Peterburi uudisteportaal Fontanka tegi intervjuu 17-aastase Matveiga, kes õpib alates eelmise aasta 1. septembrist tasulise eliitkooli 11. klassis Bostoni eeslinnas, et uurida ameerika noorte arvamust venelaste kohta pärast Bostoni rünnakut. Vestlus toimus Skype’i teel ja noormehe vastused olid üsna ootamatud.

Ameerikasse õppima minek oli Matvei enda otsus, mitte tema vanemate soov. Matvei tahtis ameerika elulaadist aru saada isikliku kogemuse kaudu. Üks õppeaasta maksab ta vanematele 50 000 dollarit, selle raha sees on ka koht ühiselamus ja toit. Lepingus on kirjas, et ta ei saa keskkooli lõputunnistust. Kevadel tuleb ta tagasi Peterburi riigieksameid sooritama.

Matvei sõnul pole tal peale inglise keele õppimise Ameerikast suurt midagi üle võtta. Intervjuu põhjal jäi temast mulje kui rahulikust täiskasvanuliku suhtumisega noormehest, kes vaatleb asju kõrvaltvaataja pilgu läbi ja pisut iroonilisel moel.

“Meisse suhtuti juba enne ettevaatusega”

“Kohe pärast rünnakute toimumist rivistati meid koolis üles. Õpetajad ütlesid, et mis iganes rahvusest kurjategijad on, ei tohi neid seostada nende kaasmaalastega. Aga kui kõikidel telekanalitel hakati rääkima tšetšeenidest vendadest, kutsuti meid uuele rivistusele. Nüüd teatasid õpetajad hämmeldunult, et nad ei tea, kuidas sellesse suhtuda.

Meid on siin mitu inimest Venemaalt pärit. Mina, armeenlane, tšetšeen, kaks noormeest Vladivostokist. Meie saime aru nii, et nad ei tea nüüd, kuidas venelastesse suhtuda. Meie oleme ju nende jaoks kõik venelased. Samal ajal õpetajad hoiatasid lapsi järeldusi tegemast umbes nii, et “mõelge õiges suunas, aga ärge näidake seda välja; käituge nii, nagu süda ütleb, aga ilma fanatismita…“.

Ausalt öeldes suhtuti meisse juba enne teatud ettevaatusega. Aga ka kooli administratsioon pole ise ameeriklased. Samas, meie oleme siin hakkajad. Den – tšetšeen – on maadluse tšempion, ka ülejäänud on aktiivsed tegelased. Kuigi me ei sulandu siinsesse keskkonda, ei ole valged ameeriklased meile kunagi mingeid pretensioone esitanud. Vastupidi, nad kujutavad ette, et Venemaa on mingi imeline muinasjuturiik.

“Nende jaoks oleme me nagu mingilt imedemaalt pärit”

Kõik teavad (ainult) sõna “Moskva“ ja kõik. Nad saavad infot internetis olevatest videotest. Eriti populaarsed ameeriklaste seas on videod avariide kohta Venemaa teedel. Väga populaarne oli film, kus Uuralis tuli tank tänavale. Kui Tšeljabinskis kukkus meteoriit, siis oli see show: see oli kaks nädalat kuum teema – nad tulid meie juurde ja küsisid, kas tõesti on kõik venelased nii julged. Mäletate ju, seal Tšeljabinskis filmisid linnaelanikud meteoriidi kukkumist mobiiltelefonidega ja tegid nalja… Nende jaoks oleme me nagu mingilt imedemaalt pärit.

Paljud meie ümber umbusaldavad ametlikku infot – sadadel saitidel arutletakse ja analüüsitakse politsei infot. Joonistatakse graafikuid, uuritakse ja analüüsitakse põhjalikult fotosid, vihjatakse sellele, et eriteenistus korraldas selle plahvatuse ise. Mõnikord jõutakse naeruväärsete konspiratsiooniteooriateni. Inimesed on ühesugused – kui pärast plahvatusi Moskvas räägiti FSB (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus – toim.) vandenõust, siis Bostonis räägitakse CIA-st. Kellegi teise nime all tegutsemise teema on populaarne.

Siin on palju noorukeid Vietnamist, Birmast ja Taist, aga kõige rohkem on hiinlasi. Hiinlased hoiavad meist kõrvale. Nad muutsid silmnähtavalt oma suhtumist venelastesse, katkestades üldse igasuguse suhtlemise. Samuti näitavad nad välja pelgust, kui räägime omavahel vene keeles.

Peaaegu kõikides tundides peale matemaatika ja bioloogia arutletakse rünnaku teemadel. Praegu ajalootundides õpime imperialismi ja räägime sellest, mida peab tegema, kui terroristid tungivad kooli või Ameerika kallale.

Hobiõpetajad: geograafiat võib õpetada korvpallur

Õpetajaid on erinevad. On olemas vahvaid, aga nemad on enamasti viiekümneaastased ja vanemad. Ajalugu õpetab meil soomlane, ta muide räägib vene keelt hästi. Ta ütleb, et peab õppima rahu ajalugu, mitte sõdade oma. Muidu hakataksegi sõjaks ette valmistuma. Kuid ta pelgab pisut minu küsimusi: kui küsin midagi tõsist, siis ütleb ta kohe, et see on ajaloo tund, mitte arutluse tund.

Bioloog on tõsine, matemaatik. Paljudes ainetes on olukord halvem kui Pakistanis. Siin on levinud termin “hobiõpetaja“. Geograafiat võib õpetada korvpallur – lihtsalt loeb kõik raamatu järgi. Pole millegi üle arutleda. Peterburis lastaks selline õpetaja koolist lahti.

/–/

Patriootilisemad kui kodus…

Varsti pidid tulema ajakirjanikud meie koolist filmi tegema. Seetõttu korraldatakse rida üritusi, kus räägitakse, mida peab kaamerate ees ütlema. Seejuures räägitakse alati vabadusest kui põhiväärtusest, mille pärast võib surra. Üks tüdruk kirjutas kohalikku ajalehte artikli meie kooli kohta, kus mõned laused olid kriitilised, seepärast viidi läbi salakoosolek ja hiljem lõigati välja kõik “ebamugavad“ kohad.

Muidugi, meie koolis õpivad ka jõukate inimeste lapsed, kelle vanemad suhtuvad Obamasse põlgusega. Neile ei meeldi Obama oma maksupoliitika pärast. Nende iidol on John McCain. Aga presidendi nahavärvist ei räägita.

Siin on olemas linnaosad, kus elab poolteist kuni kaks tuhat inimest, kus nn põlised ameeriklased on vähemuses. Seal elavad tadžikid, dagestanlased, vietnamlased, hindud. Siin lähedal on ka latiinode kvartal – nagu Hollywoodi filmides: nad on pealaest jalatallani tätoveeringutes, ja kui sinna satud, siis atmosfäär on ebasõbralik, narkootikume liigub seal palju. Meie koolis pole võimalik narkootikume osta, teistes koolides aga küll. See on vist nagu moeasi.

Teate, meie koos tšetšeeni ja armeenlasega oleme siin muutunud rohkem venelasteks, patriootilisemateks kui kodus…”

Allikas: Fontanka.ru

Foto: Wikimedia

Tõlkis Jekaterina Lavrik

Toimetas Mariann Joonas