Ameeriklased, kes tootsid 1945. aastal esimese tuumapommi ja olid ka esimesed, kes teist riiki aatompommiga ründasid, said 11. septembril 2001. aastal tunda, mida tähendab olla rünnatud.

Valitsus valitsuses

Seda, et 9/11 rünnakud ei olnud päris see, mida juhtunu ametlik teooria väidab, usuvad juba päris paljud inimesed üle maailma. Ametlikus raportis on liiga palju vastuolulisust, vastuseta küsimusi ja täitmata auke ning see pani targemad inimesed üsna pea kukalt kratsima. 2006. aasta küsitlusest selgus, et peaaegu pooled ameeriklastest uskusid, et 9/11 oli USA enda korraldatud. Siiski on jäänud õhku küsimus, kes selle taga täpsemalt olid.

Aina rohkem on tõendeid selle kohta, et rünnakuid ei korraldanud mitte USA valitsus, vaid veel väiksem valitsus selle sees. Üks versioonidest väidab, et selle töö taga oli väike grupp inimesi – nn neokonservatiivid, kes seadsid end korralikult sisse koos 2000. aastal võimule tulnud president Bushi administratsiooniga. Need inimesed on osa PNAC-i (Project for the New American Century) loojatest: Dick Cheney, Donald Rumsfeld, Paul Wolfowitz ja Richard Perle.

Itaalia dokumentalist Massimo Mazzucco toob filmis “The Project for the New American Century” (Uue Ameerika sajandi projekt) välja, et president Bush ei olnudki rünnakutest teadlik. Nimelt ei lubatud Floridas olnud presidenti enne sama päeva õhtut üldse Washingtoni, tuues vabanduseks, et terroristid on lubanud järgmisena rünnata presidendi lennukit. Seega viidi Bush terveks päevaks Nebraskasse maa-alusesse varjendisse. Hiljem selgus aga, et ühtegi sellist hoiatust ega plaani rünnata Air Force One’i polnud olemas.

Neocons ehk neokonservatiivid

Neokonservatiivse mõtlemise koolkond ulatub tagasi Chicago ülikooli ja professor Leo Straussi (1899-1973) aegadesse. 1960-ndate lõpp oli hipide, lillelaste, seksuaalse ja isikliku vabaduse aeg,  mis jõudis tasemeni, mida keegi poleks kunagi ette ennustanud. Straussi mõtteprintsiibi järgi viib aga selline inimeste vabadus konfliktideni, mis õõnestavad ja takistavad riigi arengut. Tema ideaaliks oli kompaktne vormiriietuse ühiskond, mida on lihtne valitseda. Selleks, et seda saavutada, pidi professori nägemuse järgi rahval olema üks suur vaenlane, kelle olemasolu “ohustab“ Ameerika rahvast.

Üks entusiastlik Straussi järgijaid oli noor Paul Wolfowitz. Vaenlase tekitamise idee ei olnud muidugi midagi uut. Nerost Hitlerini on maailma ajalugu selliseid näiteid täis, mis kinnitavad, et selline strateegia võib olla vägagi edukas.

Kui uus president Gerald Ford 1974. aastal ametisse astus, pääsesid koos tema administratsiooniga esmakordselt Valgesse Majja ka Donald Rumsfeld, kes sai kaitseministriks ja Dick Cheney, kes määrati personalijuhiks. Mehed seadsid end mugavalt sisse ning hakkasid vähehaaval juurutama neokonservatiivset ühise vaenlase ideed.

Rumsfeld veenis president Fordi, et viimane looks iseseisva töögrupi, mis uuriks esialgu informatsiooni, mida CIA oli Venemaa kohta kogunud. Grupi nimeks sai Team B ja selle juhiks Richard Pipes, kes võttis nüüd ka noore ja entusiastliku Wolfwitzi enda tiiva alla. Team B eesmärk oli Nõukogude Liitu tõeliselt õela ja ohtlikuna näidata. See pilt oli muidugi manipuleeritud.

1981. aastal, kui valimised võitis president Ronald Reagan, suutsid neokonservatiivid end taas headele positsioonidele sokutada. Paul Wolfowitz sai Valge Maja välissuhete juhiks ja tema hea sõber Richard Perle Straussi aegadest sai kaitseministeeriumi asekantsleriks. Mehed ei olnud oma plaanist endiselt loobunud, kuid kahjuks oli nende suur vaenlane kokku kukkumas.

