Foto: rebcenter-moscow / pixabay.com

Koroonapandeemia alguses hoiatasid teadlased, et majanduslik seisak võib põhjustada tõsiseid tagajärgi vaimsele tervisele. “Sotsiaalse distantseerumise sekundaarsed tagajärjed võivad suurendada enesetapuriski,” märkisid teadlased 10. aprillil Ameerika meditsiiniliidu (AMA) avaldatud artiklis. “Oluline on arvestada mitmesuguste majanduslike, psühhosotsiaalsete ja tervisega seotud riskiteguritega.”

Seitse kuud hiljem viitavad tõendid sellele, et neil teadlastel oli õigus. “Pandeemia majanduslikust ja sotsiaalsest mõjust tingitud suitsiidi tõttu surevad jaapanlased palju rohkem kui COVIDisse,” vahendavad CBS News ja CNN. “Kuigi Jaapan on koroonaviirusega tulnud paremini toime kui paljud teised riigid, hoides surmajuhtumeid alla 2000, näitab riikliku politseiameti esialgne statistika, et ainuüksi oktoobris on enesetappude arv kasvanud 2153-ni, tähistades neljandat kuud järjestikust kasvu.”

Jaapanis olid enesetapud aastaid languses. Kuid COVID-19 saabumine ja ranged eeskirjad, mis on kavandatud viiruse leviku piiramiseks, on seda suundumust muutnud. Eelmisel kuul teatatud enesetappe on umbes 600 võrra rohkem kui eelmisel aastal, kusjuures kõige rohkem (80 protsenti) on tõusnud naiste osakaal.  

Erinevalt Jaapanist pole USA veel rahvuslikke andmeid enesetappude kohta avaldanud. Kuid anekdootlikud tõendid viitavad, et USA-s võib aset leida sarnane enesetappude epideemia. Enne koroonaviiruse saabumist oli enesetapp Ameerikas kümnes surmapõhjus, mis nõudis viimastel aastatel 42 000–49 000 inimelu aastas. Ehkki me ei tea veel, milline on 2020. aasta kahju, väidavad enam kui pooled ameeriklastest, et nende vaimne tervis on pandeemia ajal nõrgenenud, kuna viiruse vastu võitlemisel on liikumispiiranguid ja sotsiaalset isolatsiooni laialdaselt kasutatud.

Mis mõju on sotsiaalsel isolatsioonil tervisele ja inimeludele?

Nagu artikli alguses tsiteeritud teadlased täheldasid, on sotsiaalne isolatsioon tihedalt seotud enesetapuga. „Juhtivad teooriad rõhutavad sotsiaalsete sidemete võtmerolli enesetappude ennetamisel. Suitsiidimõtteid kogevatel inimestel võivad puududa sidemed teiste inimestega ja enesetapuriski suurenemisel võivad nad teistest eralduda,” märkisid teadlased.

See on üks paljudest põhjustest, miks sotsiaalne distantseerumine on niivõrd ohtlik. Kahjuks pole inimühendust telefonikõnede ja Zoomi koosolekute kaudu võimalik saavutada, vähemalt mitte samal viisil. Pealegi näitavad arvukad uuringud, et enesetapp pole ainus sotsiaalse isolatsiooni surmav tagajärg.

Nagu teatas The New York Times 2016. aastal, mõjutab sotsiaalne isolatsioon inimese tervist mitmel viisil. Vähem sotsiaalsetel isikutel on häiritud unerežiim, mõjutatud immuunsüsteem, rohkem põletikke ja kõrgem stressihormoonide tase. Ühes hiljutises uuringus leiti, et isolatsioon suurendab südamehaiguste riski 29 protsenti ja insuldi riski 32 protsenti. Teine analüüs, mis ühendas omavahel 70 uuringu ja 3,4 miljoni inimese andmed, näitas, et sotsiaalselt eraldatud inimestel oli järgmise seitsme aasta jooksul 30% suurem risk surra, kusjuures suurimat mõju nähti keskeas.

Üksindus võib kiirendada kognitiivsete võimete langust vanematel täiskasvanutel ja isoleeritud isikud surevad enneaegselt kaks korda suurema tõenäosusega kui need, kes rohkem suhtlevad. Need mõjud algavad varakult: sotsiaalselt isoleeritud laste tervis on 20 aastat hiljem oluliselt halvem, isegi pärast muude tegurite kontrollimist. Üksindus on sama oluline varajase surma riskitegur kui rasvumine ja suitsetamine.

Poliitikakujundajad, kes jätkavad koroonaviiruse leviku takistamisel ühiskonna sulgemist, otsustavad seda tegelikkust ignoreerida, samamoodi nagu on ignoreeritud katastroofilisi majanduslikke mõjusid. Piirangud põhjustavad vaimsele tervisele tõsiseid tagajärgi ning võivad vaesusesse saata kümneid miljoneid inimesi. Samal ajal on küsitav, millised on piirangute tegelikud hüved.

On aeg, et poliitikakujundajad tunnistaksid ebamugavat tõde: nende poliitika ei saa päästa elusid, nad saavad eludega vaid kaubelda, nagu märkisid pandeemia alguses majandusteadlane Ant Davies ja politoloog James Harrigan.

Kriisi ajal tahavad inimesed, et keegi midagi teeks, ega taha kompromissidest kuulda. See on kasvulava suurele poliitikale, mida juhib mantra: „kui see päästab vaid ühe elu.” New Yorgi kuberner Andrew Cuomo kasutas oma sulgemispoliitika kaitsmiseks samasugust mantrat. See on kajanud kogu riigis alates maavolikogudest kuni linnapeadeni, koolide juhatusteni, politseini ja vaimulikeni – see on põhjendus sulgemisele, liikumiskeelu järgimisele ja sunniviisilisele sotsiaalsele distantseerumisele.

Ratsionaalsed inimesed mõistavad, et maailm ei toimi nii. Sõltumata sellest, kas me neid tunnistame, on kompromissid olemas. See on majanduslik reaalsus. Traagiline on see, et kahjud näevad üha halvemad välja, vaatamata paljude poliitikute ja ekspertide keeldumisele seda tunnistada.

Allikad: FEE, CNN, lingid artikli sees

Toimetas Madis Mark