Mis toimub Ukrainas tegelikult? Ilmselt vaid üks ja ainus õige vastus sellele küsimusele puudub. Üks meie haritlasest ja maailmakodanikust sõber vastaks nii: “Tegemist on maailma jõujoontega. On olemas nii-öelda USA mõjuala, Vene mõjuala, Hiina mõjuala, islami mõjuala jt. Mõned üritavad oma mõjualasid suurendada, mõned püüavad säilitada seda, mis on. Ukraina kuulus koos Valgevene ja Kasahstaniga Vene mõjualasse. Kiievis toimunud sündmuste mõjul läks Ukraina üle USA mõjusfääri. Venemaa üritas säilitada, mis võimalik ja suutis säilitada Krimmi ja osa Ukrainast. Ongi kõik. Nüüd võiks tõmmata joone alla ja tunnistada tekkinud olukorda. Venemaa tunnistab, et Ukraina on tema mõjusfäärist väljas (sisuliselt ongi seda tunnistanud, sest kui ta tahaks, pommitaks ta Ukraina tuumarelvadega ühe päevaga maatasa) ja Ukraina peab tunnistama, et Krimm ja Donetski kant on nende võimu alt ära läinud. Kõik muu on vaht ja hämamine.” Kellele aga sellest vaatenurgast ei piisa ja tahab enda jaoks detailsemat pilti kokku panna, soovitame lisaks peavoolumeedias kirjutatavale lugeda ka teisi arvamusi, näiteks järgnevat intervjuud.

Vestlesime ukraina juurtega eestivenelase Aleksander Gilenkoga, kes valdab eesti, vene, ukraina ja inglise keelt.

Ukrainaga seonduv on väga keeruline ja raske teema. Ütleksin kohe ära, et see, kuidas kajastab Eesti peavoolumeedia Ukrainas toimuvat, on äärmiselt inetu, jättes väga palju Ukraina konfliktiga seonduvat täiesti kajastamata. Ja see, mida nad kajastavad, on alati must ja valge. Nad räägivad, et oli olemas selline kaunis riik nagu Ukraina, kus lõpuks ometi viidi läbi läänelik revolutsioon ja kus kõik inimesed tahavad elada moodsas demokraatlikus ühiskonnas. Siis aga ilmus välja agressiivne Venemaa, kes alustas Ukraina vastu sõda. See on väga primitiivne lähenemine, mis ei arvesta tuhandeid asjaolusid. See, mis Eesti peavoolumeedia Ukrainast kirjutab, on täielik ajuloputus. Kahjuks toimub ajuloputus ka Ukrainas ja Venemaal.

Räägime allikatest.

Mina jälgin kõiki allikaid, nendeks on: ametlikud Venemaa allikad; teiseks Ukraina meedia, mis maalib toimuvast täiesti erineva pildi; kolmandaks Eesti meedia informatsioon ja neljandaks lääne meedia kajastused. Eesti ja lääne meedia on mõlemad läänemeelse lähenemisega, kuid Eesti kajastab Ukrainas toimuvat väga äärmuslikult. Kui lugeda Briti või USA allikaid, siis võrreldes Eestiga, on sealne informatsioon suhteliselt sama, kuid palju pehmem. Viiendaks allikaks on informatsioon, mis tuleb otse Ida-Ukraina sõjakolletest separatistidelt ja see info pole sugugi samasugune kui see, mis Venemaa välja annab. Ajuloputus toimub kõikjal. Ukrainas käib patriootlik hüsteeria, kellele öeldakse, et separatistid ja Venemaa sõdivad meie territooriumil ning meie peame kaitsma oma kodumaad.

Kes on need separatistid ja mida nad tahavad?

Separatistid on Ida-Ukrainas elavad ukrainlased, kes sõdivad Ukraina ametlike vägede vastu. Separatistid taotlevad, et Ida-Ukraina oleks täiesti iseseisev riik Ukrainast. Nendega on liitunud Venemaalt ja mujalt saabunud vabatahtlikke – näiteks Serbiast, Prantsusmaalt, Hispaaniast. Ukraina vägede poolel sõdiavad aga lisaks ukrainlastele ka vabatahtlikud USA-st, Rootsist ja mujalt. Ukraina konflikt on nagu magnet, mis tõmbab inimesi, kes tahavad sõdida.

Ma rääkisin hiljuti tuttavatega Kiievist ja nemad ütlesid mulle, et kui Krimm 2014. aastal rahvahääletuse tulemusena Venemaale läks, siis Kiievi rahvas ei olnud sellele väga vastu, sest kõik teadsid, et Krimm on venemeelne, kus elavad enamjaolt ainult venelased, umbes nagu Eestis on Narva. Krimmi puhul oli tegemist justkui riik riigis piirkonnaga. Kui aga hakkas konflikt Ida-Ukrainas, tekkis hüsteeria ja Ukraina meedias algas infosõda. Tänaseks on olukord selline, et peagu kogu Ukraina on väga Venemaa-vastane, sõltumata rahvusest või keelest.

