Ruth Bodnariu lapsega

Euroopa lastekaitse murelaps Norra, mis sadade õnnetute vanemate hinnangul võtab peredelt lapsi liiga kergekäeliselt, peab nüüd vastust andma Euroopa Inimõiguste kohtus, kirjutab Telegramile vabakutseline ajakirjanik Askur Alas.

2015. aasta novembris rebiti Marius ja Ruth Bodnariu perekond lõhki, kui Norra lastekaitse Barnevernet võttis neilt kõik viis last. Ühel esmaspäeva pärastlõunal sõitsid nende talu juurde Naustdalis kaks musta autot. Ühes autos olid juba koolist kaasa võetud vanemad tüdrukud (8 ja 10aastased). Teisest autost väljus lastekaitseametnik ja neli politseinikku, kes käskisid Ruthil jaoskonda ülekuulamisele tulla ja võtsid endaga kaasa kaks nooremat last (2 ja 5aastased); Marius arreteeriti tööl ja toodi samuti jaoskonda. Pärast mitu tundi kestnud ülekuulamist lasti nad koos noorima, kolmekuuse lapsega koju. Järgmisel päeval tulid kaks musta autot uuesti ja võtsid kaasa ka imiku, sest lastekaitsjate hinnangul võis laste kaotusest stressis ema lapsele ohtlik olla[1]. Neli last pandi kahte erinevasse kasuperre, imik viidi nelja tunni sõidu kaugusele Bergenisse[2].

Lugu tekitas rahvusvahelist furoori. Tänavu aprillis toimusid Bodnariu pere toetuseks meeleavaldused 63 linnas 20s riigis. 60 000 inimest tuli tänavatele, süüdistades Barnevernetit liigses agaruses laste lahutamisel vanematest, eriti just teise kultuuritaustaga immigrantide peredes, ja nõudsid pere taasühendamist.

Maikuus anti Norra peaministrile Erna Solbergile üle avalik kiri, millele kirjutas alla üle 100 juristi ja poliitiku, sh ka USAst ja Europarlamendi liikmeid. „Leiame, et selle rahvusvahelise intsidendiga seotud faktid ei ole aktsepteeritavad mitte ainult juriidilisest seisukohast, vaid ka humaansetel ja moraalsetel kaalutlustel. Vaatleme neid kui Norra ja rahvusvahelise õiguse raskeid rikkumisi,“ seisab avalikus kirjas[3].

Pärast pikaajalist rahvusvahelist survet ja seitsmekuist lahusolekut tagastas Barnevernet tänavu juunis lapsed Bodnariu perekonnale[4]. Protestijad käsitlevad seda olulise võiduna võitluses lastekaitseametnike võimuliialdusega.

Perekond Bodnariu

Lapsehoidja-riik

Rumeeniast pärit IT-spetsialisti Mariuse ja Norra medõe Ruthi lugu pole siiski nii lihtne. Perekond tunnistas, et andis lastele vahel ihunuhtlust, mis on Norra seaduste järgi karmilt keelatud. Seega on lihtne näidata näpuga vanematele. Kuid kas see on siiski piisav põhjus laste vanematelt äravõtmiseks? Kas nad läksid sinikatega kooli, olid emotsionaalselt või füüsiliselt traumeeritud? Lastekaitse ei leidnud arstlikul ülevaatusel füüsilisest karistamisest mingeid jälgi[5]. Mis ühes kultuuris on taunitav, ei ole seda teises – ehkki kahtlemata peab seadusi järgima.

Norra on pikka aega olnud sotsiaaldemokraatide võimu all, mistõttu seda nimetatakse vahel terminiga nanny state ehk „lapsehoidja riigiks“[6]. See ilmneb ka laste osas – kriitikute sõnul kuulub laps juba rohkem riigile kui perele. Norra laste- ja võrdse kohtlemise minister Solveig Horne ütles, et „see, mis toimub pere juures kodus, ei ole enam pere siseasi“[7].

Marius ja Ruth on evangeelsed luterlased ja üks süüdistustest oli „laste kristlik ajupesu“.

Barnevernetil on seaduse järgi keelatud juhtumeid kommenteerida, mistõttu enamiku selliste juhtumite puhul on ainult ühe osapoole seisukoht või arvamus. See teeb nende lugude objektiivse kajastamise keeruliseks.

Ent millegipärast on just Norra lastekaitse tegevus pälvinud rahvusvahest tähelepanu ning see on vaid üks paljudest näidetest. 25. novembril esinesid Tallinnas Rahvusraamatukogus Norra inimõiguste jurist Marius Reikerås, kes tutvustas Barnevernetiga seonduvaid probleeme. „Olen kohanud sadu inimesi, kellelt Barnevernet on lapse või lapsed ära võtnud ja alati kordub sama muster – sedavõrd tõsise sekkumise lävi on liiga madal,“ ütles Reikerås.

