Foto: ekraanikuva

Koroonakriisi keskel leidis Saksamaal aset ebatavaline sündmus: Saksamaa Liitvabariigi siseministeeriumi konsultant koostas analüüsi, mis ei näidanud riigi valitsuse tööd heas valguses. Kuid konsultant ei jõua sellega oma ministeeriumi tippjuhtkonnani. Jätkame möödunud nädalal Telegrami veergudel alanud koroonalekke kajastamist, kuidas sündmus alguse sai ehk esimest osa saad lugeda siit.

Saksamaa meedia on vallutanud skandaal sise-, ehitus- ja koduministeeriumist (BMI) lekkinud 83-leheküljelise analüüsi KM4-51000/29 ümber, mille keskne sõnum on: “COVID-19 viirushaiguse täheldatavad mõjud ja toimed ei anna piisavaid tõendeid selle kohta, et tegemist oleks – tervisega seotud mõjude osas kogu ühiskonnale – millegi enamaga kui valehäirega.”

“Ei ole mõeldud avalikkusele“

Seejuures on konsultandi ülesanne just koostada selliseid analüüse: ta töötas siseministeeriumi osakonnas (“kriisijuhtimine“), mille ametlik ülesanne on ministeeriumi sees luua hindamispädevus.

Kas selles Saksamaal koostatud analüüsis väljatoodud punktid kehtivad põhimõtteliselt ka koroonakriisi juhtimise kohta Eestis?

Riik võib olla tekitatud kahju eest vastutav!

Kas poliitikud vajavad seepärast ebaolulisi nakatunute andmeid (põhimõtteliselt peetakse infektoloogias arvestust ainult haigestunute üle) ja kunstlikult suureks paisutatud koroonaviirusesse surnute arvu, et õigustada valehäiret ning tõrjuda sadade tuhandete eesti kodanike ja tuhandete ettevõtete põhjendatud kahjuhüvitusnõudeid?

Põhimõtteliselt oleksid ühishagid Eesti riigi vastu kahju hüvitamiseks rohkem kui perspektiivikad. Nimelt ei suudaks Eesti vastutavad isikud ühegi päeva kohta tõestada, et koroonaviirus ohustas kordagi rohkem kui 90% elanikkonda. Ja isegi kui lähtuda sellest, et kaheks nädalaks tuli turvalisuse kaalutlustel rakendada teatud hädaabimeetmeid, oleks pidanud need pärast olukorra realistlikku hindamist koheselt tühistama. Valehäire oleks tulnud koheselt tagasi pöörata. Koroonavastaste meetmete jätkamise tõttu enam kui kahe kuu jooksul (osaliselt kehtivad praegugi aktiivsed meetmed, kinod on suletud jne) tekib riigil kahtlemata kahjude hüvitamise kohustus.

Huvitavat selle kohta leiab Saksamaal toimunud koroonalekkest.

Siin on analüüsi kaaskirja lehtede 2 ja 3 lühendamata kokkuvõte, esiletõsted pärinevad originaaltekstist: