Telegram palus Kairos elaval Kaidi Udrisel kirja panna oma muljed Egiptuses toimuvast. Kuna nii Kaidi elukaaslane, töökaaslased kui ka enamus sealseid sõpru on egiptlased, saame tema kirjatüki abil näha pilti kohalike silme läbi.

Ma kolisin Egiptusesse elama ühe aasta eest ning asusin peatselt tööle Kairo ooperimaja kaasaegse tantsu trupis “Forsan el Shark“ (Idamaised ratsanikud), mis toob lavale Egiptuse lugusid modernse tantsu keeles. Minu kolleegid on egiptlased ja töökeel araabia keel, olen ainus “valge vares” selles seltskonnas ning tänu sellele väga palju õppinud Egiptuse kultuuri ja Lähis-Ida kohta.

Olen näinud Morsi valitsuse mõju ühiskonnale, ooperimajale ja oma sõpradele ning ka omal nahal tunda saanud Moslemivennaskonna suhtumist tantsu.

Hetkeolukord Egiptuses

Armee-poolne võimu ülevõtmine presidendilt läks tegelikult väga libedalt – suhteliselt rahulikud meeleavaldused, meediavabadus sündmuse edastamisel, armee ultimaatum ning selle väga kiire täideviimine. Mubarak lahkus võimult 18 päevaga, Morsi allutati nelja päevaga. Aga kaks päeva pärast riigipööret olukord muutus.

5. juuli oli reede, moslemite püha päev, mis nimetati Morsi-pooldajate poolt algselt “Viimaseks suureks protestiks“. Kuid peale seda, mida ma nägin tänavatel juhtumas, oli mul halb eelaimus, et nende protestid muutuvad pikaks venivaks vägikaikavedamiseks, mille tulemus on ettearvamatu. Otse välja öeldes ajasid Vennaskonna imaamid hommikupalvusele tulijad püha viha täis, öeldes, et nende demokraatlikult valitud presidendilt rööviti võim ja vabadus, ning peale palvuse lõppu tormasid need kurjad moslemid tänavatele, väga provokatiivselt, kartmata kaklusi ja surma. Ja mida muud loota võimult, kes segab poliitikasse religiooni.

Ma ise jälgin sündmuste kulgu õhtuti telekast, kuna välismaalastel on väga ohtlik välja minna. Katsun kõik oma tegemised ära teha enne pimeduse tulekut, sest kired ja protestid keevad just pimeduses, siis ei küta päike lagipähe ja egiptlased on energilised. Praegu tähendab valge naine õhtuti tänaval kas ajakirjanikku, spiooni või kõige hullemat – ameeriklast. Pime viha Ameerika valitsuse ja nende sekkumiste vastu Egiptuse siseasjadesse on omane kõigile egiptlastele – see on vist ainus asi, mis seda rahvast praegu ühendab.

Niisiis, nähes telekast vihaseid kokkupõrkeid reede õhtul kesklinnas, on mul tunne, et Vennaskonna-pooldajaid, kellest paljud on keevaverelised islami-fanaatikud, niisama lihtsalt maha ei rahusta. Nad on armees ja kaasegiptlastes pettunud, neilt rööviti legitiimne võim ja president.

Veidral kombel kirjeldab Lääne meedia, näiteks BBC ja CNN, et Egiptus on kaheks kistud, polariseerunud. See pole tõsi. See on info, mida on väänatud ja moonutatud, et teha uudislugu dramaatilisemaks ning sellega tõsta kanali reitinguid. Jälgin aktiivelt ka Araabia telekanaleid ning minuni jõudnud info ja arusaamade järgi on Egiptus jagatud pigem 70% anti-Morsi (ühisnimega Tamarod) ning 30% pro-Morsi.

Demokraatia või mittedemokraatia?

Morsi ei olnud kunagi president kõigi egiptlaste jaoks, ta oli Moslemivennaskonna president ning kogu võimuloldud aasta jooksul tegeleti ühiskonna islamiseerimisega. Paljud reformid olid represseerivad teatud ühiskonnagruppidele (kristlased, artistid, meedia jt).

Kui vaadata toimunut mustvalgelt, siis jah, armee sundis jõuga taganema demokraatlikult valitud presidendi. Kuid antud situatsioonis on tegelikult palju rohkem värve ja varjundeid. Armee otsus oli rahva tahe. Tahe, mis sai alguse tänavatelt. Demokraatia juured ulatuvad ju tagasi Suurde Prantsuse revolutsiooni, Bastille’ päevani, kui Prantsuse põllumehed ja lihttöölised läksid Prantsuse kuningat võimult kukutama, kuna enamus rahvast lihtsalt polnud rahul. Sama toimus just nüüd Egiptuses – demokraatia selle kõige algsemas mõistes. Selle tõestuseks olgu näiteks Tamarodi valitsusevastane avaldus, millele koguti 22 miljonit allkirja, mis on juba 9 miljonit rohkem, kui Morsi poolt algselt valimistel hääletas.