Kuid teiselt on Barnevernet saanud kodumaal kriitikat ka liiga hilise ja vähejõulise sekkumise pärast, mis komplitseerib olukorda veelgi. Lastekaitsjad on paratamatult kahe tule vahel ja oma tegevuse kohal läbitungimatu saladusloori hoidmine tekitab vähemalt problemaatiliste juhtumite puhul küsimuse, kas lapse privaatsuse kaitse kaalub üles võimaliku inimõiguste rikkumise.

Inimõiguste jurist Marius Reikerås

Psühholoog Rune Fardal, inimõiguste jurist Marius Reikerås, MTÜ Eesti Vanemad juht Anastassia Raja

Lastekaitse kui inimõigusprobleem

Reikeråsi sõnul rikutakse Norras lastekaitse sildi all inimõigusi ja rahvusvahelist tähelepanu on need pälvinud sellepärast, et paljudel juhtumitel on tegu välismaalaste või segaperedega, kelle teistmoodi kultuuriruum võib äratada lastekaitsjais kahtlusi.

„Praeguseks on Euroopa Inimõiguste Kohtus menetluses vähemalt seitse Norra lastekaitset puudutavat juhtumit. Kui sealt hakkavad otsused tulema, siis loodetavasti ehk muutub ka midagi Norra lastekaitses,“ ütles Reikerås. Küsimuse all on, kas Norra lastekaitse rikkus inimõiguste konventsiooni artikkel 8-t: „õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu“[8].

Ainuüksi fakt, et demokraatia lipulaevaks peetava Norra nii mitmed lastekaitsega seotud juhtumid on Inimõiguste Kohtu tihedast sõelast läbi mahtunud ja menetlusse võetud, on tähenduslik.

Märgilise otsuse tegi Euroopa Inimõiguste Kohus juba 27. juunil 1996. aastal, öeldes, et Norra on süüdi artikkel 8 räiges rikkumises. Kohus kritiseeris Norra lastekaitse tegevust Adele Johanseni puhul, kellelt võeti 1989. aastal tema vastsündinud tütar; tal ei lastud kuid, isegi aastataid tütart näha, kuid hiljem kasutas lastekaitse kohtus pikaajalist eraldatust argumendina ema vastu. Lastekaitse põhjendas eraldamist Adele väidetavate vaimsete probleemidega, kuid see süüdistus lükati ümber ja võeti tagasi juba 1991. aastal. Norra kohus ignoreeris Inimõiguste Kohtu otsust ja keeldusid emale tütart tagastamast, jättes ta kasuvanematele. Pärast pikka eraldatust eelistas väidetavalt lõpuks seda ka tütar ise.

Reikeråsi sõnul on Johanseni juhtumi järel olnud Inimõiguste Kohtus arutusel veel kuus inimõigustega seotud juhtumit, neljal korral on Norra jäänud süüdi süütuse presumptsiooni rikkumises – mis peaks elanike arvu arvestades olema rekord.

„Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt tuleb inimõiguste rikkumise puhul otsused üle vaadata, põhjustatud kahjud hüvitada, vastutavad isikud peavad vastutama. Seda Norras veel ei ole, kuigi põhiseaduse kohaselt peab valitsus respekteerima inimõigusi ja tagama vastavate lepete täitmise,“ märkis Reikerås.

„Norra püüab end näidata kui riiki, mis on inimõiguste osas teistele eeskujuks, kuid reaalsus on teistsugune. See on idealistlik ettekujutus, et Norra on täiuslik riik,“ lisas ta.

2012. aastal alandas ÜRO Oslo Ülikooli juures tegutseva Norra Inimõiguste Keskuse staatuse A-lt B-le. „See tähendab, et Norra ei saa kaasa rääkida erinevates ÜRO allasutustes. See oli väga alandav Norra valitsusele. Seetõttu asutati uus keskus, aga sinna ei saa üksikisikud pöörduda,“ selgitas Reikerås.

Lastekaitset süüdistatakse mitmel tasandil

„Norra lastekaitse peaks olema professionaalne ja kompetentne organisatsioon, mis aitab hädas peresid. Aga see ei ole nii. Mul on tuhandeid näiteid peredest, kes on süsteemi pärast kannatanud,“ ütles Reikerås.

