Foto: Mylene2401/ pixabay.com

On üha selgem, et üks suurim probleem praeguses tervishoiualases häireolukorras on olnud perearstide “karantiini panek”. Neid kohustatakse tegema teste, kuid takistatakse nende põhitöö tegemisel, milleks on haiguse sümptomite alusel kindlakstegemine, et sellele vastavalt patsienti ravida. Praeguses olukorras peetakse haige puhul oluliseks vaid seda, kas test on positiivne või negatiivne, ja kui positiivne, siis lükatakse käima masinavärk olnud kontaktide leidmiseks, et neid isoleerida jms. “Territoriaalse meditsiini süsteem [meie mõistes perearstid] lülitati mängust välja ja taheti luua distantsi meie ja patsientide vahel”, ütleb väljaandele La Nuova Bussola Quoitidiana doktor Maria Grazia Dondini, üldmeditsiini arst, Bologna provintsist Monterenziost.

Doktor, mis juhtus, kui talv lõppema hakkas?

Meie üldarstid näeme igal aastal tavaliselt oktoobrist märtsini kahepoolseid ja atüüpilisi kopsupõletikke. Ja igal aastal ravime neid antibiootikumidega. Tegu on patsientidega, kes tulevad vastuvõtule gripilaadsete sümptomitega – köha, palavik, pärast tuleb “kurnatustunne”, mis ei kao paari päevaga. Patsiendi haigustunnuste hindamise ja haiguse kliinilise kulgemise põhjal näeme, et tegu on bakteriaalse vormiga ja raviks manustatakse makroliid-antibiootikume (ja raskematel juhtudel kortisooni) ja mõne päeva jooksul inimeste tervis taastub sümptomite täieliku taandumisega.

Sel aastal nii ei juhtunud…

22. veebruaril anti teada, et liikvel on uus koroonaviirus. Tervishoiuministeerium saatis korralduse kõigile perearstidele, milles öeldi põhimõtteliselt, et tegu on senitundmatu viirusega, mille ravi puudub. Paradoksaalne kogu asja juures oli, et seni olime ravinud samu patsiente edukalt , ilma haiglaid ja intensiivravi ülekoormamata, kuid sellest hetkest alates oli otsustatud, et kõik senitehtu ei saa enam funktsioneerida. Kliiniline ja terapeutiline lähenemine ei olnud enam võimalik. Meie perearstid pidime andma kõik üle terviseameti osakonnale, kes ei tegele haiguse kliinilise kulu, vaid kes teeb epidemioloogilist järelvalvet, meil lubati näha patsiente ainult maski FFP2 olemasolul, mille saime terviseametist alles 30. märtsil. Kuid üks asi oli veelgi halvem.

Mis täpsemalt?

Ministeeriumist saadetud ringkirjas pidid patsiendid lähtuma järgmistest reeglitest: isolatsioon, kontaktide minimeerimine, eri isikukaitsevahendite kasutamine, ärgitati mitte pöörduma iseseisvalt tervishoiuasutuse poole, kiirabisse, perearsti poole. Seega jäeti haigeid isolatsiooni ja mis veelgi hullem asi – telefoninumbril, kuhu patsientidel paluti pöörduda, ei vastanud mitte keegi. Kõik patsiendid kurtsid, et keegi ei vasta, proovisin ise edutult sellele numbrile 1500 helistada. Tervishoiuminister, kel väidab end tegelevat tervisehoiualase hädaolukorraga arvab, et avalikkusele helistamiseks antud numbrid ei tööta.

See oli katastroof.

Tulemuseks oli, et atüüpilisi kopsupõletikke ei ravitud enam antibiootikumidega, patsiendid jäeti üksi, kodudesse iseenda hooleks. Loomulikult jõudsid nad 7-10 päeva pärast tsütokiinidetormi ja põletikuliste protsesside süvenemise tõttu hinge vaakudes haiglasse. Ülejäänud tegi mehhaaniline ventilatsioon.

Ja kuidas Teie toimisite?

