Foto: eismannhans/ pixabay.com

Brasiilia loodeosa džunglis, Amazonase lisajõe Maici kallastel, elutseb umbes 400-pealine pärismaalaste hõim, keda nimetatakse Pirahãdeks. Tegemist on mitmel moel ainulaadse kogukonnaga, kelle omapärase keele iseärasused viitavad nende rõõmsameelsete inimeste muretule maailmanägemusele. Pirahãde sõnavaras puudub näiteks mineviku ja tuleviku mõiste, sest nende elus on tähtsaim just olevik ehk hetke kogemine.

Avaldame aeg-ajalt rubriigis “Ajatu” mõne varem ilmunud loo. Allolev artikkel nägi esimest korda ilmavalgust 6. märtsil 2014. aastal.

Laiem üldsus sai Pirahãde eluviisi kohta teada eelkõige Daniel Everettilt, endiselt misjonärilt ning praeguselt antropoloogilt ja lingvistilt, kes 1977. aastal esimest korda tol hetkel üsna tundmatu ja eraldi hoidva hõimu juurde “piiblit tõlkima” läks. Everett on hiljem korduvalt öelnud, et ehkki tema esialgseks eesmärgiks oli Pirahãdele kristlikku traditsiooni õpetada, mõistis ta üsna pea, et nende eluviis ja maailmanägemus olid sedavõrd vahetud ja muretud, et kristlikud kujundid patukahetsusest ja põrgust mitte kuidagi nende maailmapilti ei sobitunud. Everett oli sedavõrd lummatud Pirahãde muretust elust, et loobus ise oma pere ja sugulaste suureks pahameeleks kristlusest.

Pirahãde eluviis on sajandite jooksul vähe muutunud, sest nad asuvad üsnagi isoleeritud paigas Amazonase lisajõe kaldal ning otsivad vähe kontakti välismaailmaga. Pirahãde keel, mida nimetatakse ka Múra-Pirahã keeleks, on ainus mura keele alles jäänud dialektidest, mille ülejäänud sugulaskeeled on sajandite jooksul kõik portugali keele vastu välja vahetunud. Pirahã keel on alustuseks juba selle tõttu omapärane, et seda võib kommunikeerida nii rääkides, ümisedes, lauldes kui ka vilistades ning selles keeles puuduvad täielikult numbrid.