Samal ajal, kui võimud näevad vaeva Bostoni rünnakut seletava ametliku ja ladusa narratiivi säilitamisega, on sobilik meenutada, miks on hoopis valitus see, keda sellistes jõletutes terrorismitegudes kahtlustada, kirjutavad Paul Joseph Watson ja Kurt Nimmo veebiportaalis Infowars. Avaldame artikli täismahus.

Libaterrorism on rünnakud, mis on toodetud või provotseeritud valitsuste poolt ja siis teiste gruppide kaela aetud. Selle taktika juured on vähemalt 2000 aasta taguses ajas.

Nero ja Rooma suur tulekahju

Rooma konsul ja ajaloolane Cassius Dio, tema kaasaegne Suetonius ning teised ütlevad, et imperaator Nero oli vastutav suure tulekahju eest, mis puhkes Roomas 64. aastal maj. Legend räägib, et Nero lasi kolmandikule linnale tule otsa panna, et ehitada hiiglaslik lossikompleks, mis sisaldaks tema enda võimsat kolossi. Enne tulekahjut oli Rooma senat lükanud tagasi Nero plaani kolmandik linnast maatasa teha, et sinna uut “neropolist” ehitada. Ajaloolane Tacitus kirjutas, et kui Rooma elanikud süüdistasid Nerot põlengus, osutas tema hoopis kristlaste poole, kes vihkavat inimrassi ja algatasid selle pärast tulekahju.

Hispaania-Ameerika sõda: mäletage Maine’i

19. sajandi lõpus otsisid Ameerika Ühendriigid põhjust, et Hispaania Kuubast välja lüüa, sest sellel Kariibi mere saarel olid suured suhkruroo- ja tubakaistandused ning palju rauda. Sõjalaev Maine saadeti Havanna sadamasse 1898. aastal, et kaitsta ameeriklaste ärihuvisid pärast saarel tekkinud rahutusi. Kolm nädalat hiljem hävitas plahvatus pea kolmandiku laevast, tappes rohkem kui 270 USA madrust. President McKinley süüdistas muidugi hispaanlasi pärast seda, kui USA-poolne uurimiskomisjon oli kindlaks teinud, et plahvatuse põhjustas meremiin. Ka ajalehed hakkasid hispaanlasi hoolimata tõendite puudumisest mustama. Tolleaegse USA meedia suurkuju William Randolph Hearst vastas oma kunstnikule, kes Kuubalt telegrammi saatis, milles ta ütles, et sõjaks pole ilmselt alust,: “Sina sisusta pildid ja mina sisustan sõja“.

Mitmed ajaloolased ja uurijad on hiljem väitnud, et laeva laskis põhja USA, et saada põhjust Kuuba vallutamiseks ja Hispaania väljaviskamiseks.

Wilsoni ettekääne sõjaks: Lusitania uppumine

Umbes 1200 reisijat, nende hulgas üle 100 ameeriklase, tapeti 7. mail 1915, kui Saksamaa allveelaev lasi torpeedo luksusliku Suurbritannia reisilaeva RMS Lusitania pihta.

Enne laeva uputamist andis Saksamaa saatkond Washingtonis välja hoiatuse, kuid USA ajalehed keeldusid seda trükkimast või välja tegemast väitest, et laev veab pidevalt sõjatehnikat USA ja Suurbritannia vahel.

President Wilsoni valitsus esitas pärast laeva uppumist rohkesti diplomaatilisi proteste ja kasutas kogu episoodi kaks aastat hiljem ära selleks, et põhjendada USA sekkumist Esimesse maailmasõtta.

2008. aastal avastasid Lusitania vrakki uurinud sukeldujad üle nelja miljoni padruni. Samuti arvatakse, et just laskemoon oli selleks põhjuseks, miks hiiglaslik laev ühe torpeedo pärast nii kiiresti põhja läks – ilmselt plahvatas midagi laeva sees. Niisiis oli sakslastel õigus, kuid nii USA kui Suurbritannia ei tunnistanud kunagi, et Lusitania polnud sugugi vaid süütu reisilaev.

Hitleri fašistlik diktatuur: põleng Riigipäevahoones

Veebruaris 1933, kuu pärast Saksamaa presidendi veenmist, et parlament tuleks likvideerida, panid Hitler ja natsid Riigipäevahoone põlema, süüdistades kõiges hoopis kommuniste ja said nii võidu oma peamiste poliitiliste vastaste üle.

Siis kannustas Hitler president Hindenburgi välja andma dekreeti, mis piiraks rängalt  isikuvabadusi ja selle abil suutsid nad ka läbi suruda seaduse, mis võimaldas Hitleril seaduslikult diktaatoriks hakata.

Hermann Göring ütles hiljem: “Rahva saab alati valitsejate pilli järgi tantsima panna. See on lihtne. Kõik, mida tegema pead, on neile öelda, et neid rünnatakse ja siis süüdistama sõjavastaseid patriotismi puudumises ja riigi ohustamises. See töötab ühte moodi kõikides riikides.”

Ettekääne maailmasõjaks: Gleiwitzi intsident

Kuus aastat pärast Riigipäevahoone põlemist lavastasid Poolasse tungimiseks ettekäänet otsivad natsid Gleiwitzi intsidendi. Selleks riietati SS-i sõdurid Poola vormidesse ja anti neile käsk rünnata Gleiwitzis asuvat raadiojaama. Sealt edastati raadiotesse ka poolakeelne Saksamaa-vastane sõnum ja jäeti maha ühe sakslase laip, kelle kohta oli teada, et ta hoiab poolakate poole. Laipa esitleti hiljem pressile kui tõendit, et need olid tõepoolest poolakad, kes raadiojaama rünnanud olid.