Võidurõõm ja vabadus tantsida

Minu Egiptuse sõbrad on väga erutatud ja õnnelikud, nagu keegi mulle ütles: “Tunnen, et saan nüüd vabamalt hingata.“ Eufooria, mis riigipöörde järel tänavatel levis, oli fantastiline. Olin koos sõbraga ise ka tänaval ning me laulsime ja tantsisime, lipud käes. Autod ja bussid tuututasid kooris ja lõppematult. Sõdurid seisid oma endistel positsioonidel tänavatel, oma tankide kõrval, püss õlal. Aga inimesed sulatasid nende südamed, kallistasid ja tänasid abi eest ning jagasid neile maiustusi.

Ka mina saan nüüd vabamalt hingata, kuna ooperimaja tulevik on helgem. Esimest korda tundsin Vennaskonna otsest mõju oma tööle, kui 28. mail meid kiiruga ooperisse kutsuti, kuna ooperidirektor dr. Inesa oli vallandatud uue Vennaskonna kultuuriministri poolt. See oli üks esimesi samme kunstide represseerimisel. Mõistlikke põhjusi vallandamiseks polnud, oli vaja vaid “oma mees“ pukki panna. Seejärel kuulsime, et parlamendis räägiti balletist kui paljaste tantsijate kunstist. Ning baleriinide järgmise hooaja eelarvet kavatseti kärpima hakata. Mina ja minu trupp oleksime olnud järgmised. Käisin koos kolleegidega kolmel päeval protestimas ooperimaja ja kultuuriministeeriumi ees, hoidsin käes araabiakeelset silti “Egiptus on vaba maa ja vajab vabasid kunste“.

Viimane tilk minu Moslemivennaskonnaga seotud karikasse oli üks kole juhtum minu enda esinemise ajal. Olin üks tantsijatest väga viisakas ja elegantses tantsu-show’s Araabia Inseneride Liidu hooaja lõpupeol kuuetärnihotelli ballisaalis. Meil oli 7-minutine balleti-salsa etendus delikaatsetes kinnistes kleitides. Esinemise ajal märkasin, et üks mees lava ees karjub ja kutsub jumalat appi. Kuna me ei katkestanud oma tantsu, ronis ta lavale ja hakkas meid lavalt maha lükkama. See ei tundunud enam normaalne ega turvaline ning me katkestasime on programmi. Tuli välja, et see hull oli Moslemivennaskonna liige. Ta visati küll hotellist välja, aga teda ei karistatud, kuna tegu oli Vennaskonnaga ning nende käes on võim. See oli minu esimene šokeeriv kokkupuude tantsuvaenuliku moslemiga, kel oli jultumust tulla lavale meie tantsu ajal ja mind isiklikult jalust lükata.

Peale seda tunnen, et ma ei ole enam kõrvalseisja, välismaalane Egiptuses. Mind ründas selle riigi võimu ideoloogia ja ma polnud enam vaikne pealtvaataja, vaid revolutsionäär, ma võitlen koos Egiptusega.

Vaata sündmusest videot:

Mis saab edasi?

Moslemite püha kuu ramadaan algab paari päeva pärast. Ma väga loodan, et see rahustab egiptlasi. Ma loodan, et nad lähevad oma kodudesse pere keskele, mošeesse oma sõprade keskele, keskenduvad oma usule ja jumalale ning rahunevad.

Samas võib see “vaikne aeg“ tuua ka negatiivseid tagajärgi. Vestlesin hiljuti Jeemeni suursaadikuga ning kardan, et tema nägemus võib tõeks saada. Moslemivennaskond tahab kättemaksu. Aga mitte kohe praegu, kuna nad on nagu lohe, kellel on kõik pead maha lõigatud. Partei juhtkond on suurel määral arreteeritud, seega on inimestel raske organiseeruda. Kuid aja möödudes nad koguvad end ja maksavad oma kaotuse eest kätte.

Praegu tundub mulle, et Egiptusest ei saa järgmist Süüriat kestva vägivaldse kodusõjaga, kuid siin võib kujuneda välja pikk ja ettearvamatu vägikaikavedamine Vennaskonna vastaste ja pooldajate vahel, kus ekstreemsed islamifanaatikud toovad Egiptuse maailmameediasse vägivallapuhangute ja suitsiiditerrorismiga. Halb tunne on sellist negatiivset tulevikku ennustada, aga paraku on see karm tõenäosus. Nägin kahte intervjuud Vennaskonna demonstratsiooni ajal, kus pika habemega moslem ähvardas egiptlasi oma verega, öeldes, et ta ei karda saada märtriks oma jumala nimel ning üks musta loori taha peidetud naine ähvardas Egiptuse kristlased põlema panna.

Õnneks eksisteerib paralleelselt ka teine reaalsus, mis annab lootust positiivsemale tulevikule – uue Egiptuse pooldajaid on rohkem ja füüsiline võim on armee käes.

Riigipöörde kõige positiivsem mõju minu elule on kindlus, et hullemat valitsust tulla ei saa, artiste enam ei represseerita ning Kairo ooperimaja jätkab oma tegevust. Ja nii kaua, kui on tööd, toitu ja elektrit, on Egiptuses võimalik edasi elada ja selle vastuolulise riigi võlusid nautida.

Kaidi Udris

Tutvu ka Kaidi blogiga.

Fotod: erakogu