Foto: Gerd Altmann / Pixabay

Kiiret lõppu sõjale Ukrainas küll hetkel silmapiiril ei paista, aga suure vastasseisu eskaleerumine võib toimuda pigem Korea poolsaarel, mitte Euroopas, kirjutab Telegramile poliitikavaatleja Andres Laiapea.

Donald Trumpi valimine USA presidendiks on hoogustanud taas spekulatsioone Ukrainas käiva sõja võimaliku lõpu või hoopis mujale laienemise teemal, tekitanud inimestes hirme maailma, Euroopa, Eesti, iseenda ja oma lähedaste saatuse pärast. Trump lubas enne valimisi, et sõja lõpetamiseks Ukrainas kulub tal vaid 24 tundi. Kuidas tal selle lubaduse täitmisega läheb, seda saame näha jaanuaris, kui ta ametlikult ametisse astub.

Esialgu tasub jääda nüüd äraootavale seisukohale, mitte olla väga optimistlik või langeda pessimismi. Ühest küljest avaneb võtmeisikute vahetumisega alati võimaluste aken muutusteks, tavaliselt on see ka üks eeldus rahulepinguteni jõudmiseks, aga teisest küljest on sõdasid alati raskem lõpetada kui alustada. Selle mõistmiseks meenutan veidi Korea kogemust, mis on muutunud nüüd päevakajaliseks ka seoses sõjaga Ukrainas.

Teise maailmasõja lõpus jagati Jaapani ülemvõimu alt vabastatud Korea poolsaar USA ettepanekul mööda 38. paralleeli USA ja NSV Liidu vahel kaheks okupatsioonitsooniks. Tegemist pidi olema ajutise lahendusega ajani, mil kohalik rahvas suudab ennast ise valitsema hakata. Külma sõja puhkedes tekkisid seniste liitlaste vahel aga ületamatud erimeelsused, mille tulemusel moodustati neist tsoonidest 1948. aastal kaks eraldi riiklikku struktuuri, mis pretendeerisid mõlemad kogu Korea valitsemisele.

Korea sõda puhkes 1950. aasta juunis, kui NSV Liidu poolt relvastatud ja väljaõpetatud Korea Rahvaarmee tungis põhjast lõunasse. Kogu poolsaare vallutamise hoidis ära üksnes ÜRO volitusel tegutsenud USA relvajõudude otsustav sekkumine lõunas moodustatud Korea Vabariigi toetuseks. Läbirääkimised relvarahu ja vaherahu sõlmimiseks algasid 1951. aasta suvel, kuid lepingu allkirjastamiseni jõuti alles kaks aastat hiljem. Tõenäoliselt läinuks veel kauem, kui vahepeal ei oleks vahetunud USA president ning surnud tugevalt Põhja-Koread toetanud NSV Liidu juht Jossif Stalin.

1952. aasta novembris valiti USA presidendiks Dwight D. Eisenhower, võim läks demokraatidelt vabariiklastele ka USA Senatis ja Esindajatekojas. Eisenhower, kes oli juhtinud Teise maailmasõja ajal lääneliitlaste vägesid Euroopas, astus ametisse 20. jaanuaril 1953. Enne seda käis ta detsembris isiklikult Koreas uurimas võimalusi sõja lõpetamiseks. 1953. aasta märtsis suri Stalin, kelle juhtimisel oli NSV Liit toetanud ja aidanud välja töötada Korea Rahvademokraatliku Vabariigi juhtide plaani kogu Korea poolsaare endale allutamiseks. Paar nädalat hiljem avaldas NSV Liidu juhtkond üleskutse vaenutegevuse kiireks lõpetamiseks.