2011. aastal marssisid 15M liikumise raames kümned tuhanded inimesed üle Hispaania, nõudes õiget demokraatiat praeguse korrumpeerunud süsteemi asemele. Tänavu maikuus astus Hispaania suure sammu aktivistide soovitud demokraatia suunas, valides kohalike omavalitsuste valimisel paljude linnade uuteks linnapeadeks või valitsusliikmeteks inimesi 15M liikumisest võrsunud progressiivsetest platvormidest. Siinkohal pakume teile lugemiseks Hispaanias sündmusi jälginud Erica Sagransi õppetunde aegunud poliitilise süsteemi muutmiseks.

Sel kevadel rõõmustasid hispaanlased üle kogu maa, sest nende kodanikuaktivism on kandnud vilja ning kaua aega stagneerunud poliitiline maastik peab hakkama kaasas käima uute ideedega. Nimelt valisid 24. mail Barcelona, Madrid ja paljud teised linnad endale uued linnapead või valitsused progressiivsete aktivistide platvormidest. Näiteks sai Barcelona linnapeaks Ada Colau, kes on üks grupi PAH (hüpoteekidest mõjutatud inimeste platvorm) asutajatest. PAH paigutab laenude tõttu kodutuks jäänud peresid elama tühjadesse, pankade omanduses olevatesse hoonetesse. Colau valiti ametisse 15M liikumisest võrsunud kodanikuplatvormi Barcelona En Comù ning vasakpoolse partei Podemos toetusega. Hispaania ajalooliste võitudeni viinud aktivismist ja tõhusast organiseerimisest on teistel riikidel nii mõndagi õppida.

1. Liikumised peaksid nõudma radikaalset demokraatiat ja osalusdemokraatiat, tegeledes otseselt valimispoliitikaga, säilitades samal ajal oma iseseisvust suurtest parteidest

Enne Hispaania kohalikke valimisi tegid kohalikud aktivistid olemasolevate parteidega koostööd, et luua uued “populaarse ühtsuse“ platvormid. Sellest välja kasvanud Barcelona En Comù ja Ahora Madrid ei olnud traditsioonilised parteid, vaid ühendus koos töötavatest gruppidest (sealhulgas parteist Podemos ning 15M-st väljakasvanud ja sellele eelnenud aktivistidest), mis säilitasid oma struktuurid ja otsustusprotsessid. See võimaldas liikumise rühmadel säilitada oma autonoomiat, ilma et suurem partei neid alla neelaks.

2. Astuge enne valimisi samme, tagamaks, et valitud ametnikud peavad andma liikumisele aru

Barcelona En Comù kandidaadid allkirjastasid enne valimisi poliitilise eetikakoodeksi “Valitsemine kuuletudes“, milles nad nõustusid vähendatud palgaga ja oma ajakavade ja sissetulekuallikate avalikustamisega. Samuti lubati valitsust avatumaks muuta ja selle asutusi demokraatlikumaks ning edendada kodanike otsest osalemist poliitikas, tugevdades sotsiaalseid liikumisi. Sagransi sõnul on Hispaanias edukalt ergutatud aktiviste kandideerima poliitilistele ametikohtadele, võimaldades neil jääda ka pärast valimisi aktivistideks, kes nõuavad avatumat osalusdemokraatiat. Poliitikute vastutuselevõtmiseks luuakse ka eri piirkondadesse ühiseid kogusid, mis otseselt survestavad valitsust uusi poliitilisi liikumisi ja kodanikke kuulama.

3. Looge väljaspool olemasolevaid asutusi kohti kohalikeks asjaajamisteks

Sagransi sõnul on suur osa progressiivsete valimisedust tulenenud tugevast kohalikult organiseeritud “sotsiaalkeskuste“ võrgustikust. Need on kohad, kus kogukonnaliikmed saavad üksteisega suhelda ja vahetada ideid, näiteks korraldatakse meeleavaldusi, vestlusõhtuid ning erinevaid sotsiaalseid üritusi. Selline autonoomne ja ettevõtlik õhkkond on hea keskkond erinevate ideede tegudeks vormimiseks, mis hakkab vaikselt muutma ka poliitilist maastikku. Paljud sellised kohad töötavad väikestel liikmetasudel või baarist/kohvikust saadaval tulul, kuid ülalpidamiskulusid on võimalik katta ka annetustega.

