselt kodanike ahjude renoveerimist. Karistused muutusid karmimaks, rikkujad pidid maksma 100 naela trahvi või mõnel juhul isegi vangi minema. Seadmed, mis eritasid suitsu, olid rangelt keelatud. Ametnikud käisid poode kontrollimas, et seal keelatud materjale ei müüdaks jne.

20 aastat pärast Suurt Sudu vahetas nafta välja 20% ning maagaas 30% kivisöest. Viimase tootmine kukkust 90-lt protsendilt 30-le. Paljud vabrikud ja söekaevandused suleti. Majandus ei kukkunud kokku ning SKP tegelikult kahekordistus. Ühe tööstusharu sulgemisel on alati järgmine peale kasvamas. Valitsused ei tohiks toetada iganenud mõtteviisiga, saastavaid ja kahjumlikke ettevõtteid, vaid andma konkueerimiseks võrdsed võimalused innovaatilistele ettevõtetele.

Tänapäeval moodustab maagaas umbes 24% kogu maailma energiatarbimisest, Hiinas aga ainult 5%. Tegelikult on meil potentsiaalsed maagaasivarud 22% ning naftavarud 38% ringis. USA-s on 6300 maagaasi- ja naftaettevõtet, Hiinas aga 3 ning 70% neist on ühe ettevõtte all: Hiina riiklik nafta-ja gaasikorporatsioon (China National Petroleum Corporation – CNPC). Iga tööstussektor on põhimõtteliselt monopol, kuid avades selle turu, kahekordistaksime maagaasi tootmist igal aastal.

Mida me saame teha?

Sudu kontrollimiseks peame reformima energiasüsteeme ja tegutsemisviise. Peame looma tõhusa turu struktuuri ja süsteemi ning muutma järelevalve meetodeid. Isegi kõige võimsamad valitsused ei suuda kontrollida saastet üksida, nad peavad toetuma tavalistele inimestele nagu sina ja mina. Meie valikutele ja sihikindlusele. Teabe avalikustamise eelduseks on üldsuse kaasamine. Valitsus on loonud telefoniprogrammi, mida alla laadides saad teada, kus sinust 5 kilomeetri raadiuses on saasteaineid kiirgavaid ettevõtteid. Sa saad teha nende kohta ettekande ning saata keskkonnakaitseametile või jagada teavet sotsiaalvõrgustikes.

2014. aastal võeti vastu seadus, mille kohaselt ulatuslikult saastavad ettevõtted peavad avalikustama oma info selle kohta ning kui nad seda ei tee, siis firma peab maksma trahvi kuni 15 000 eurot päevas. Aga kes neid kõrvalehiilimise eest võib kohtusse kaevata? Seadus ütles, et ainult “asjakohased organisatsioonid“. Selle aja jooksul ei lubatud ühelgi valitsusvälisel organisatsioonil hagi algatada. Hiinas jõuab ainult 1% tõsisest keskkonnaporobleemide juhtumitest kohtusse. 1. jaanuaril 2015 võeti vastu uus keskkonnakaitseseadus, kuhu lisati täpsustav määrus, et hagi võib algatada organisatsioon, kes on keskkonnakaitse tööd teinud rohkem kui viis aastat ning pole rikkunud ühtegi seadust.

Kui sul pole aega liituda ühinguga, siis proovi sõita rohkem ühistranspordi või jalgrattaga või jaga autot. Ära lase sõiduki mootoril olla tühikäigul rohkem kui 30 sekundit. Tutvu kõige rohkem saastust tekitavate ettevõtetega ja boikoteeri nende tooteid. Proovi pildistada kohalike tööstuste saasteallikaid ja teata ebaseaduslikest tegevustest sotsiaalmeedias.

(Hiina kaks viimast uuendust hõlmavad uut vesiniku baasil sõitvat rongi ning lennukit, mis kasutab biokütusena restoranide toiduõlijääke – Toim.)

Õhu kvaliteedi parandamiseks on ühe inimese tegevusest vähe kasu, aga kui vaadata seost rahva ja reostuse vahel, siis koos tegutsedes tehakse ajalugu: kümme miljonit tavakodanikku peavad ühel päeval ütlema: “Ei, mulle aitab! Ma tahan midagi selleks ära teha.“

Vaata dokumentaalfilmi siit, põgusa ülevaate annab ka Vice

Fotod: i0.wp.com, bbc.com, chinaautoweb.com, pri.org, history.com

Toimetas Kirke Hellamaa

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.