Soome on põhimõtteliselt ainus Euroopa Liidu riik, kus kodutute inimeste protsent on langemas. Mis on selle saladuseks? Inimestele antakse kodud niipea, kui nendel selleks vajadus tekib. Ja seda mistahes mööndusteta.

Tatu Ainesmaa saab sellel suvel 32-aastaseks ning esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul on tal kodu, mida ta saab tõeliselt enda omaks nimetada: avar kahetoaline korter väikeses hiljuti renoveeritud majas rohelust täis Helsinki äärelinnas, kus avaneb vaade kasepuudele. “See on üks suur ime”, ütleb ta. “Ma olen elanud kommuunides, kuid kõik tarvitasid seal narkootikume ning ma pidin sealt ära saama. Ma olen olnud halbades suhetes, sama asi. Olen elanud enda venna diivanil. Mul pole kunagi olnud omaenda kohta. See on minu jaoks ütlemata suur asi.”

Kahekorruselise maja allkorrusel on valgusküllane ühine elu- ja söögiruum, puhas köök, trenniruum ning saun (Soomes on saunad põhimõtteliselt kohustuslikud). Üleval korrusel resideerib 21 elanikku, kelle seas on suuremalt jaolt alla 30-aastased mehed ja naised.

Tähtis on märkida, et nad on seal üürnikud: neil kõigil on leping, nad maksavad üüri ja (kui tarvis) saavad eluasemetoetust. See käib kõik kodu omamisega kaasas ning on osa eluaseme strateegiast, mida Soome on ainsa Euroopa Liidu riigina kasutusele võtnud ning mistõttu on seal kodutute inimeste hulk langemas. Kui seda strateegiat rohkem kui kümme aastat tagasi kavandati, nimetasid neli selle peale tulnud inimest plaani Nimi Ovessa’ks (sinu nimi uksel). Need neli inimest olid sotsiaalteadlane, arst, poliitik ja piiskop ning nende algatust tuntakse nüüd nime all Housing First.

“Kõigile oli selge, et vana süsteem ei toiminud ning meil oli vaja radikaalset muutust,” ütles Juha Kaakinen, kes on töögrupi sekretär ning esimene programmijuht ja juhib nüüd Y-Sihtasutust (The Y-Foundation), mis arendab välja taskukohaseid elamistingimusi.

“Me pidime saama lahti öisetest varjupaikadest ning lühiajalistest hostelitest, mida tol ajal kasutati ning millel oli Soomes väga pikk ajalugu, kuid kõik nägid, et need ei aita inimestel kodutu staatusest välja murda. Otsustasime anda asjadele vastupidise käigu.”

Nagu paljudes teistes riikides, on kodutuse probleemile Soomes lähenetud trepimudeli alusel: inimene pidi liikuma läbi erinevate ajutiste majutusetappide ning järk-järgult elu uuesti paika saama ning jõudma ülima eesmärgini, milleks on enda korter. “Me otsustasime, et pakume tingimusteta elamispinda,” ütles Kaakinen. “See annab inimestele märku, et nad ei pea enne oma kodu saamist enda probleemidest jagu saama. Selle asemel peaks kodu olema vundament ja kindel hüppelaud, mis aitaks probleemide lahendamisele kaasa.”

Riigi, munitsipaal- ja valitsusväliste organisatsioonide toel osteti korterid, ehitati uued korterelamud ning vanad varjupaigad muudeti püsivateks ja mugavateks kodudeks. Nende seas oli ka Helsinki äärelinnas Malminkartanos asuv Rukkila kodutute hostel, kus Ainesmaa nüüd elab.

Housing First esimene eesmärk oli luua 2,500 uut kodu. Praeguseks on neid loodud 3,5000. Selle tegutsemise algusest 2008. aastal on pikaaegselt kodutud olnud inimeste hulk Soomes langenud rohkem kui 35%. Lihtsalt öömajade pakkumine on Soomes põhimõtteliselt seljatatud ning säilinud on vaid üks 50 voodiga varjupaik, kus talvel võivad temperatuurid küündida -20 kraadini. Abilinnapea Sanna Vesikansa ütles, et tema lapsepõlves magasid “sajad inimesed üle terve riigi parkides ja metsades. Praegu on sellist asja ülimalt vähe. Tänavatel magamine on saanud pigem erandiks kui reegliks.”

Samal ajal näitavad Inglismaa numbrid, et tavaliste öömajade kasutajate arv, mis on vaid väike osa kõikidest kodututest, tõusnud 1,768-lt (2010. aastal) 4,677-le (eelmisel aastal). Kuna ametlik statistika põhineb üksikutel öödel, on heategevusorganisatsioonide sõnul tegelik arv kordades suurem. Kuid Housing First ei ole orienteeritud vaid elamispinna pakkumisele. “Ka teised pakutavad teenused on olnud üliolulised,” väitis Helsinki linnapea Jan Vapaavuori, kes oli elamumajanduse minister ajal, mil skeem käiku lasti. “Paljud pikka aega kodutud olnud inimesed kannatavad sõltuvuste, vaimse tervise probleemide ja meditsiiniliste seisundite all ning vajavad pidevad hoolt. See tugi peab neil olemas olema.”

Rukkilas toetab 21 elanikku seitsmeliikmeline meeskond. Juhataja asetäitja Saara Haapa ütleb, et nende töö varieerub praktilise abi, bürokraatia vahel navigeerimise ning hariduse omandamise, koolituste ning tööpraktika vahel ning mängude ning põhiliste eluks vajalike oskuste, nagu näiteks koristamise ja toiduvalmistamise vahel.

