Foto: Philippsaal / pixabay.com

Hiljutises artiklis “Hiinlased pakatavad enesekindlusest: koroonaviirus on müstilisel kombel haihtunud, aga kuidas?” esitasime küsimuse, millele Lääne meedias tähelepanu ei pöörata: miks kukkus Hiina koroonajuhtumite arv üleöö kolinal alla? PCR-teste kritiseeriv septembrikuine teadusartikkel annab põhjust arvata, et tõepoolest on asi hoopis rangemas juhtumi definitsioonis, mitte totalitaarsetes meetmetes. 

Kas sulle ei tundu imelik, et koroonajuhtumite arv tõuseb ülemaailmselt kõrgustesse, kuid Hiina juhtumite arv on juba kevade algusest saadik nullilähedane?

Graafik (Worldometer) näitab sirge joont, jättes mulje nagu koroonaviirus oleks täielikult haihtunud. Ametlikel andmetel on Hiina 1,4 miljardi inimese hulgas kõigest 394 nakatunut.

Kanada bioloog David Crowe (Flaws in Coronavirus Pandemic Theory, lk 7-8) kirjutas 2020. aasta koroonapandeemia kohta nii: “Probleem on selles, et vastupidiselt [2003. aasta] SARS-i määratlusele ei nõudnud COVID-19 “kinnitatud juhtum” kahtlustatava juhtumi kriteeriumide täitmist, vaid kõigest positiivset RNA-testi. Algselt ei nõudnud see mingeid sümptomeid ega tõendeid kokkupuutest varasemate juhtumitega, illustreerides vankumatut usku PCR-tehnoloogiasse. 

Hiinlased ärkasid lõpuks üles ja 16. veebruari paiku nõudsid kinnitatud juhtumi nõuete täitmiseks positiivset testi JA kahtlustatava juhtumi kriteeriume. Nad võisid seda uut definitsiooni juba varem rakendada, sest pärast 12. veebruaril tuvastatud ligi 16 000 kinnitatud juhtumit langes arv iga päev dramaatiliselt ja oli 18. veebruariks alla 500 juhtumi ning püsis madalana.”

See viitab sellele, et hiinlased kasutasid 2020. aasta alguses palju lõdvemat Covid-19 definitsiooni, mis suurendas juhtumite arvu ja käivitas paanika, kuid hiljem võeti kasutusele rangemad kriteeriumid, mistõttu langes juhtumite arv kolinal alla.

Kuna Hiina juhtumite üleöist haihtumist ei peeta avalikult kummaliseks, leidus selle kinnitamiseks vähe informatsiooni, kuid 28. septembril 2020 avaldati medRxiv portaalis artikkel, mis rõhutab, et PCR-testi positiivset diagnoosi ei saa ainuüksi infektsiooni tuvastamiseks kasutada, ning toob välja, et nii SARS-CoV-1, H1N1, MERS-CoV, Ebola kui ka Zika viiruse puhul nõuti juhtumi kinnitamiseks ka spetsiifilisi sümptomeid. 

Artikkel kirjeldab, kuidas on lood 2020. aasta koroonaviirusega: “Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), USA Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskus (CDC), Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC), Inglismaa terviseteenistus (PHE), Kanada rahvatervise amet (PHAC), Pan-Ameerika Terviseorganisatsioon (PAHO) ja Lõuna-Korea Haiguste Tõrje ja Ennetamise Keskus (KCDC) nõuavad sümptomaatilise või asümptomaatilise nakkuse kinnitamiseks ainult ühte positiivset PCR-testi tulemust. Kuid Hiina haiguste kontrollimiskeskus (CCDC) nõuab haigusjuhtumi kinnitamiseks ka kliinilisi ilminguid ja kokkupuute ajalugu.”

See lisab: “Enamikus piirkondades piirdus testimine esialgu vaid inimestega, kellel olid kindlad kliinilised sümptomid ning kokkupuute ajalugu, aga kui testid muutusid kättesaadavamaks, lubasid paljud ametiasutused PCR-testide laiemat kasutamist, sealhulgas isikute testimist, kellel polnud sümptomeid ega teadaolevat kokkupuuteriski.”

Nüüdseks on selgumas, et David Crowe’l oli õigus – kui kõik teised riigid võitlevad “teise lainega”, pole Hiina juhtumite arv endiselt kasvanud, kuna nende rangem juhtumi definitsioon võimaldas epideemial läbi põleda. Mujal jätkub Covid-19 epideemia tänu ebausaldusväärsetele PCR-testidele, mida pole kunagi varem nii sundmõtteliselt ega hooletult kasutatud. 

Allikad: medRxiv, Ray Peat Forum, lingid artikli sees

Toimetas Madis Mark