Pilt: Wikimedia Commons

Kolmkümmend kolm aastat tagasi andis Gorbatšov idasakslastele loa müür lääne suunas lükata. Sellele oli eelnenud Nõukogude Liidu kaotus külmas sõjas, mis viis Brežnevi doktriini tühistamiseni ja Sinatra doktriini väljakuulutamiseni Nõukogude Liidu poolt. Iga riik peaks minema oma teed, kõlas Moskva ajalooline arusaam. Artikli autor on Saksa poliitik Gunter Weißgerber, kes oli 1990–2009 Saksamaa Liidupäeva liige.

Suurem osa idasakslasi otsustas Saksamaa ühtsuses ja seeläbi Euroopa Majandusühenduses (see oli EL, mida vasak-roheline ideoloogia ei kontrollinud kuni 1992. aastani) ja NATO-s saavutatud vabaduse püsivalt kindlustada. Majanduspoliitiliselt soovis see enamus süsteemse ebaefektiivse käsumajanduse asendamist Saksamaa Liitvabariigi sotsiaalse turumajandusega. “Ei iial enam sotsialism!” ei tähendanud ainult “Vabadusepuudust mitte kunagi enam!”, vaid ka osalemist toimivas turumajanduses, mis võimaldas Ludwig Erhardi ideede järgi loovust. Demokraatlik riik loob raamistiku ega sekku täidesaatvasse pädevusse. Selline oli asja idee ja idasakslased teadsid isiklikust kogemusest, et riik ei suuda majandust juhtida.

Sotsialism on võrdne vaesus

Uued sotsiaaldemokraadid Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis (SDV) valasid selle teadmise isegi oma 1990. aasta veebruari parteiprogrammi raudkirja: „Poliitika seatud raamistik peab alati olema muutlik. Me ei saa ajaloo kulgu ette näha. Me ei saa ega taha teiste inimeste kavatsusi ja otsuseid käsutada, vaid saame nende kohta teavet kogemuste ja avatud, pideva dialoogi kaudu.