Foto: Pexels / Kevin Bidwell

“Viimasel nädalal on liikumispiirangute ja muude kontrollimeetmete eestkõnelejad tulnud välja piiranguid kaitsvate argumentidega, ähvardades nende uuesti kasutuselevõttu ajal, kui Covid-juhtumid hooajaliselt suurenevad. Tundub, nagu nad poleks midagi õppinud,” kirjutab epidemioloog Paul Elias Alexander Brownstone’i instituudi kodulehel. Dr Alexander on epidemioloog, kes keskendub kliinilisele epidemioloogiale, tõenduspõhisele meditsiinile ja uurimismetoodikale. Tal on magistrikraad epidemioloogias Toronto Ülikoolist ja magistrikraad Oxfordi Ülikoolist. Ta kaitses doktorikraadi McMasteri terviseuuringute meetodite, tõendite ja mõju osakonnas. Tal on taustakoolitus bioterrorismi / biosõja alal John’s Hopkinsist. Alexander on endine WHO konsultant ja USA Tervishoiu- ja Teenindusministeeriumi (HHS) osakonna – mille ülesandeks oli 2020. aastal COVID-19-le reageerida – vanemnõunik. Avaldame artikli tõlke.

Nad ei ole kindlasti tunnistanud oma vigu – Bill Gates ei tee seda kunagi – hoolimata tapatalgutest meie ümber. See hävitustöö hõlmab mitte ainult põhjalastud ettevõtteid ja hariduslikke kaotusi, vaid ka inflatsiooni, kaupade nappust, nõrgenenud finantsturge, katkisi tarneahelaid, sotsiaalseid ja poliitilisi konflikte ning lugematuid purunenud elusid.

Seda liikumispiiranguid kehtestavat poliitikat toetavad ja jõustavad konkreetsed inimesed, enamasti mõjuvõimsad ja kõrgelt tasustatud intellektuaalid ning kõike seda võimendab meedia.

Nad ütlevad, et keegi ei võinud seda ette näha ega teada. See pole tõsi!

Dr Bhattacharya, Kulldorff, Gupta, Atlas, Tenenbaum, Risch, McCullough, Urso, Dara, Wolf, Oskoui, Ladapo ja teised peavoolu vastased, nagu Jeffrey Tucker, Ivor Cummings ja Paul Joseph Watson jpt Brownstone’i autorid, olid Covid-liikumispiirangute hävingu ja ebaõnnestumiste kohta juba varakult andnud objektiivset infot.

Me kirjutasime peaaegu kaks aastat sellest, millist kahju tekitavad ühiskondlikud liikumispiirangud ja koolide sulgemised. Me kirjutasime ulatuslikult maskide ebaefektiivsusest (viited 1, 2, 3, 4) ja kuhjunud kahjudest, eriti lastele, kuid meedia ja meditsiiniasutused naeruvääristasid ja lükkasid need väited tagasi. Me teatasime COVID-i liikumispiirangute katastroofilistest mõjudest lastele, kuid meid tühistati.

Me tundsime, et see oli liikumispiirangute hullus, kui oleksime võinud kasutada vanuseriskile “keskendunud” kaitsmise lähenemisviisi (Great Barringtoni deklaratsioon), kaitstes kõigepealt tugevalt haavatavaid kõrge riskiga inimesi meie ühiskonnas, võimaldades samal ajal ülejäänud madalama riskiga tervetel ja hästi ühiskonnas hakkama saavatel (noorematel inimestel) elada suures osas normaalset elu. Lisasime isegi vajaduse D-vitamiini täiendamise, kehakaalu kontrolli ja varajase ambulatoorse ravi kasutamise järele, kuid nende lihtsate ja iseenesestmõistetavate vahendite meeldetuletajad jäeti ketseritena kõrvale. Meid naeruvääristati ja laimati, hoolimata tõenditest liikumispiirangutest tulenevatest suurtest ühiskondlikest kuludest ning ligi 500 uuringust ja tõenditest, mis näitavad liikumispiirangute ja koolide sulgemise ebaõnnestumisi ja kahjulikkust.

Miks valitsused, kelle peamine ülesanne on kaitsta oma kodanikke, võtavad kasutusele selliseid drakoonilisi ja karistavaid meetmeid, hoolimata veenvatest tõenditest (mis olid kättesaadavad ja teada juba kuu aega pärast [väidetava] pandeemia algust), et piiravad poliitikad on valesti suunatud ja väga kahjulikud, tehes tuntavat kahju inimeste heaolule mitmel erineval tasandil. /…/

Selles olukorras, kus kasutusele võetud meetmed põhinesid võltsil “teadusel” või mis veelgi hullem, arvamusel, kaotasime oma kodanikuvabadused ja olulised õigused ning seda põhivabaduste ja demokraatia õõnestamist toetasid valitsusjuhid, kes eirasid põhiseaduslikke (USA) ja harta (Kanada) piiranguid oma õigusele poliitikat teha ja jõustada.

