Kreeka õigeusu preester Efstratios Dimou, keda kogukond tunneb ka Papa Stratisena, kehastab seda ideed, mida iga religiooni esindajad kandma peaksid. Hoolimata oma kõrgest east ja viletsavõitu tervisest töötab ta väsimatult selle heaks, et aidata iga päev Lesvose saarele saabuvaid uusi põgenikke. Ta sõnab, et oleme siia ellu tulnud selleks, et teisi teenida. “Kui sa näed randa uhutud meest või naist ja last nutmas, ei küsi sa kunagi, kas nad on kristlased või mitte, enne kui neile toitu pakud,” ütleb Papa Stratis.

Iga päev saabub Lesvose rannale 500–600 uut põgenikku, peamiselt Süüriast. Nad tulevad tihedalt pakituna kummipaatides, põgenedes neid kodumaal ohustava kuulirahe eest. Maabudes tuleb neil ette võtta 60 km pikkune jalgsimatk lähimasse politseijaoskonda, et ennast registreerida ning enne seda ei või seaduse kohaselt mitte keegi neid aidata – seda võrdsustatakse smugeldamisele kaasaaitamisega ning see on karistatav. Nii suure hulga põgenike vastuvõtmine on juba sügavas majanduskriisis oleva riigi saarele ilmeselgelt üle jõu käiv ettevõtmine. Kuid paljud kohalikud ning isegi saarele puhkust veetma tulnud turistid annavad oma parima, et sõjapõgenikke aidata.

Papa Stratis: “Need inimesed põgenevad elu eest”

Papa Stratis koos teiste vabatahtlikega Kalloni külast on põgenikke aidanud juba alates 2007. aastast mittetulundusühingu Agkalia (kreeka keeles kallistus), mis loodi selleks, et üle mere saabuvatele põgenikele organiseeritumal moel abi anda. Mitteametlikult tegutseb see juba aastast 2007 ning ametlikult alates aastast 2009. “Peate mõistma, et need inimesed põgenevad kuulide eest. Need on inimesed, kes kõnnivad 10, 18 või 20 tundi. Nagu üks süürlane mulle ütles: võin kõndida veel 50 tundi oma lapse päästmiseks. Meie jaoks on nad kõik abivajavad inimesed,” sõnab Papa Stratis. Ta ütleb, et on läbi aastate andnud abi ligi kümnele tuhandele inimesele, sealhulgas ka kohalikele, kes on majanduskriisi tõttu elu hammasrataste vahele jäänud. Kuid mitte kunagi varem ei ole tal tulnud tegeleda iga päev nii suure hulga uute abivajajatega. “Kalloni külasse jõuab iga päev 100–200 inimest. Kohalikud suunavad nad meile abi otsima. Anname neile vett, toitu, beebide jaoks piima, jalatseid ja riideid. Nad võivad ka siia puhkama jääda. Meil on madratsid põrandal ja tekid.”

Põgenike aitamine on vaid kohalike vabatahtlike õlul

Alates jaanuarist on Lesvosele saabunud üle 26 000 põgeniku, peamiselt Süüriast sõjalise konflikti eest põgenedes, aga ka Afganistanist, Pakistanist ja teistest Lähis-Ida ja Aafrika riikidest. Terve Kreeka riigi piires on põgenikke saabunud aasta algusest enam kui 64 000 ning juunikuu seisuga ületas Kreeka Itaaliat saabunud põgenike hulga osas.

Enamasti jääb neile abipakkumine vaid kohalike vabatahtlike tööks. Riiklikku abi, rahvusvahelisi organisatsioone või sõja algatanud riikide esindajaid ei ole kuskil näha. Põgenikud saabuvad Türgist paatidega ning paljud peavad enne Kalloni varjupaika saabumist kõndima saare põhjarannikult 15 km. “Olen näinud väikesi lapsi rakkus jalgadega ning rasedaid naisi kõhtu hoidmas ja valust nutmas,“ sõnab Papa Stratis kurvalt. „Need inimesed ei ole lihtsalt rändajad, nad ei tule siia omal valikul. Nad on sõja lapsed, põgenedes kuulide eest. Nad otsivad elu, lootust ja võimalust veel üks päev elada.” Ta räägib juhtumist, kui rannalt leiti ema käte vahel magav beebi. Nad tahtsid lapsele piima pakkuda, kuid neil ei olnud lutipudelit ja tita oli liiga väike, et klaasist juua. Papa Stratis muheleb, et nad äratasid keset ööd üles kõik asula apteekrid, kuni leidsid lõpuks vajaliku lutipudeli.

Turistid aitavad kaasa

Väikesed kogukonnad Kreeka saartel on juba väga palju räsida saanud viimase viie aasta raske majanduskriisi tõttu – nüüd tuleb neil omakorda tegeleda selle sõja tagajärgedega, millest nad vähe teavad ja mõistavad. Paljud pelgavad põgenikke ning nende võimalikku mõju ainukesele sissetulekuallikale – turismile. Kuid paljud, nagu Papa Stratis, käärivad käised üles ja asuvad abi andma.

Väga paljud turistid ning isegi kohalikud äriomanikud on tulnud appi ning kutsuvad Twitteri vahendusel ka teisi seda tegema, kasutades märksõna #lesvos. Üks turist, Patrick Kingsley, kommenteerib Twitteris, et peale kahte päeva Lesvosel viibimist on raske leida kohalikke või turiste, kes räägiks põgenike kohta halvasti. Olles nende abivajajatega iga päev silmitsi, mõistavad inimesed, et siin pole õige aeg sõnu loopida, vaid tegutseda. Paljud riskivad trahvi ja isegi arreteerimisega, pakkudes põgenikele küüti. Twitteris on isegi pilt sellest, kuidas 41 autoomanikku demonstratiivselt kolonnis põgenikke transportisid).

Briti skulptor Eric Kempson, kes on elanud 16 aastat Molyvose linnakeses, on postitanud oma Youtube’i kanalile mitmeid enda filmitud klippe põgenike saabumise kohta ning intervjueerinud neid. Suurbritanniast pärit Jo Frazer-Wise veetis hiljuti kaks nädalat Lesvosel, püüdes ühendada puhkust vabatahtliku tööga ning kirjeldas oma kogemust blogi vahendusel. BBC ajakirjanik Anna on tegelenud Lesvose saare põgenikekriisi kajastamisega ning tema videoreportaažis räägivad turistid sellest, kuidas kontrast nende enda puhkuse ja Süüriast saabunud põgenike vahel on väga suur. See annab motivatsiooni aidata kasvõi natukenegi ning on väga raske mitte tunda kaasa, nähes nende inimeste rasket olukorda.

Põgenikud ei saa jääda vaid Kreeka ja Itaalia mureks. Kogu Euroopa ja maailm peab aitama selles küsimuses lahendust leida – silmade kinnipigistamisest ja „vanade heade aegade“ tagasi lootmisest ei ole kasu. Papa Stratis sõnab: “Meie elu on lühike. Väga lühike. Täitkem see heade tegudega. Tehes teistele head, vastatakse meile samaga.”

Vaata lisaks The New York Timesi reportaaži

Allikad: analyzegreece.gr, NY Times, unhcr.org

Fotod: twitter.com

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.