Mina tegin seda mida ikka, riskides ka süüdistusega epideemia levitamises ja mitte keegi minu patsientidest ei surnud ega jõudnud intensiivravisse. Rääkisin kolleegiga Bergamost ja teisega Bolognast, kes jätkasid oma tööd samal moel kui enne ja mitte ühelgi meist ei surnud ega sattunud intensiivravisse mitte ükski patsient. Ka WHO andis küsitavaid juhtnööre: haiguse 1. faasis oli ettenähtud üksnes isolatsioon, 2. ja 3. faasis ehk mõõdukalt raske ja raske haiguskulu puhul öeldi ainsaks raviviisik hapnikuravi ja ventileerimine. Minu arvates on oma süü siin ka WHOl, sest arstidele ei antud võimalust hinnata patsiendi kliinilist seisundit.

Sellise lähenemise puhul, kui haige jäetakse ilma ravita üksi koju, ei sure üksnes need, kes on koroonaviiruse saanud.

Täpselt nii. JA on veel üks probleem. Haiglasse jõudes tehti patsiendile test, positiivse testi puhul anti diagnoos Covid-19 ja patsienti koheldi ja raviti kui selle haiguse põdejaid. Rohkem mitte midagi. Siin Bolognas tehti veel midagi: negatiivse testiga patsientidele tehti rinnakorvi kompuutertomograafia, üks või rohkem kordi ja selle “ground glass” pildi põhjal diagnoositi Covid19. Rääkisin ühe radioloogiga ja ta kinnitas mulle, et niisugused radioloogilised kliinilised pildid ei ole omased üksnes Covid-19, vaid ka paljudele teistele haigustele. Ja nii hakati selle taha peitma teisi haigusjuhte, ka veelgi tõsiseimaid. Seetõttu arvan, et väga paljusid haigeid ei ravitud nii, nagu oleks pidanud.

Te olete avaldanud kahtlust ka testide tulemuste tõesuse osas.

Esimene uuring Hiinast 24. Jaanuarist väidab, et SARV-COV-2 viiruse isoleerimise juures ei ole täidetud Henle-Koch postulaadid, mis on hädavajaliku ühe viiruse või bakteri tegelikuks isoleerimiseks. Läksin küsimusega selle kohta ühe uurimislaboratooriumisse, sest ringles document, millest võis järeldada, et kasutatakse primer’it, mille alusel amplifitseeritakse gene, millel on sama järjestus kui inimkromosoomil 8 (mis tähendaks, et tulemused on 100 % valepositiivsed). Mulle öeldi, et Kochi postulaadid pärinevad ajast sada aastat tagasi. Siis küsisin: vabandust, teie töötate ühe geenijärjestusega, aga vaktsiini väljatöötamiseks on vaja kogu viirust. Mulle öeldi, et selles küsimuses on Kochi postulaadid kohased, sest vaktsiini jaoks on vaja viirusümbrist. Mulle tundub, et nad räägivad iseendale vastu. Tuleb hoolikalt uurida, kuidas neid teste analüüsitakse, ja peame meeles, et testi looja dr Mullis jäi alati oma seisukoha juurde, et seda testi ei tohi kasutada haiguste diagnoosimise eesmärgil.

WHO annab võimaluse tutvuda gripiviirusega seonduvate andmetega. Selle aasta aprillist alates näib, et grippi enam ei ole.

Just nii, Meie saime igal aastal raporti eelmise aasta sügis-talviste gripijuhtude kohta. See antakse meile tavaliselt järgmisel sügisel, kui algab kampaania gripivaktsiiniks. Sel aastal saabus raport veebruari lõpul, see tähendab kõik gripi ja gripilaadsete sümptomitega haigusvormid tulid nimetada ümber Covid-19. Gripp on kadunud, koos paljude teiste haigustega. Olen veendunud, et Covid-19 diagnoositakse väga suurel määral üle.

Öelge paar sõna haiglate ülerahvastatuse kohta.

Haiglaravil viibijate ja intensiivravil olijate andmed ei ole selged, kuni ei öelda, kes need inimesed on ja millist haigust põevad. Edastatud andmetest seda ei leidu, sellist hädavajalikku täpsustust haiglasse võetute suhtes ei tehta. Öeldakse lihtsalt arvud, positiivse testitulemuse saanud patsiendid, kelles suurem osa on asümptomaatilised. Tegeliku probleemi ulatust ei ole teada, kui see just üldse covid on. Aga selge on see, et selles just probleemi näha tahetaksegi.

Allikas: La Nuova Bussola Quotidiana

Tõlkis Marilin Lips-Filipozzi