Ukraina on mitmekesine riik

Keskmine eestlane arvab, et Ukraina on rahvusriik, kus elavad ukrainlased ja kõikjal räägitakse ukraina keelt. See ei ole tõsi. Ukraina on territoriaalselt väga suur ala, kus elavad koos väga erinevad inimesed. Suur osa Kiievist on venekeelne, mis aga ei tähenda, et nad ei oleks ukrainlased. Seal elavad vene juurtega ukrainlased, kes peavad ennast ukrainlasteks, aga tingimata ei räägi ukraina keelt. Ukraina on kakskeelne riik, isegi nende telesaated on tihti kakskeelsed. Ka meelelahutussaated on tihti sellised, et üks külaline räägib vene keelt, teine ukraina keelt jne. Näiteks Dnipropetrovsk ja Harkiv on täiesti venekeelsed linnad, aga enamik inimesi, kes seal elavad, on ukrainlased. Lääne-Ukrainas räägitakse aga rohkem ukraina keelt. Ukraina on väga mitmekesine riik, näiteks Lääne-Ukrainas on katoliiklus ja Ida-Ukrainas rohkem õigeusu traditsioonid. Ukraina inimesed ei ole väga usklikud, aga neil on tugev kultuurne taust, mis mängib oma rolli. Ning praeguseks on olukord Ukrainas selline, et meedia tugeva ajuloputuse tagajärjel pooldab enamus inimesi kahjuks sõda. Just eile vaatasin Ukraina televisioonist, et väga paljud ukrainlased tulevad vabatahtlikena sõdima ja sõidavad sõjapiirkondadesse, neid ei pea isegi kutsuma enam. See on täiesti hullumeelne! Need inimesed räägivad enamjaolt ühte keelt, nad elasid Ukrainas koos aastakümneid ja nüüd lähevad vabatahtlikena üksteist tapma, kusjuures mõlemad on ukrainlased.

Sugulased tapavad üksteist

Venemaa toetab separatiste rahalise ja sõjalise abiga, kuid Vene armeed Ukrainasse saadetud pole. Küll aga on Ukrainas olemas taktikalised Vene brigaadid, mis on dokumenteeritud fakt, kuid Venemaa sõjalist jõudu seal pole. Seda kinnitab isegi Ukraina valitsus.

Selgelt on näha, et lääs survestab Venemaad, et viimane ka ametlikult Ukrainas sõdima hakkaks ja konflikt saaks suureneda. Venemaa on üritanud konflikti vältida, aga nad saadavad separatistidele abi, sest nad saavad aru, et separatistid üksi ei saa Ukraina armee vastu. Mis edasi saab, ma ei tea, aga see on hullumeelsus, et inimesed on nõus niimoodi üksteist tapma. Paljud ütlevad, et siin pole mingit vandenõud, ja massidega ei saa manipuleerida. Saab küll ja väga hästi! Inimesi on äärmiselt lihtne manipuleerida, sest me näeme, kuidas Ukrainas tapavad sugulased üksteist. President Porošenko teatas hiljuti, et iga mees, kes sõidab Ida-Ukrainasse sõdima, saab 1000 grivnat (Ukraina rahaühik, 1 euro = 28 grivnat – toim.) päevas (umbes 36 eurot), mis on Ukraina majanduslikku olukorda arvestades väga suur raha. Ja mida teeb ukrainlane, kes on võib-olla töötu ja vaatab iga päev televisioonist ajupesu propagandat, kui ta kuuleb, et saab 36 eurot päevas, kui läheb sõtta? (Wikipedia andmetel oli keskmine palk Ukrainas 2013. aastal 3274 grivnat ehk 116 eurot – toim.). Majanduslik olukord Ukrainas on oluliselt raskem kui Eestis. Majanduslik viletsus ja lakkamatu korruptsioon olidki Ukraina revolutsiooni põhjuseks 21. novembril 2013. Hiljuti võttis Ukraina valitsus vastu seaduse, mis lubab sõjaväest eemale hiilijaid lihtsalt maha lasta.

Kuidas nägi välja revolutsioon?

