Uus paavst Franciscus I ei ole küll kuulunud kunagi Hitlerjugendi hulka, nagu eelmine paavst, kuid ka temal on oma keeruline ajalugu selja taga. Kogu Argentina katoliku kirikut koos selle endise peapiiskopi ning nüüdse värske paavsti Jorge Mario Bergoglioga peetakse kaassüüdlaseks 1976. aasta järgse sõjaväelise diktatuuri aitamises ning selle tegudest vaikimises.

Periood, mida tunti “räpase sõja” nime all, oli jõhker lahing valitseva sõjaväelise eliidi ning vasakpoolsete sissisõdalaste vahel, milles jäi teadmata kadunuks ligi 30 000 argentiinlast. Katoliku kiriku ning Bergoglio seotust tollel mustal perioodil toime pandud tegudega on kirjeldanud Argentina ajakirjanik Horacio Verbitsky raamatus “El silencio”.

The Guardian kirjutas 2011. aastal raamatu põhjal sellest, kuidas Argentina merevägi koos kardinal Bergoglioga peitsid neid külastava inimõiguste komitee eest diktatuuri poliitilisi vange Bergoglio suvemajas El Silencio nimelisel saarel. Kahe aasta taguses artiklis leitakse, et selliste asjaolude tõttu on eriti piinlik, et Bergogliot kaaluti ühe võimaliku Johannes Paulus II järglasena paavsti positsioonil. “Milline skandaal, kui esimene Ameerika mandrilt valitud paavst oleks paljastatud mõrvale ja põhjuseta vangistamisele kaasa aitamises,” kirjutab Geoffrey Ingersoll The Guardianis.

Teine konkreetne juhtum, milles Bergogliot süüdistatakse, on seotud perega, kes kaotas viis pereliiget terroristliku režiimi tõttu, nende hulgas ka viiendat kuud lapseootel olev naine, kes olevat vangistuses sünnitanud tütre. Laps anti adopteerimisele perele, kes olevat “liiga tähtis”, et adopteerimist tühistada.

Bergoglio ise on oma käitumisele andnud erinevaid seletusi, püüdes väita, et inimesi peideti sõjaväelise hunta, mitte inimõiguste komitee eest. Hoolimata sellest, et samal ajal tema juhitud jesuiitlik ordu ning kirikujuhid toetasid diktatuuri. Hiljem on ta rääkinud ka poliitilisest pragmatismist, olles valiku ees, kas kohene surmamine või süsteemile kaasaaitamine.

Inimõiguste advokaat Myriam Bregman on püüdnud Bergogliot tuua kohtu ette seoses süüdistustega kahe preestri röövimisele ja piinamisele kaasaaitamises, kuid mitmel korral kasutas mees oma seisusest tulenevat õigust mitte kohale ilmuda. Lõpuks, kui ta kohtu ees tunnistust andis, oli see äärmiselt vasturääkiv. Bregman on väljendanud kindlat seisukohta, et Bergoglio oli diktatuuri kuritegudest vägagi teadlik.

Katoliku kirik on välja tulnud ka avaliku vabandusega 1976.-1983. aastatel Jorge Rafael Videla sõjaväelise diktatuuri ajal tehtud eksisammude ning ebapiisava toetuse pärast inimestele, eitades siiski kiriku kaassüüd. Vatikan tõrjus reedel taas “laimavaid” väiteid, et paavst Franciscus I ei teinud piisavalt selleks, et päästa kaks preestrit, kelle Argentina sõjaväeline hunta röövis ja keda piinati. “Tema vastu ei ole kunagi usaldusväärseid, konkreetseid süüdistusi esitatud. Argentina õigussüsteem… ei ole teda milleski süüdistanud,” ütles Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi.

Washingtoni käepikendus Vatikanis

Bergoglio valimine paavstiks on tekitanud küsimuse, kas tegemist on Washingtoni käepikendusega Vatikanis. Teadupärast oli Argentina sõjaväeline diktatuur USA suure toetusega ning eelkõige olid selles mängus Wall Streeti huvid. Ladina-Ameerikas, kus paljud valitsused ei tunnusta enam USA hegemooniat, võib uue paavsti senist USA-meelsust arvesse võttes oletada, et katoliku kirikust saab Ladina-Ameerikas põrandaalune Washingtoni toetusorganisatsioon.

Huvitav on ka tõdeda, et USA-sõbralik paavst valiti ametisse nädal pärast Venezuela presidendi Hugo Chavezi surma. Kas võib olla võimalik, et Washington mõjutas salaja uue paavsti valimise eest vastutavaid kardinale, et positsioonile saaks asuda isik, kes ustavalt täidab USA välishuvisid Ladina-Ameerikas?

Allikad: Business Insider, Guardian, Infowars, Global Research, BNS

Veel samal teemal: Postimees

Toimetas Katrin Suik