Leedu juurtega sakslanna Heidemarie Schwermer (73) alustas 1994. aastal järk-järgult oma elu ümberkorraldamist ning elab tänaseks juba ligi 20 aastat ilma raha kasutamata. Aastate jooksul on ta kirjutanud oma kogemuste põhjal kaks raamatut, mille müügitulu on läinud heategevuseks, ning tema elu kohta linastus 2010. aastal film “Living Without Money“, mis tuleb näitamisele ka 26. märtsil Tallinnas Salme Kultuurikeskuses toimuval Telegrami konverentsil. Pikalt kestnud haiguse tõttu ei saa Heidemarie kahjuks ise sündmusest osa võtta, kuid lootis tillukese tüki oma kogemustest teile edasi anda selle intervjuu kaudu. 

Heidemarie on sündinud 1942 aastal Klaipedas ning saabus II maailmasõja ajal sõjapõgenikuna Saksamaale. Ta töötas ligi 20 aastat keskkooliõpetajana ning hiljem psühhoterapeudina. 1994. aastal asutas ta Dortmundi Saksamaa esimese teenuste ja esemete vahetamise ringi “Gib und Nimm“ (e.k anna ja võta) ning asjade vahetamise poe Tauschring. Mida populaarsemaks Tauschring sai, seda enam inspireeris see poe loojat esitama küsimusi omaenda elustiili koha. Alustuseks otsustas naine, et iga kord uut asja ostes annab ta mõne vana asja ära. Seejärel mõistis ta, et töö teeb teda õnnetuks ja põhjustab terviseprobleeme. Heidemarie loobus oma päevatööst ja läks nõudepesijaks, kuna leidis, et see töö aitab tal ennast õnnelikumana tunda. Aasta peale Tauschringi asutamist ei kulutanud Heidemarie peaaegu üldse raha, kuna kõik, mida ta vajas, leidis tee tema ellu ilma rahata.

1996. aastal võttis Heidemarie vastu elu suurima otsuse: elada ilma rahata. Ta lapsed olid alustanud iseseisvat elu, mistõttu oli naisel võimalik müüa oma Dortmundi korter ning elada nomaadielu, vahetades asju ja teenuseid endale vajaliku kraami vastu. Algselt pidi see olema aasta aega kestev eksperiment, kuid Heidemariele meeldis selline eluviis niivõrd, et ta ei soovinud sellest enam loobuda. Kogu tema maine varandus mahub ühte kohvrisse ja seljakotti. Tal on erakorraliste olukordade jaoks kõrvale pandud 200 eurot ning kui ta millegi eest raha saab, annab ta selle kohe heategevuseks ära.

Millised on sinu jaoks rahata elamise juures peamised head küljed?

Kõige suurepärasemaks küljeks rahata elu juures on kontaktid erinevate inimestega. Me jagame üksteisega oma andeid ja seda saadab suur sõpruse ja inimlikkuse tunne. See erineb mu varasemast elust drastiliselt.

Kõike eluks vajalikku saab kas asjade või töö vastu vahetada. Minu loodud asjade vahetamise ketil on koostöö mitme ökopoega, kes toovad meile kauba, mis on kuupäeva ületanud või puu/juurviljad, mis ei ole piisavalt esteetilise välimusega. Ja meie – rahata elavad inimesed, saame siis vajadusel seal käia endale toitu vahetamas.

Kas ja milliste probleemidega oled oma elustiili tõttu kokku puutunud? Kas tunned, et oled seetõttu millestki ilma jäänud?

Kui aus olla, siis mul ei ole selles vallas viimase 20 aasta jooksul küll ühtegi muret olnud. Vastupidi – olen alati leidnud peatumiseks õige koha, mõnikord koos teiste inimestega ja teinekord jälle üksi, kui olen mõnda maja valvanud pererahva puhkuse ajal.

Ma ei saa ka öelda, et oleksin millestki ilma jäänud. Näiteks olen saanud väga palju reisida – Hispaanias, Itaalias, Austrias, Šveitsis, Norras, Türgis, Hollandis, Prantsusmaal ja mujalgi. Mind kutsusid sinna huvitavad inimesed ja mulle võimaldati kõik eluks vajalik. Ka viimastel kuudel olen saanud kutseid Hiinast, Taiwanist, Leedust ja teilt Eestist, kuid tervise tõttu ma praegu suuremaid reise ette võtta ei saa.

Mida arvavad su elustiili kohta sinu lapsed?

Nii mu lapsed kui ka sõbrad olid alguses väga kriitilised ja isegi kurvad, kuid see möödus, kui nad nägid, et see tõesti toimib minu jaoks ning mõistsid, et mul on kõige jaoks oma süsteem ja maailmanägemuslik/poliitiline põhjus.

Kui oleme varem rahavaba elu teemalisi artikleid avaldanud, on mõned lugejad kommenteerinud, et Eesti on liiga külm koht, kus ilma rahata hakkama saada. Mis sa sellest arvad?

Iga ilm on õige ilm! Sa ei pea ju õues magama, alati on võimalik peatumiseks mõni koht leida.

Paljud majandusanalüütikud on seisukohal, et peagi saabub veel suurem majandussurutis, kui oli aastal 2008. Kuidas see mõjutab sind ja kuidas ülejäänud maailma?

Ma arvan, et see oleks meie võimalus alustada täiesti uut elu, uute ning paremate väärtuste ja eesmärkidega kõigi inimeste jaoks. Praegu ei ole küll selline eluviis veel väga tavaline, kuid ma tõesti loodan, et kunagi elab nii kogu maailm.

Mida sa arvad tingimusteta põhisissetuleku ideest? (Kõik inimesed saavad riigilt kodanikupalka.)

Minu arvates oleks see samm parema maailma suunas! Aga maailma, kus ei oleks üldse raha, muudaks meie suhtumist üksteisesse palju rohkem. Praegu valitsevad kapitalistlikud ideaalid, kuid siis tõuseksid palju rohkem esile teadlikkus ja vastutus oma ümbruskonna ja keskkonna eest.

Mis on sinu suurim unistus inimkonna jaoks?

Kõiki minu tegemisi saadab oma filosoofia: neli värvi, mis räägivad uutest eesmärkidest (neid näeb ka minu veebilehel www.heidemarieschwermer.com).

Roheline: sinu enda tee. Iga inimene peaks leidma läbi eneseotsingute või meditatsiooni, mida ta tegelikult vajab, arvab ja soovib, ühesõnaga – kõike iseenda kohta.

Kollane: tee sinu juurde. Kuidas ja miks me oleme teiste inimestega soetud. Mida näitavad teised inimesed sulle sinu enda kohta? Ehk siis tee inimesest inimeseni.

Punane: tee sinu juurest ühiskonnani. Igaühel meist on andeid, mida ühiskonna heaks rakendada. Minu enda puhul on küsimuseks: mida saan mina ära teha rahavaba ühiskonna heaks?

Sinine: tee üks-olemise, vaimse maailma poole. Me oleme rohkemat kui see, mis silmale näha. Tee kõiksuse juurde (kutsu seda jumalaks või kuidas iganes soovid).

Ütlus, mis sind inspireerib?

Kuula oma südant, mitte oma pead!

Küsitles Mariann Joonas

Artikkel ilmus algselt Telegrami 3. paberajakirjas

Filmi Heidemariest koos eestikeelsete subtiitritega saad tulla vaatama 26. märtsil toimuvale Telegrami konverentsile.

Telegrami konverents Facebookis

Fotod: Daniel Mazza, heidemarieschwermer.com