Need põhiseadusevastased ja enneolematud piirangud on meie tervisele ja heaolule tohutult mõju avaldanud ning võtnud sihikule ka demokraatia põhitõed; eriti arvestades asjaolu, et see viiruspuhang ei erinenud oma üldise mõju tõttu ühiskonnale kuigivõrd paljudest varasematest puhangutest.

Selle “pandeemia” teistsuguseks käsitlemiseks ei olnud ühtegi õigustavat põhjendust

Ühiskonnad eirasid COVID-i ajal kolme põhiasja: 1) viirus elab peamiselt kõrge riskiga eakate haavatavate seas, 2) liikumispiirangute ja koolide sulgemise poliitika mõjub laastavalt kaasneva kahjuna ning 3) meie vabadused ja õigused on ohus.

Meie väärikust ja inimlikkust kuritarvitatakse, kui valitsused okupeerivad meie õigused erakorraliste volituste kaudu. Me peame selle vastu võitlema kohtutes, rahumeelselt ja seaduslikult, kuid me peame võitlema, et taastada oma õigused ja vabadused.

Ei olnud mingit põhjust elanikkonna üldjuhul terveid ja nooremaid või tööealisi liikmeid lukustada, piirata ja kahjustada; neidsamu inimesi, kes oleksid meid sellest faktilisest õudusunenäost vabastanud ja aidanud meil üle elada kahju, mille põhjustas võib-olla suurim isetekitatud rahvatervise fiasko, mis kunagi ühiskonnale välja kuulutatud.

Ei olnud ühtegi head põhjust, usaldusväärset teadust ega õigustust jätkata ebaloogilist liikumispiirangute hullumeelsust ja koolide sulgemise poliitikat, mis tegi palju suuremat kahju kui kasu. Miks, kui me nägime liikumispiirangute ebaõnnestumist, me neid siis ikkagi rakendasime? Mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole me seda teinud ja rakendanud alusetult selliseid avalikult rõhuvaid piiranguid.

Rahvatervise meditsiini põhiprintsiip on see, et need, kellel on tegelik haigus või kellel on suur oht haigestuda, pannakse karantiini, mitte madala haigusriskiga inimesed. Seda ignoreeris piinlikult suur hulk tervishoiueksperte, kellele meie poliitikud nõu saamiseks lootsid.

Need eksperdid tundusid akadeemiliselt lohakad ja kognitiivselt piiratud, suutmata lugeda teadust ega mõistmata selgeid andmeid. Oleksime pidanud kasutama sihipärasemat (rahvastikuspetsiifilist riski[analüüsi]) lähenemisviisi seoses rahvatervise meetmete rakendamisega, mitte meile peale surutud järeleandmatut haavlipüssi taktikat, mis on olnud äärmiselt laastav.

Kaasaegse rahvatervise põhielementideks on hoidumine ühiskondlike häirete põhjustamisest (või kõige rohkem minimaalselt) ning vabaduse säilitamine nakkushaiguste levikul, kaitstes samal ajal üldist tervist ja heaolu. Me ei teinud midagi sellist. Me lukustasime terved ning ei suutnud ikka veel kaitsta kõrge riskiga haavatavaid, hävitades samal ajal oma ühiskonda ja majandust.

Milliseid ajakohaseid tõendeid meil on liikumispiirangute ebaõnnestumise kohta

Rootsi on meile näidanud, et meil oli õigus võitluses CDC, NIH jt administratsioonide liikumispiiranguid kehtestanud vaimuhaigete vastu. Rootsis oli inimese kohta palju vähem surmajuhtumeid kui enamikus Euroopa riikides, hoolimata sellest, et nad keeldusid ranget liikumispiirangute poliitikat jõustamast.

Liikumispiirangutest tulenevad kahjud ja surmad lähevad Faucile ja Birxi arvele. Lapsed sooritasid selle tagajärjel enesetappe kogu Ameerikas.

Ma tean, et meil oli andmeid, mis tulid Ameerika Ühendriikidest, kuid meedia keeldus laste enesetappude täpseid arve avalikkusele teatavaks tegemast, kuna see oleks näidanud heatahtlikkust ja kaastunnet ning kiireloomulisust koolide (ja ühiskonna) avamiseks. Lapsed (eriti vähem kindlustatud lapsed), kelle ainus igapäevane eine oli olnud lõunasöök koolikeskkonnas, nälgisid.