Ta süüdistas organisatsiooni selles, et pooled lastekaitse hoole all olevatest lastest on tarvitanud narkootikume ja Norra meedias on kirjutatud lugusid nagu „Sai lastekaitselt heroiini“[9].

Pakistani juurtega Norra advokaat ja parlamendiliige Abid Qayyum Raja on ajalehele Dagbladet oma kogemuste põhjal rääkinud, et langes 16aastaselt lastekaitsjate küüsi ja et Norra lastekaitsesüsteem on üks „põrguauk“[10].

Kui paljud lapsed ja noored on Barneverneti hoole all surnud, on alates 2002. aastast salastatud, kuid NIBR raporti andmeil suri aastail 1990-2001 kokku 702 last. Teise raporti andmeil kasutavad lastekaitsetöötajad liiga palju vägivalda. Fakt on see, et kuritarvituste tõttu Barnevernet olnud sunnitud maksma kompensatsiooniks kokku 220 miljonit USD-i 2637-le inimesele, kes olid vahemikus 1945-1980 asendusperedes või lastekodudes[11]. Taotluse on teinud kokku 4000 inimest ning nüüd taotlevad kompensatsiooni ka hiljutisemad ohvrid, mis tähendab, et probleemid pole kadunud.

Tšehhist pärit Euroopa Parlamendi liige Tomáš Zdechovský on Norra lastekaitsega tegelenud üle kahe aasta, sest Barnevernet võttis ka ühe Tšehhi kodanikust lapse. Selle tõttu võrdles Tšehhi president Miloš Zeman Norra lastekaitseametit Saksa SS-i adopteerimissüsteemiga Lebensborn[12], tekkis diplomaatiline intsident.

„Kui kuulsin laste peksmisest ja vägistamisest Norra asutustes ja kasuperedes, ei tahtnud ma seda uskuda. Seetõttu üritasin kõikidele väidetele kinnistust saada ja pühendasin palju tunde juhtumitega tutvumisele. Kohtusin väärkoheldud laste ja nende vanematega ja veendusin, et paljud neist juhtumitest vastavad tõele,“ kirjutab Zdechovský oma blogis[13]. „Mul on heameel, et norrakad ise on dokumenteerinud juhtumid laste vargusest, piinamisest ja väärkohtlemisest Norra sotsiaalteenistuse poolt. Siis ei saa väita, et keegi väljastpoolt mõtleb need juhtumid välja või et see on „Vene propaganda“.“

Barneverneti tegevus on Norras luubi alla võetud alles viimasel ajal.

Petitsioonis, millele kirjutasid alla 170 spetsialisti, sh juristid, psühholoogid jt, seisab, et lapsi eraldatakse vanematest liiga kergekäeliselt. Ühe petitsiooni algataja, psühholoog Einar Salveseni sõnul oli vanasti peamiseks laste eraldamise põhjuseks vägivald ja narkootikumid, kuid nüüd on sagedasimaks põhjuseks „vanemlike oskuste vähesus“, mida Barnevernet võib tõlgendada oma suva järgi. „Näiteks jälgitakse ema lapsega, laps mängib nurgas Legoga, ema ei sega vahele. Lastekaitse raportis on kirjas, et „ema paistab lapsest kauge ja ei rahulda lapse mänguvajadust“. Kui ma emalt selle kohta küsin, ütleb ta, et ta teab, et poisile meeldib omaette mängida, mistõttu ta ei sekkunud. Asja tuum on see, et ema poolt oli see teadlik otsus, mitte lapse ignoreerimine,“ ütles Salvesen ajalehele Dagbladet.[14]

Kui laps tahab tagasi oma pere juurde pääseda, ei saa ta seda täisealiseks saamiseni teha. „Üks 11aastane ütles mulle, et on kirjutanud kohtunikule mitu kirja, et tahab oma perre tagasi, aga vastuseks on, et ta on liiga noor, et sõnaõigust omada,“ ütles Reikerås. Teatud õigused tekivad lapsel, kui ta saab 12. „Aga kui praegu läheks üks teise juurde, pandaks keegi vangi,“ ütles Reikerås.

Lastekaitse kui rahamasin

Reikeråsi sõnul on põhjused, miks lastekaitse süsteem on Norras selline, nagu see on, majanduslikud, sest sellest teenivad paljud.

Lastekaitsele kulus Norra statistikameti andmeil[15] 2015. aastal 11,8 miljardit Norra krooni ehk 1,3 miljardit eurot, mis on 500 miljonit NOKi ehk 55 miljonit eurot rohkem kui 2014. aastal. 2010. aastaga võrreldes (7,7 mld NOK) on eelarve paisunud rohkem kui poole võrra. Lastekaitse töötajate arv on kasvanud 3525-lt 2010. aastal 5139-le 2014. aastal[16].