Iisraeli libaterror: Lavoni afäär

1954. aastal aktiveerisid iisraellased terroristiraku, et rikkuda USA ja Egiptuse soojenevaid suhteid. Iisrael oli mures, et Egiptuse valitsuse juht Gamal Abdel Nasser riigistab Suessi kanali ja keelab Iisraelil selle kasutamise.

Juudiriigi peaminister David Ben Gurion pani kokku väikese võitlejate rühma, kes pidid teesklema, et nad on Egiptuse terroristid. Plaanis oli aga saatuslik viga: Egiptuse luure oli imbunud Iisraeli salajasse üksusesse. Pärast seda, kui rühma üks liige oli kinni võetud ja üle kuulatud, tunnistas ta plaani üles ning see viis omakorda uute arreteerimisteni. Iisraeli salateenistuse agendid anti kohtu alla süüdistatuna USA teabeagentuuri (U.S Information Agency) raamatukogu, Metro-Goldwyn Mayeri kinoteatri, raudteejaama, peamise postkontori ja teiste sihtmärkide õhkulaskmise planeerimise eest. Et end süüdistuste eest kaitsta, üritas Iisraeli valitsus kõik ainult kaitseministri kaela ajada, kuid ka see plaan ei läinud läbi.

Operatsioon Northwoods: Ameerika kodanike sihikule võtmine

Kuuba kommunistliku režiimi vastases varjatud sõjas tehti kõrgete ametnike poolt ettepanek saata USA pinnal korda riigi poolt rahastatud terrorismiaktid. Plaanis olid näiteks kaaperdatud Ameerika lennuki allatulistamine, USA laevade uputamine ja kodanike tulistamine pealinna tänavatel. Skandaalne plaan soovitas isegi katastroofi lavastamist kosmoseagentuuris NASA, mis oleks ühtlasi võtnud astronaut John Glenni elu.

President John F. Kennedy lükkas kogu plaani tagasi 1962. aastal pärast seda, kui keskluureagentuur oli saanud hakkama suure möödalaskmisega Sigade lahes. Paari kuu pärast ei pikendanud Kennedy teiseks ametiajaks ka plaani eestvedaja kindral Lyman Lemnitzeri kõrget sõjaväelist ametikohta.

Novembris 1963 Kennedy mõrvati.

Tonkini laht: Fantoomrünnak USA sõjaväe vastu

4. augustil 1964 esines USA president Lyndon Johnson riigitelevisioonis avaldusega, et Põhja-Vietnam on rünnanud USA laevu. “Korduvatele vägivallategudele USA sõjaväe vastu tuleb vastata mitte ainult valvsa kaitse, vaid ka kindla vastusega. Seda vastust antakse praegu, kui ma räägin,” ütles Johnson.

Kongress võttis varsti pärast seda vastu Tonkini lahe resolutsiooni, millega andis Johnsonile õiguse anda käske sõjaväelisteks operatsioonideks Põhja-Vietnami vastu. 1969. aastaks võitles Kagu-Aasias juba pool miljonit meest.

Johnson ja tema kaitseminister Roberty McNamara olid aga tegelikult rahvast petnud – Põhja-Vietnam ei olnud USS Maddoxit rünnanud, nagu Pentagon väitnud oli. Samuti polnud tegelikkuses mingeid “üheselt mõistetavaid tõendeid” ka teise väidetava rünnaku kohta.

Operatsioon Gladio: riigi rahastatud terror, mis aeti vasakpoolsete kaela

Pärast Teist maailmasõda tegid CIA ja Suurbritannia M16 NATO kaudu koostööd operatsioon Gladio osas, mis pidi jätma Euroopasse armee, et võidelda kommunismiga ning takistada Nõukogude Liidu tungimist Lääne-Euroopasse.

Gladio eemaldus aga kiiresti oma esialgsest eesmärgist ja sellest sai hoopis salajane terrorivõrgustik, mis koosnes paremäärmuslastest, organiseeritud kurjategijatest ja sõjaväeüksustest ning oli aktiivne Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Hollandis, Norras, Saksamaal ja Šveitsis.

Operatsiooni eesmärgiks oli portreteerida vasakpoolseid poliitilisi huvigruppe kui terroriste ja hirmutada rahvast autoritaarsete valitsuste poolt hääletama. Plaani viidi läbi mitmete surma külvavate terrorirünnakute abil, mis mõningatel hinnangutel tapsid Euroopas kokku sadu inimesi. Üks suurematest rünnakutest oli pomm Bologna linna rongijaamas, mis tappis 85 inimest ja aeti kommunistide kaela. Hiljem tuli välja, et pommi panemise taga oli hoopis Itaalia salapolitsei fašistlik rakuke ja vabamüürlaste loož P2, kes kaasasid ja teisi paremäärmuslasi nagu Avanguardia Nazionale ja Ordine Nuovo.

Kaasaegne terror

USA-s juhib kaasaegset terrorit föderaalse juurdlusbüroo (FBI) poliitika, mis püüab lihtsameelseid terroriste kuritegudele õhutada. New York Times kirjutas eelmisel aastal, et suur osa USA viimaste aastate siseriiklikest terroriskeemidest viidi läbi FBI kaasabil. Kõige kurikuulsam juhtum, millesse FBI segatud oli, on 1993. aasta Maailmakaubanduskeskuse pommiplahvatus.

See pole kindlasti mitte valitsuste algatatud libaoperatsioonide täispikk nimekiri – see vajaks vähemalt raamatujagu ruumi – kuid see on väike meenutus neile, kes unustavad ajaloo ja on seega neetud seda kordama. Vaid naiivsed ei vaataks teraselt riigi poole iga kord pärast terrorirünnakut.

Allikad: Infowars, New York Times

Toimetas Maarja Aljas