Foto: Pablo Valadares/Câmara dos Deputados / Wikimedia Commons / CC BY 3.0

Avaldame kordusena 2013. aastal ilmunud artikli José Mujicast, kes oli aastatel 2010-2015 Uruguay presidendiks ja tähistab täna, 20. mail oma 83. sünnipäeva. Maailma vaesaimaks presidendiks kutsutud meest on paljud inimesed üle maailma nimetanud oma lemmik riigipeaks.

Väikese Ladina-Ameerika riigi Uruguay president José Mujica üllatas mõni aeg tagasi kogu maailma sellega, et tema eestvedamisel sai Uruguayst esimene riik maailmas, kus kanep on täielikult legaalne. Ka tema hiljutine kõne ÜRO Peaassamblee ees, milles ta mõistis hukka raiskamist ja frivoolsust, sai globaalselt palju tähelepanu. Hoolimata sellest, et riigis on katoliku kiriku mõju väga tugev, on seal abordid ja geiabielud seaduslikud ning president ise on avalikult ateist.

78-aastane José Mujica on paljude arvates ainulaadne ja võimsa sõnumiga juht. Uudisteportaal Al Jazeera intervjueeris presidenti tema väikeses maakodus Montevideo lähedal.

Mujica on mees, kes elab enda sõnade kohaselt. Tema kodu on lihtne, seal ei ole luksust ega ihukaitsjaid. Mõned tema rahvuskaaslased on kritiseerinud, et selline elustiil on presidendile ebasobiv, kuid teiste silmis teeb see temast kangelase. President ise ei leia, et ta vastaks tiitlile “maailma vaeseim president“. Tema sõnul on vaesed hoopis need, kes teda sel moel kirjeldavad. Vaesed on need, kes vajavad liiga palju – sest selliste inimeste jaoks ei ole kunagi küllalt. Mujica ütleb, et ta elustiil on lihtne, kuid ta ei ole vaene. Ta omab vaid seda, mida tegelikult vajab ning ei ole klammerdunud materiaalsetesse väärtustesse. Miks on see oluline? “Selleks, et mul oleks rohkem vaba aega, et teha seda, mis mulle meeldib. Vabadus on see, kui sul on aega nautida elu. Lihtsus on elufilosoofia, mitte vaesus.“

Mujica annetab 90% oma 12 000 dollari suurusest palgast heategevuseks erinevatele projektidele ja väikeettevõtjatele. Tema jaoks on oluline mitte muutuda, kuigi ta on saanud presidendiks. Ta teenib rohkem, kui tegelikult eluks vajab. Ka Mujica naine on poliitikas. Kahekesi piisab neile elamiseks ja ka mõningaseks säästmiseks naise palgast. Mõlemad annetavad enda poliitilisele grupile ning heategevuseks ning Mujica ei näe seda mitte ohverdusena, vaid valitud kohustusena.