“Suur osa sellest on tegelikult suhtlemisel,” ütleb sotsiaaltöö praktikant Henna Ahonen. Ning see on “lihtsam, kui te päriselt teetegi midagi koos, mitte ei kohtu vaid formaalse intervjuu vormis,” märkis Haapa. “See omavaheline side on…lihtsam. Nõnda saab võimalikke probleeme palju efektiivsemalt tuvastada.”

Soome on uute kodude loomisse investeeritud 250 miljonit ja annab projektiga tööd sadadele

Vähesed üürnikud tulevad otse tänavalt, ütles Haapa, kuid nendel, kes tulevad, võib siseruumides elamine võtta harjumist. Pärast kolme kuu pikkust katseaega saavad elanikud püsiva lepingu ning neid ei saa välja tõsta, kui nad just reegleid ei riku (Rukkilas ei ole lubatud narkootikumide ega alkoholi tarvitamine; mõnedes teistes Housing First üksustes on see lubatud) või ei jäta üüri maksmata. On inimesi, kes elavad seal seitse või rohkemgi aastat, teised lahkuvad juba pärast 1-2 aastat. Aastal 2018 kolis kuus üürilist välja ning asusid täisväärtuslikku elu elama. Üks nendest elab nüüd omaenda korteris, teine õppis viie sealoldud aja jooksul toiduvalmistamist ning töötab nüüd kokana.

Ainesmaa osaleb hetkel kahe aasta pikkusel töökogemuse programmis, mis on loodud selleks, et inimene lõpuks tööle saaks. “Vaadake, mul ei ole hinge taga mitte midagi. Ma kuulun autismispektrisse. Arvan, et inimesed on mu sõbrad, kuid nad röövivad mind paljaks. Mind on röövitud paljaks.. korduvalt. Kuid nüüd on mul enda koht. See on minu oma. Ma võin oma elu rajada.”

Loomulikult maksab Housing First raha: Soome on uute kodude loomisse investeeritud 250 miljonit ja palkab lisaks juurde 300 tugiisikut. Hiljutine uuring näitas, et korralikult tuge pakkuvas elamises hoitakse ühe kodutu inimese kohta erakorralise meditsiiniabi, sotsiaalteenuste ning õigussüsteemi pealt kokku aastas 15,000 eurot. Riigipiiri taga on selline mudel suurt huvi äratanud ning Vesikansa sõnul pälvinud ka näiteks Prantsusmaa ning Austraalia tähelepanu. Briti valitsus rahastab pilootskeeme Merseyside-s, Ida-Midlands’is ning Suur-Manchesteris, kus Leiboristliku partei linnapea Andy Burnham planeerib juulikuus visiiti Helsinkisse, et sellist lähenemist praktikas näha.

Kui Housing First toimib Helskinkis, kus elab pool riigi rahvastikust, on selle taga palju laiem majutusstrateegia. Kaakineni sõnul toob hulk piloot-strateegiaid kaasa vähe tõelist kasu: “Me teame, mis toimib. Projekte võib olla palju ja erinevaid, aga kui puudub päris elamispind..piisav hulk sotsiaalmajutusi on hädavajalik.” Ja selle poolest on Soome pealinnal vedanud. Helsinkil on 60,000 majutusüksust; üks seitsmest kodanikust elab riigile kuuluvas elamus. Riigile kuulub ka 70% linna piiridesse jäävast maast, majandab omaenda ehitusfirmat ning nende eesmärgiks on aastas ehitada 7,000 uue kodu (igast kategooriast).

Igas uues üksuses hoiab riik ranget joont, et hoiduda sotsiaalsest segregatsioonist: 25% sotsiaalmajutust, 30% toetustega ostmist ja 45% privaatsektor. Helsinki nõuab, et väliselt ei oleks mingeid erinevust privaat- ning avalike elamufondide vahel ja ei sea sotsiaalmaja üürnikele mingit sissetuleku ülempiiri. Samuti on tehtud suuri investeeringuid kodutuks jäämise etteamiseks ning üles seatud vastavad meeskonnad, kes nõustavad ja aitavad üürnikke, keda ähvardab kodu kaotamine. Tänu sellele on 2008-2016 poole võrra vähenenud linnale kuuluvate sotsiaalmajadest välja tõstetud inimeste arv. “Meile kuulub suur osa maast ja tsoonideks jaotamise monopol, meil on enda ehitusettevõte,” sõnas planeerimise vanemametnik Riikka Karjalainen. “See on Housing First rajamisel olnud suureks abiks, kuna ilma tõsise majutusstrateegiata seda probleemi ei lahenda.”

Siiski ei ole Soome veel kodutuse probleemi täielikult lahendanud. Hetkel on riigisiseselt veel ametlikult kodutuks klassifitseeritud 5,500 inimest. Suur osa nendest- rohkem kui 70%- elab ajutiselt sõprade või sugulaste juures. Kuid avaliku sektori poolne planeerimine ning kollektiivne pingutus on aidanud Housing First abil kindlustada pikaaegne probleemi lahendamine. “Muidugi ei ole me veel päris eesmärgini jõudnud,” Vesikansa. “Ükski mudel ei ole täiuslik; ka meil esineb läbikukkumisi. Kuid ma olen uhke, et meil on olnud julgust see järgi proovida.”

Linnapea nõustub. “Meil on õnnestunud märkimisväärselt vähendada pikaaegset kodutust,” ütles ta. “Tuleb teha veel rohkemgi – pakkuda paremat toetust, ennetust ning dialoogi residentidega: inimesed toetavad seda strateegiat, kuid kõik ei taha sellist üksust enda naabrusesse… Aga jah, me võime olla päris uhked.”

Allikad ja lisalugemist: The Guardian, WeForum, Housing First

Foto: hel.fi

Toimetas Janne Ark

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!

Unlimited MTÜ
EE497700771002818684

BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr

DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV

BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s

ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6