2015. aastal tegeles Barnevernet 53 439 lapsega. Neist 10 069 lapse puhul rakendati „hoolekandmeetmeid“, mis on 10% rohkem kui kaks aastat varem. 43 370 lapse puhul rakendati „abistavaid“ meetmeid. 2015. aasta lõpus oli kokku registreeritud umbes 36 800 last, kelle puhul oli „rakendatud meetmeid“, mis on 300 võrra vähem kui aasta varem. Neist rohkem kui 40 protsenti ehk 14 850 last on perest lahutatud, 70% juhtudel kasuperre, 30% juhtudel hooleasutusse. Lastekaitse algatas mullu 44 100 uurimist.

„Näiteks advokaadid saavad riigilt 140-150 eurot tunnis, ja võivad kohtunikule öelda, et töötasid 10 tundi, kuigi töötasid 2, ja kohtunik määrab selle raha, kui sa talle meeldid – aga neile ei meeldi, kui neile inimõigusi meelde tuletatakse… Samamoodi peavad psühholoogid-eksperdid olema lojaalsed lastekaitsesüsteemile, et raha teenida,“ ütles Reikerås. Paljudele ekspertidele on see peamine elatusallikas, mistõttu nad kipuvad lastekaitsega nõustuma, mitte seda kritiseerima. Seega võib tekkida huvide konflikt.

Kauaaegne Barneverneti kriitik, Bergeni ülikooli emeriitprofessor Marianne Haslev Skånland kirjutab oma veebisaidil: „Kasuvanemad saavad tavaliselt väga head tasu, mis sageli koosneb erinevatest summadest, nii et üldsummat on raske välja lugeda: nii- ja niipalju kompensatsiooniks lapse toidu ja riiete eest, niipalju lisakulude eest, niipalju otseselt palgaks või kompensatsiooniks koju jäämise eest töötamise asemel, niipalju lisapuhkuse raha kasulastest eemal olemiseks, kes saadetakse seniks teistele kasuvanematele. Oli juhtum, kui lastekaitse ostis kasuperele veel ühe auto, sest kaht kasulast tuli viia hommikuti erinevatesse lasteaedadesse, või juhtum, kus lastekaitse maksis kasuperele maja juurdeehituse eest.“

Samal ajal sunnitakse aga pärisvanemad, kellelt laps ära võeti, maksma. Enne kohtuistungit on neil õigusabikulud, kui nad tahavad oma last tagasi saada (kohtus määratakse kaitsja). Kui kohus on otsustanud, et laps jääb kasuperre, tuleb mängu lastekaitseseaduse paragrahv 9, mille järgi saab kohalik omavalitsus nõuda, et vanemad maksaksid lapsetoetust. „Seda võib mitte rakendada juhul, kui vanemad pole jõukad, aga kahel mulle teadaoleval juhul oli ühel vanemal madalapalgaline töökoht ja teine oli puudega. Puue ja väike sissetulek on argumendid, mida kasutatakse sageli laste äravõtmiseks – ja järgmises raundis sunnitakse need vanemad laste eest maksma,“ kirjutab Skånland[17].

Kasuvanemad saavad aga märksa rohkem, kui pärisvanemad maksavad. Reikeråsi andmeil maksis Barnevernet 1983. aastal kasuperele lapse kohta kuus 3500 NOKi (alla 400 EUR), 2016. aastal aga umbes 15 000 NOKi (1660 EUR), mistõttu raha on muutunud motivaatoriks.

„Barnevernet on suur rahamasin. Selles osaleb isegi Rootsi Wallenbergidele ülirikka perekonna firma, mis on noteeritud Londoni börsil. Seitsme lastekaitsega koostööd tegeva erafirma käive oli eelmisel aastal 550 miljonit krooni ehk 65 miljonit eurot,“ ütles Reikerås.

Wallenbergidele kuuluv firma Aleris Ungplan & BOI oli ajalehe Vårt Land andmeil suurim lastekaitse teenuste pakkuja, mis müüs ajavahemikul 2008-2012 Norra riigile teenuseid 2,7 miljardi NOKi (300 miljonit EUR) eest, saades maksueelset tulu 340 miljonit NOKi (38 miljonit EUR)[18].

Asjad hakkavad muutuma

Norra tahab olla ka Balti riikidele oma lastekaitsesüsteemiga eeskujuks ja Eesti on selle ka eeskujuks võtnud, saades laste heaolu parandamiseks EMP/Norra toetusi 13 miljonit eurot[19]. Samas ratifitseeris Norra Haagi 1996. aasta konventsiooni alles tänavu (Eesti 2002.a.). Konventsioon käsitleb laste ümberpaigutamist ja laste kaitseks võetud meetmeid ning eri asutuste koostööd[20].