4. Ärge keskenduge liikumise organiseerimisel inimestele kindlate ametite määramisele

Sagrans leidis, et Hispaanias ei olnud meeskonnaliikmeid ja vabatahtlikke, vaid kõik korraldajad (nii grupile, liikumisele kui ka kampaaniale) tegid oma tööd vabast ajast, ilma palgata ning sõltumatuna teistest asutustest. See tekitas aktivistide hulgas suuremat võrdsust ning vabatahtlikest said kogu ettevõtmise juhid, kelle otsustel oli võimu. Ühtlasi tekkis vähem egoistlik kultuur: kuna karjääriredelit ei eksisteerinud, tegutsesid inimesed oma vabast ajast neile südamelähedaste teemadega, sest nad tõepoolest soovisid muutust ning neid ei hinnatud nende tiitli või organisatsiooni, vaid nende tehtud töö ja maine alusel.

Teistes riikides levinud osa korraldajate tasustamise süsteemiga võib tekkida probleem, kus ideed jäävad teostamata rahapuuduse tõttu või rahale keskendumine viib ressursside, mitte ühise eesmärgi nimel võistlemiseni. Paraku pole kõigil aega ega võimalust teha tasuta tööd, kuid seda võib leevendada aktivistide vastastikuse abistamise strateegiaga, sotsiaalmajandusega, kus korraldajad vahetavad kaupu ja teenuseid või alternatiivse majandusega, kus on aktivistide peetud raamatupoed, baarid jms.

5. Olge valimiskampaaniatega loomingulised

Valimised on kiiresti muutumas pigem teaduseks kui kunstiks: kindlaks on tehtud, mitu korda tuleb valijaga kontakt saada, mis moel ning milliste sõnadega. Selline range reeglite järgi käitumine võib aga mõjuda stoilise ning võõrana. Nädal enne Madridis toimunud valimisi käis Sagrans vaatamas, kuidas kodanikuplatvorm Ahora Madrid korraldas ringkäigu keskklassistuvasse Malassana piirkonda. Üritus meenutas pigem paraadi, mida juhtisid Ahora Madridi lippe kandvad jalgratturid ning saatsid kõlaritest kostvad kampaanialaulud. Iga paari kvartali tagant peatuti ning seletati ruupori abiga rahvale, mis piirkonnas toimub. Samal ajal jagasid inimesed flaiereid ning märke, rääkisid möödujatega ning levitasid kleepse. Ühe trikina veeretati mööda tänavat suurt täispuhutavat plastpalli, mis kandis kampaania nõudmist Agua Publica!. Mõjuv oli ka Podemose loosung “Millal sa viimati hääletasid lootusega?“.

6. Asetage naiste juhtkond ning feminism ette ja keskele

Neil kohalikel valimistel saatis naisi edu: Ada Colau sai Barcelona esimeseks naislinnapeaks (Hispaania piirkonnas, kus enne on vaid 14,2% linnadest naiste juhitud) ning Barcelona En Comùst linnaametitesse valitud 11 inimesest kuus on naised. Sellist tulemust toetas kampaania feministlik päevakord, mis muu hulgas võitles vaesuse “naisestumise“ vastu ja laiendas inimeste soopõhiseid arusaamu juhtimisest. Mitmed Sagransiga rääkinud korraldajad rääkisid, et nad soovisid saada eemale traditsioonilise meesjuhi ideest, kus juht räägib valjult ning enesekindlalt ja dikteerib kõigile nende ülesandeid, keskendudes pigem koostööle, arutelule ning kuulamisel põhineva stiili poole.

Paljud eri riikide aktivistid tunnevad, et neile on jäänud vaid kaks võimalust: kas vaikida ning aidata kompromissina mõnda parteid, kellega ideoloogiliselt päris hästi ei klapita või hoiduda valimistest. Hispaania näitel on aga olemas ka kolmas võimalus: liituda sotsiaalse liikumisega, mis suudab osaleda poliitikas, säilitades oma aktivistide identiteedi ning iseseisvuse. Loomulikult tuleb siinkohal pidada silmas ka Hispaania poliitika konteksti: 15M liikumisel oli ühiskonnale äratav ning kaasatõmbav mõju.

Kõik algas 2011. aastal 15M haru Indignados protestiga, kus väljendati viha Hispaanias üle 30 aasta kestnud kaheparteisüsteemi, lokkava korruptsiooni, inimeste kodudest väljatõstmise ja töötuse üle. Samuti oldi rahulolematud poliitikute suutmatuse üle tulla toime ränga majanduskriisiga. See viis Hispaania poliitilises maastikus fundamentaalse muutuseni: loodi rohkelt uusi aktivistide gruppe, poliitilisi parteisid ja korralduskohti. Hispaanias aset leidnud sotsiaalsetest liikumistest kannustatud koalitsioonide ja tugevama osalusdemokraatia saavutamiseks tasub võtta eeskujuks just neil töötanud taktikad ja asuda neid võimalikult ruttu rakendama ka teistes riikides.

Allikas: In These Times

Foto: fotograccion.org / Wikimedia Commons

Toimetas Allar Pajuste