Uus vaenlane kõikjal ja eikuskil

Kui 1993. aastal Bill Clinton presidendiks valiti, tundsid neokonservatiivid, et nende võimalused oma plaan ellu viia vähenevad iga aastaga. Uue presidendiga ei suudetud jõuda kokkuleppele ning suur Venemaa hakkas tasapisi end taas üles ehitama.

Mehed ootasid Clintoni aja lõppu ja panid samal ajal kokku Wolfowitzi doktriini, millega sai USA õiguse ennetava sõja alustamiseks ükskõik kus maailma piirkonnas selleks, et vältida mõne teise rahvuse ülevõimu saavutamist maailmas. Seega sündiski 1997. aastal väga täpne globaalse haardega strateegiline plaan, mida tuntakse nime all PNAC ehk Project for the New American Century.

Avaldati ka dokument PNAC-i põhimõtetega, milles seisis, et põhimeesmärk on “edendada Ameerika globaalset juhtpositsiooni“, seejuures oli kõige tähtsam, et “Ameerika juhtpositsioon maailmas on hea nii Ameerikale kui ka ülejäänud maailmale“. Dokument lõppeb lausega: “See kõik on vajalik, kui Ameerika Ühendriigid tahavad pärast edukat sajandit tagada turvalisuse ja hiilguse ka järgmisel sajandil.“

2001. aastal, kui Bush ametisse määrati, olid mehed jälle platsis – Dick Cheney asepresidendina, Rumsfeld kaitseministrina ja tema asekantsleriks sai Wolfowitz. Et oma võimsat sõjaplaani ellu viia, tuli leida uus vaenlane, kes oleks “kõikjal ja eikuskil“.

Kes otsib, see leiab

Koos tarbimis- ja heaoluühiskonna saabumisega leiti ka uus vaenlane. Mehed taipasid, et veel üks tähtis element, mis aitab kaasa vajadusele laiendada oma haaret  väljaspool oma riigi piire, on nafta. Inimestele tehti selgeks, et nafta on midagi, ilma milleta elada ei saa. Nafta eest saab kõike ning vajadus selle järgi on aasta-aastalt kasvanud.

PNAC avaldas tohutut survet Bushi administratsioonile ja mõjutas seeläbi eelkõige sõja- ja välispoliitikat, kaasates riigi julgeoleku ja Iraagi sõja teemad. Mehed mõistsid, et maailma valitsemine tähendab kontrolli energiavarude, st nafta- ja gaasiallikate üle Lähis-Idas. Bin Ladenist tehti kiirelt suur vaenlane ja sõda võis alata.

Sõda oli juba pikalt ette planeeritud – 2000. aasta septembris avaldatud PNAC-i dokument nõuab armee rahastamise suurendamist, uusi sõjalennukeid, tanke, allveelaevu ja relvi. Hetkel kulutab Ameerika sõjategevusele üle 400 miljardi dollari aastas, järgmine suur kulutaja on Venemaa, mis jääb aga USA-le kõvasti alla – nemad kulutavad aastas 60 miljardit dollarit.

Samuti oli juba 1998. aastal koostöös suure energiafirmaga Unocal tehtud projekt, mis täies mahus jõustus 2002. aasta mais – Afganistani, Pakistani ja Türkmenistani liidrid allkirjastasid lepingu, millega andsid rohelise tule torujuhtmele, mis transpordib gaasi Kaspia merest Indiasse.

Organisatsiooni lõpp

2006. aasta lõpuks teatas PNAC-i tegevdirektor Gary Schmitt, et organisatsiooni tegevus on leidnud oma loomuliku lõpu. Tema sõnul ei olnudki projekti mõte kesta igavesti. Nemad olid oma töö teinud ja Schmitti sõnul on nende vaated ikka veel populaarsed ning et omal ajal täitsid nad Ameerika välispoliitikas kõik tühjad augud. “Meie ideed ei olnud kunagi domineerivad, kuid nüüd on meie töö vaid vaadata, kuidas neid rakendatakse.“

Vaata filmi “The Project for the New American Century”:

Allikad: Wikipedia, Information Clearing House, Global Reasearch

Toimetas Stinne Loo