USA valitsus on teinud pikaajaliselt koostööd Hollywoodi filmitööstusega, et toota linateoseid, mis mõjutaks avalikku arvamust nende soovitud suunas. Filmidega on kinnistatud eelarvamusi ja stereotüüpe, romantiseeritud sõjategevust ning demoniseeritud teisi riike ja sealseid valitsusi. Üheks kuulsamaks Hollywoodi propagandafilmiks on CIA rahastatud 1955. aasta “Loomade farm“, millele ei jää alla tänavu Sony Entertainmenti poolt kinolinale toodud komöödiafilm “Intervjuu“. Kriitikute arvates on filmi ümbritsev meediakära märksa intrigeerivam kui film ise ning osa kriitikutest on seisukohal, et praegune Põhja-Korea vastasus on loodud õigustamaks uusi rangeid küberkaitseseadusi.

“Intervjuu“ on satiir Põhja-Korea juhi atentaadist ning see on tekitanud Põhja-Korea ja USA suhete veelgi suurema pingestumise. Kuigi Põhja-Korea palus, et filmi ei lastaks ekraanile, pälvis see USA valitsuse liikmete hulgas nii suurt poolehoidu, et öeldi koguni, et “Intervjuu“ vaatamine on iga ameeriklase patriootlik kohustus.

Enne filmi linastumist hakati tegema ähvardusi seda näidata lubanud kinodele, mistõttu mitu kino “Intervjuu“ näitamisest loobusid. Tagatipuks korraldati Sony Entertainmentile küberrünnak, mille käigus saadi muu hulgas ka ligipääs tuhandetele meelelahutusala töötajate e-kirjadele. Ükski ähvardus ega äpardus aga USA avalikkust ei kõigutanud ning ka president Obama leidis, et “Intervjuud“ tuleb siiski näidata. Kardeti, et muidu luuakse pretsedent, mille järgi teised riigid võivad hakata neile mittesobiva poliitikaga riikide toodangut tsenseerima. Häkkimisskandaalis asuti kohe süüdistama Põhja-Koread, kuigi sealne valitsus kinnitas, et nemad ei olnud selle taga ning väljendas soovi asjakohast rünnakut ühiselt uurida.

Vaatamata kõigele linastus film lõpuks 331 kinos. Ent hoolimata suurest meediakärast ei läinud “Intervjuul“ kinodes hästi, sest kuigi skandaal oli põnev, osutus film ise keskpäraseks labase huumoriga komöödiafilmiks. Kriitikud on filmile ette heitnud lapselikku huumorit, viletsaid näitletöid ja mannetut süžeed ning nentinud, et ainus hea osa filmist on Kim Jung-Uni mänginud Randall Parki sooritus. Viimase ainus nõrkus omakorda olevat seisnenud selles, et ta kujutas Põhja-Korea juhti liiga karismaatilise ning meeldivana.

Sony häkkimine oli sisetöö?

Kui “Intervjuu“ linastamine tekitas nii palju probleeme, siis miks nähti nii palju vaeva täiesti keskpärase filmi esiletõstmisega? Selgub, et USA välisministeerium oli öelnud Sony Entertainmenti juhile Michael Lyntonile, et sellel linateosel on potentsiaali muuta Põhja-Korea riigisisest olukorda. Sony lasi igaks juhuks filmi süžee sobilikkust kinnitada ka USA valitsuse rahastataval RAND Corporationil. Sealt vastati Lyntonile, et kuigi filmi lõpu muutmine vähendaks Põhja-Korea pahameelt, aitaks tõenäoliselt just Kim Jung-Uni tapmine kinolinal kaasa Põhja-Korea valitsuse kokkuvarisemisele. Kui film räägib Kimi dünastia kukutamisest ning Põhja-Korea rahva poolt uue valitsuse moodustamisest, siis võib see ekspertide arvates ärgitada Põhja-Korea režiimi vastu võitlemist Lõuna-Koreas ning lekitatud DVD-de kaudu ka Põhja-Koreas.

Nii et USA valitsuse arvates on“Intervjuu“ Koreadele vajalik propagandafilm, mis võib panna inimesi uskuma režiimi vahetamise võimalikkusse ja seetõttu võeti kasutusele kõik meetmed, et filmi propageerida. Arvatakse, et selle alla käib ka “Sony häkkimine“, milles FBI asus süüdistama Põhja-Koread, kuigi neil puudusid selleks faktid.

Nimelt leidsid kaks juhtivat küberturvalisuse firmat (Norse Corporation ja Cloud Flare) enda uurimistes, et rünnakut ei korraldanud mitte Põhja-Korea, vaid Sony ise. CloudFlare’i turvaspetsialist Marc Rogers põhjendas oma artiklis, miks Sony häkkimine oli tõenäoliselt sisetöö. Rogersi sõnul on Sony häkkimises kasutatud pahavara juba pikemat aega internetti lekkinud ning seda saaks teoorias rakendada iga piisavalt osav häkker. FBI väide, mille kohaselt Sony häkkimises ning varasemalt ilmselt Põhja-Korea sooritatud küberrünnakutes kasutatud pahavara omavad sarnaseid jooni, ei tähenda tingimata, et neil oleks sama päritolu.

Ka FBI teine “tõend“ ei pea kuigi tugevalt vett: büroo sõnul ühtivad Sony häkkimises kasutatud IP-aadressid varem Põhja-Koreaga seostatud kübertegevuses kasutatud IP-aadressidega. Rogersi sõnul ei tõesta see midagi, sest mõned IP-aadressid võivad olla “püsivad“, kuid mõned lühiajalised ning ühte aadressi ei saa ühe kuriteo tõttu jäädagi seostama pideva küberkuriteoga.

Rünnaku korraldanu kasutas pahavara kontrollimiseks C2 (ehk Command and Control) aadresse, mille asukohtadeks olid Tai, Poola, Itaalia, Boliivia, Singapur, Küpros ja USA ning millest kõik peale ühe olid avalikud vahendajad. Neid aadresse olid pahavara operaatorid ka varem kasutatud, mis on tavapärane meetod enda ühenduse päritolu varjamiseks.

Huvitav on ka tõik, et Sony häkkerid ei puudutanud oma rünnakus “Intervjuu“ Põhja-Korea vastasust. Sony rünnak ning “Intervjuu“ seostati alles siis, kui meedias hakati selle kohta spekuleerima. Pealegi visati saadud info minema, mis Rogersi sõnul näitab, et häkkerid tahtsid vaid Sonyt kompromiteerida. Rogers leiab, et üheks suureks tõendiks, et Sony rünnakuga on seotud keegi oma töötajatest, on see, et pahavarasse kodeeritud paroolid näitavad, et koodi kirjutanu pidi omama ulatuslikku infot Sony sisestruktuurist ning ligipääsu olulistele paroolidele. Kõige lihtsam seletus asjale ehk Occami habemenuga viitab sellele, et kuigi Põhja-Korea oleks võinud seda infot aastaid koguda, on tõenäolisem, et häkkimise korraldas keegi Sony töötajatest. Häkkija motiiviks võisid aga olla hoopis Sony plaanitud suured koondamised.

Sony Entertainmentil, FBI-l ning USA valitsusel on aga kasulikum süüdistada rünnakus Põhja-Koread, mis võimaldaks välisvaenlasega võitlemiseks läbi suruda mõne uue tugeva küberkaitseseaduse.

Allikad: 21st Century Wire, CNN, The Washington Post, The Daily Beast

Foto: www.idigitaltimes.com

Toimetas Annika Urvela