Me oleme juba kaks aastat teinud üleskutseid ja kui oleme tunnistajaks hiljutisele liikumispiirangute hullumeelsusele, mis on leidnud aset Shanghais ja Pekingis, jääme mõtlema, miks? Miks, kui tõendid Rootsist kinnitasid meie suurimaid hirme ja toetavad nüüd meie prohvetlikke hoiatusi.

Herby jt liikumispiirangute mõju käsitlev uuring ja metanalüüs näitab, et “liikumispiirangud on COVID-19-le vähe või üldse mitte mõju avaldanud. Täpsemalt, ranged indeksi uuringud näitavad, et liikumispiirangud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides vähendasid COVID-19 suremust keskmiselt vaid 0,2%. SIPO-d (a shelter-in-place order – USA-s ettevõtete sulgemised) olid samuti ebaefektiivsed, vähendades COVID-19 suremust keskmiselt 2,9%. Konkreetsed tervishoiuteenuste osutajate uuringud ei leia ka laiapõhjalisi tõendeid märgatava mõju kohta COVID-19 suremusele”.

Lisaks teatati, et liikumispiirangutel on olnud null-mõju rahvatervisele, ja need on põhjustanud tohutuid majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, kui neid on rakendatud. Seetõttu on liikumispiirangute poliitika halvasti põhjendatud ja tuleks [rahvatervise] poliitika vahendina tagasi lükata.

Rootsi sai peaaegu õigesti olukorrast aru!

Rootsi näitas maailmale, et liikumispiirangud ei teinud elude päästmiseks absoluutselt midagi, vaid põhjustasid pigem katastroofilist valu ja surma. Me ei ole viimase kahe aasta jooksul kusagil maailmas leidnud tõendeid, et liikumispiirangud aitaksid piirata infektsiooni levikut või surma.

Rootsis, mida COVID-i eksperdid ja valitsused pandeemia varases staadiumis laimasid ja ründasid kohustusliku liikumispiirangute mittekehtestamise tõttu, oli surmajuhtumeid elaniku kohta vähem kui suures osas Euroopast. “2020. ja 2021. aastal oli riigis keskmine suremus üle 56 surma 100 000 kohta – võrreldes 109-ga Ühendkuningriigis, 111-ga Hispaanias, 116-ga Saksamaal ja 133-ga Itaalias.”

Tõendite kogum näitab, et COVID-19 liikumispiirangud, ettevõtete sulgemised, koolide sulgemised ja maskikohustus on ebaõnnestunud katastroofiliselt oma eesmärgis piirata sesoonsete infektsioonide esinemist või vähendada surmajuhtumeid. Need piiravad poliitikad olid väga ebatõhusad ja laastavad ebaõnnestumised, põhjustades tohutut kahju ühiskondades eelkõige vaesematele ja haavatavamatele.

Uuringud näitavad, et maskikohustus, liikumispiirangud, koolide sulgemine ja vaktsiinide pealesurumine ei ole sesoonsete infektsioonide esinemisele märgatavat mõju avaldanud. See eksperiment on üks hullemaid rahvatervise ja avaliku korra ebaõnnestumisi ajaloos!

Suremuse näitajate järsk tõus koroona ajal. Allikas: Brownstone Institute

Võib-olla tabas (Erin) Bendavid seda olukorda kõige paremini pole tõendeid selle kohta, et piiravamad mittefarmatseutilised sekkumised (“liikumispiirangud”) aitasid 2020. aasta alguses kaasa uute juhtumite kõvera painutamisele Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Iraanis, Itaalias, Hollandis, Hispaanias või Ameerika Ühendriikides.

Reaalsus on see, et me ei vajanud seda põhjalikku uurimistööd, et meile seda öelda. Chin ja Ioannidis jt leidsid oma järeldustes sarnaselt, et “NPI-de (tervishoiuteenuste osutajate) meetmete mõju kohta tehtud järeldused ei päde ja on mudeli spetsifikatsiooni suhtes väga tundlikud. Liikumispiirangute väidetav kasu näib olevat äärmiselt liialdatud.”

Me teame seda juba väga pikka aega, kuid valitsused jätkasid järjest liikumispiirangute karmistamist ja pikendamist, karistades oma rahvaid, nagu me täna Hiinas näeme, põhjustades viletsust oma rahvastele ja kõige selle laastavad tagajärjed ilmnevad tõenäoliselt aastakümneid või rohkem.

Me ei tohi iial enam lubada oma valitsustel selliseid erakorralisi volitusi omada. Me ei luba neil enam kunagi liikumispiirangutel põhjustada nii palju kahju ja surma nende ebasobivate ning üksnes näilisust toitvate tegudega. Peame tagama, et meil on nõuetekohased seaduslikud avalikud uurimised kõigi tervishoiuametnike ja valitsuses olevate isikute kohta, kelle pandeemiapoliitikat on ellu viidud.

Allikas: Brownstone Institute

Tõlkis Sander Soomaa