Foto: Canva (Wikimedia Commons + valitsus.ee)

See, kas ettevõte on sotsiaalselt ja ökoloogiliselt kasulik, näiteks energia tootmisel, peaks Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyeni sõnul peagi olema aparatšikute (korrumpeerunud poliitikute – toim.), mitte-tasuvuse, nõudluse ja vajaduse küsimus. „Ennast kiitmast me ei väsi, rõõmsalt plaksutame käsi” – nii laulsid plaanimajandust ja üleüldist kaost ülistavad kommunistid ENSV-s. See, mida Ursula on pikka aega rääkinud Brüsselis ja Strasbourgis, peegeldab majanduslikus mõttes Walter Ulbrichti, ammu surnud Ida-Saksamaa riiginõukogu esimehe tagasihoidlikku visiooni, kes lasi 1961. aastal ehitada müüri, mida väidetavalt keegi ei planeerinud ega rajanud. Mis toimub, analüüsib achgut.com. Paralleele Eestiga tõmbab Hando Tõnumaa.

Euroopa Komisjoni president von der Leyen (kindlasti) “ei kavatse” luua plaanimajandust. Oma kõnes EL-i olukorrast 14. septembril teatas ta aga, et soovib elektritootjate kallinenud hindu ja liigset kasumit kodanike hüvanguks reguleerida. 140 miljardit eurot kavatseti korporatsioonide “liigkasumist” maha võtta ja ümber jagada.