Samal ajal, kui Põhja-Korea on väidetavalt omandanud tuumalõhkepeaga varustatud ballistilised mürsud ning eksperdid hoiatavad, et konflikt Korea poolsaarel muutub aina tõenäolisemaks, tasuks meelde tuletada, kes diktaatorlikule režiimile nende tuumarelvad üldse kätte mängis. Nimelt USA valitsus ning CIA, kirjutab portaal Infowars.com.

Hiljuti avaldatud Defense Intelligence Agency (DIA) raport väidab teatud kindlusega, et Põhja-Koreal on hetkel tuumarelvad, mida ballistiliste rakettidega sihtmärkideni viia.  Diktaatorriigi ja tema vaenlaste vahel on toimunud juba viimane kuu aega äge ähvarduste vahetus, mida meedia järjekindlalt kajastab. Selle sõnasõja keskel on aga täielikult ununenud küsimus, kuidas Põhja-Korea täpselt tuumarelvad üldse sai.

Nii Bushi kui ka Clintoni administratsioonid mängisid juba üheksakümnendate keskpaigast alates keskset rolli Kim-Jong Ili tuumarelvade tootmises.

Endine USA kaitseminister Donald Rumsfeld osales 2000. aasta jaanuaris üle 200 miljoni dollari suuruse lepingu sõlmimisel Põhja-Korea ja ABB (Asea Brown Boveri) vahel, milles Rumsfeld töötas tegevdirektorina. Lepingu kohaselt pidi ABB pakkuma riigile varustust ja teenuseid kahe kergevee tuumareaktori ehitamiseks. ABB pressiesindaja Wolfram Eberhardt kinnitas, et Rumsfeld osales firmas töötamise ajal peaaegu kõigil juhatuse koosolekutel.

Rumsfeld võttis aga lihtsalt teatepulga üle Clintoni adminstratsioonilt, kes 1994. aastal nõustus Põhja-Korea omavalmistatud tuumareaktorite vahetamisega kergevee reaktorite vastu. Seda põhjendati argumendiga, et kergeveereaktoreid ei saa kasutada lõhkepeade valmistamiseks. Nii ei leia aga Henry Sokolski, kes juhib Washingtonis tuumarelvade mittelevimise poliitika hariduskeskust. Ta väidab, et kergeveereaktoritega saab toota tosinate pommide tarbeks plutooniumi nii Põhja-Koreas kui ka Iraanis. See kehtib igasuguste kergeveereaktorite kohta – tõsiasi, millest USA seadusemehed on otsustanud mööda vaadata.

Ühendriikide välisministeerium on väitnud, et kergeveereaktoreid ei saa relvade tootmiseks kasutada, kuid sellest hoolimata palus Venemaal 2002. aastal lõpetada koostöö Iraaniga, sest ei soovinud näha Iraani omandamas massihävitusrelvi. Tol ajal ehitas Venemaa Iraanis aga just kergeveereaktoreid. Niisiis välisministeeriumi nägemuse kohaselt saab Iraan toota kergeveereaktorite abil tuumarelvi, kuid miskipärast see sama Põhja-Korea kohta ei kehti?

2002. aasta aprillis teatas Bushi administratsioon, et annab 95 miljonit dollarit “kahjutute” kergeveereaktorite ehitamiseks Põhja-Koreasse, kuigi vahetult enne seda teatasid Lõuna-Korea lehed uudisest, et Alaskalt on leitud Põhja-Korea raketi lõhkepea. Ehitus peatati lõpuks, kuid Kim Jong-Il oli selleks ajaks leidnud juba alternatiivse allika oluliste tuumasaladuste omandamiseks – CIA ‘vara’ ning rahvusvahelise relvade smugeldaja AQ Khan’i.

2004. aastal tunnistas Dr Abdul Qadeer Khan, Pakistani aatomiprogrammi isa, tuumasaladuste jagamist rahvusvaheliste smugeldajate võrgus. Sinna võrku kuulusid ka tootmishooned Malaisias, mis valmistasid tsentrifuugide olulisi osasid. Khani abiline B. S. A. Tahir jooksutas katusefirmat Dubais, mis saatis tsentrifuugikomponente Põhja-Koreasse. Hollandi autoriteedid kahtlustasid Khan’i juba seitsmekümnendatel, kuid CIA keelas kahel korral neil tema arreteerimise.

Endise Hollandi peaministri Ruud Lubbersi sõnul jälitati Khani peaaegu kümme aastat, kuid hollandlastele väideti, et USA salateenistus saab mehega hakkama. “Haagil polnud asjas sõna, vaid Washingtonil,” sõnas Lubbers. Khan sai Hollandist vabalt läbi käia CIA õnnistusega, mis lõpuks võimaldas tal saada tuumarelvade rahvusvahelise levimise peamiseks müügimeheks ning müüa tuumasaladusi ka Põhja-Koreale. Lubbers kahtlustas, et CIA kaitses Khani, kuna nägi Pakistani olulise liitlasena Nõukogude Liidu vastu.

Tol ajal rahastas ja relvastas USA valitsus inimesi nagu Osama bin Laden, keda Pakistani salateenistus treenis Afganistanis Nõukogude armee vastu võitlemiseks. Nad olid teadlikud, et Pakistan üritab omandada tuumarelvi, kuid neid ei huvitanud see. 2005. aastal kinnitas Pakistani president Pervez Musharraf, et Khan oli tsentrifuuge ja nende disaine müünud ka Põhja-Koreale.

Tänu oma poliitikale, mis aitas Põhja-Koread kergeveereaktorite ehitamisel, ning AQ Khani tulisele kaitsmisele on USA valitsus praeguses situatsioonis suures osas ise süüdi. See tõsiasi on aga peavoolumeedial täiesti kahe silma vahele jäänud.

Täistekst koos allikatega: Infowars

Toimetas Maarja Aljas