See aitab Norral lõpuks adresseerida üht probleemi, milles Barnevernetit on eriti kritiseeritud: kui lapse perest eraldamine on tõesti õigustatud ja tema parimates huvides, siis saata võõramaalastest laps asendusperesse tema päritolumaale, võimalik, et teiste sugulaste, mitte Norrasse täiesti võõraste inimeste juurde.

Laste- ja võrdse kohtlemise ministeerium on üllitanud ka uued lastekaitse juhised, milles sätestatakse, et kui laps pärineb välismaalt, peab lastekaitse alati ühendust võtma sugulastega selles riigis ja hindama, kas lapse parimates huvides on olla hoolduses selles riigis[21].

Samal ajal aga ilmub Norra meedias jätkuvalt lugusid lastekaitse tegevusest. Näiteks tõi 6. novembril politsei ja Barnevernet 5aastase poisi koos vanematega jaoskonda, kus nad pidid kaks tundi ootama ja seejärel küsitles poissi kaks hiiglakasvu vormis meest poolteist tundi kuni kella 23ni õhtul, sealjuures sunniti algul juures olnud, kuid kriitilisi küsimusi esitanud vanaema poisi kõrvalt lahkuma. Pere advokaat Jørgen Stueland nimetas toimunut „lapsepiinamiseks“ ja „täielikuks hullumeelsuseks“[22].

Laste kasuperedesse võtmist tuleb Joseph J. Doyle (MIT Sloan School of Management) uuringu kohaselt rakendada viimase meetmena, sest kui nad jäävad bioloogilisse perekonda, on neil tunduvalt rohkem šansse elus paremini hakkama saada[23].

Ent arvestama peab, et teatud juhtudel võib lapse eraldamine olla vajalik ja lastekaitsjaid jäädakse kritiseerima nii liiga kergekäelise kui ka liiga hilise sekkumise pärast, eriti kui kõik toimub läbipaistmatu saladusloori taga ja keegi ei vastuta.

Askur Alas, vabakutseline ajakirjanik, askur@sisulabor.ee

Fotod: voicedialogue.com, bodnariufamily.org, Askur Alas

Kasutatud materjalid:

[1] https://www.bbc.com/news/magazine-36026458

[2] https://timoteidinica.wordpress.com/2015/11/21/ruth-si-marius-bodnariu-update-english-version/

[3] https://www.norwaynews.no/attorneys-from-all-over-the-world-condemn-norways-action-of-separating-children-from-their-christian-parents/

[4] https://bodnariufamily.org/bodnariu-family-case-updates/bodnariu-case-finally-home-reunited/

[5] https://www.bbc.com/news/magazine-36026458

[6] https://nordan.org/finland-and-sweden-biggest-nanny-states-in-european-union/

[7] https://theoslotimes.com/article/-barnevernet’s-action-of-ripping-families-apart-causing-more-harm-than-good

[8] https://www.riigiteataja.ee/akt/78154

[9] https://www.nettavisen.no/nyheter/2785143.html

[10] https://www.dagbladet.no/magasinet/2008/04/21/532956.html

[11] https://www.nrk.no/norge/1_3-milliarder-til-barnevernsbarn-1.7079907

[12] https://www.thelocal.no/20150210/norways-foster-care-system-like-nazi-programme

[13] https://tomaszdechovskymep.tumblr.com/post/145961607152/beaten-and-raped-children-in-norwegian

[14] https://www.dagbladet.no/2016/03/12/nyheter/innenriks/barnevern/43463888/

[15] https://ssb.no/en/sosiale-forhold-og-kriminalitet/statistikker/barneverng

[16] https://www.dagbladet.no/2016/03/12/nyheter/innenriks/barnevern/43463888/

[17] https://www.mhskanland.net/page120/page312/page312.html

[18] https://www.vl.no/barnevern-kastar-av-seg-pa-bors-1.39280

[19] https://www.regjeringen.no/no/aktuelt/estland-bedrer-barns-beskyttelse-etter-n/id730686/

[20] https://www.riigiteataja.ee/akt/888942

[21] https://www.regjeringen.no/en/aktuelt/nye-retningslinjer-om-barnevern-over-landegrensene/id2467854/

[22] https://www.gd.no/nyheter/barnevern/politi/avhorte-femaring-til-klokka-23/s/5-18-372730

[23] https://www.mit.edu/~jjdoyle/doyle_fosterlt_march07_aer.pdf

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.