Ehkki itaallased tunnistavad tänapäevast Jõuluvana, oli punakuub pikka aega Vatikani otsusega keelatud tegelane. Vatikanile tegi muret Jõuluvana lugude paganlikud mõjud ning seetõttu otsustati Jõuluvana keelata ning selle asemel soositi hoopis vana nõida, La Befanat.

La Befana on rahvuslik ikoon, kellega seonduvat püha tähistatakse peaaegu terves Itaalias. Tema ametlikuks kodukohaks peetaks Urbania regiooni, seal tähistatakse La Befana saabumist igal aastal suure festivaliga, kus osaleb tavaliselt 30–50 000 inimest. Kohal on sadu Befanasid, kes žongleerivad, tantsivad ja tervitavad lapsi. La Befania saabub tavaliselt kolmekuningapäeval ehk 6. jaanuaril. Traditsiooniliselt võib iga laps leida oma soki seest kamaka “sütt” (mis tegelikkuses on karamelliga mustaks värvitud glasuurkomm), sest iga laps on aasta jooksul teinekord pahandust teinud.

La Befana legendid

La Befanat kujutatakse tavaliselt vana naisena, kes üleni tahmasena (sest ta siseneb laste kodudesse läbi korstna) lendab ringi oma luua seljas, õlgadel suur must sall. Ta on tihti naeratav ning kannab kaasas kingituste või maiustustega täidetud korvi.

Alguses usuti, et La Befana, kes käis alati ringi oma luuaga, oli kuri nõid. Tegelikkuses veetis Befana enamuse oma ajast süüa tehes ja oma väikest majakest koristades. Tööd tehes laulis ta alati kõige õudsamal kujutletaval viisil. Tema laulu peeti sedavõrd kohutavaks, et inimesed olid sunnitud oma uksed ja aknad sellest pääsemiseks sulgema.

Ometi ei teinud Befana midagi muud peale laulmise valesti. Inimesed hakkasid tasapisi mõistma, et Befana ei olegi halb, vaid hea, ning siis sündisid ka erinevad versioonid Befana loost, mida tänapäeval iga jutustaja alati endale omasel moel lastele räägib. Legendidel tekkisid regionaalsed erinevused, mis suusõnaliselt põlvkondade vahel edasi anti.

Kõikides Befana jutsustuses on põhiliseks kujutis Befanast kui lihtsast naisest, kes ühel selgel õhtul märkas taevas erakordselt säravat tähte. Siis saabusid tema juurde kolm tarka, kes olid teel Jeesusele kingitusi viima. Mehed kutsusid Befanat endaga kaasa (teiste lugude järgi palusid öömaja), millest aga Befana paljude koduste toimetuste tõttu loobus. Hiljem Befana mõistis, et ta oleks siiski pidanud meestega kaasa minema. Befana haaras oma luua ning asus kolme kuningat otsima, kaasas oma kingitused Jeesuslapsele. Ometi ei jõudnud Befana iial Jeesuslapse juurde ning ta otsib teda siiani.

Teise, veidi süngema legendi kohaselt oli Befana täiesti tavaline naine, kellel oli laps. Befana väga armastatud laps aga suri, mispeale naine oma suurest leinast hulluks läks. Kui Befana kuulis uudiseid Jeesuslapse sünnist, arvast ta oma hullushoos, et see on tema poeg.

Mittekristlikud legendid

Paljud usuvad ka, et Bafana traditsioon ulatub tagasi eelkristikku aega ning Befana tuleneb iidsest Rooma jumalannast Streniast, teiste arvamuste kohaselt on Befana Kreeka jumalanna kehastus ning arvatakse ka, et sel traditsioonil on juured keldi folklooris.

Keldi nõid, naissoost maag (iidse keldi kultuuri preestrinna, kes teadis looduse saladusi) võttis Befana kuju. “Süsi”, mida lastele sussi sisse jäetakse, on selle kohaselt hoopis viljakuse sümbol, mida seostatakse salajaste lõketega. Befana on peaaegu et universaalne sümbol vanast naisest ja luuast (mis ilmselgelt sümboliseerib võlukeppi) on seotud ka keltide puu- ning loodusrituaalidega.

Allikad: Italy Heritage, divitastories.com, Yahoo Voices

Foto: futureblog.pl

Toimetas: Hendrik Mere