Sellest kahjuks Eesti meedias lugeda ei saa. Ukrainas valitses ametlikult valitud riigivõim ja tegutses ka opositsioon. Kui pinged Ukrainas poliitikamaastikul teravnesid, leppisid opositsioon ja Ukraina president Viktor Janukovõtš kokku, et praegune valitsus saadetakse laiali ning siis luuakse koos opositsiooniga uus valitsus. Selle garantiiks olid välisministrid Saksamaalt, Poolast ja Prantsusmaalt, kes oma allkirjaga kinnitasid uue valitsuse loomise heakskiitu. Juhtus aga nii, et kui öösel kirjutati alla protokollile ja miilits saadeti  tänavatelt minema, et lõpetada protestid, kukutati Janukovõtš, keda ähvardati surmaga. Lühidalt, opositsioon ei täitnud oma lubadusi ja tegu oli kõige ehedama riigipöördega. Keegi ei eita, et tegu oli riigipöördega, sellest lihtsalt eriti ei räägita meedias.

25. mail 2014 toimusid Ukrainas uued valimised, milles ei osalenud Ida-Ukraina ning uueks presidendiks valiti multimiljonärist ärimees ja USA käpiknukk Petro Porošenko. Enne valimisi olid Euromaidani aktivistid igasuguste oligarhide vastu, kuid nüüdseks on Ukraina valitsuses kõikjal suured oligarhid. Kuuldavasti oli Euromaidani peastaap Ukrainas USA saatkond, kui revolutsioon toimus. Täna on mitmed Ukraina ministrid sootuks välismaalased – üks Leedust, üks Gruusiast ja üks USA-st, tegemist on banaanivabariigiga.

Ukrainast on saanud piltlikult USA osariik

Kui Ukraina valitsusse määrati välismaalastest ministrid, puhkes parlamendis rüselus ja ebatsensuurne sõim. See kaklus oli parlamendi komisjonide moodustamise ja koosseisu pärast. Ukraina rahandusminister on ameeriklane Natalie Jaresko (endine Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu nõunik), majandus- ja kaubandusminister on leedulane Aivaras Abromavicius ja tervishoiuminister on grusiinlane Aleksandr Kvitashvili. Kõik kolm ei omanud ametisse nimetamise hetkel Ukraina kodakondsust ja ei osanud Ukraina riigikeelt.

CNN-le (link 1, link 2) antud intervjuus tunnistab Obama, et USA korraldas Euromaidani. On teada, et USA varustab Ukrainat sõjatehnika ja suurte rahadega. USA Riigidepartemangu Euroopa ja Euraasia asjade abiriigisekretär Victoria Nuland tunnistab, et USA on rahastanud Ukrainat üle 20 aasta üldsummas üle 5 miljardi dollariga. Möödunud aastal andis USA Ukrainale veel lisa 1 miljard dollarit. 2013. aastal rääkis rahvaesindaja Oleg Tsarov Ukraina parlamendis, et USA plaanib korraldada Ukrainas kodusõja.

Kuigi ametlikult pole Ukrainas USA ega NATO sõdureid, siis tänu internetile me teame, et asi pole siiski nõnda: vaata näiteks siit ja siit ja siit ja siit.

USA asepresident Joe Bideni poeg Hunter Biden on nüüd Ukraina gaasi ja nafta energiafirma direktor.

Geenmuundatud organismide (GMO-seemnete) tootja Monsanto on teatanud, et kavatseb investeerida 140 miljonit dollarit väidetavalt GMO-vabasse seemnetehasesse Ukrainas, Ukraina on GMO-vaba riik. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on lubanud anda Ukrainale 17 miljardit dollarit, et tulla välja pankrotist. Aga sellel on ka üks konks: Monsanto saab loa tulla Ukrainasse GMO-vilju aretama, mis tähendab, et Monsanto oleks Euroopas. Lisaks 17 miljardile dollarile annab IMF Ukrainale veel ka 3,5 miljardi dollarise abipaketi, mis aitab ellu viia tohutud reformid põllumajanduses.

2014. aastal avaldas mõttekoda Oakland Institute “Maailmapanga ja IMFI roll Ukraina konfliktis” raporti, milles seisab: “Kuigi geenmuundatud organismide (GMO-seemned) kasutamine on Ukrainas keelatud, seisab EL lepingu artiklis 404, mis käsitleb põllumajandust, klausel, mida enamik inimesi pole märganud: muu hulgas on seal kirjas, et mõlemad osapooled teevad koostööd, et biotehnoloogia kasutust suurendada.” Pole kahtlustki, et see klausel on meeltmööda põllumajandustööstusele. Investeerimispanga Piper Jaffray uuringute juht Michael Cox on täheldanud: “Ukraina ja Ida-Euroopa on ühed kõige lootustandvamad tulevased turualad farmivarustuse hiid Deere’ile, aga ka seemnetootjatele Monsanto ja DuPont.”

Eesti meediast veel

Näiteks oli juhtum, kus Ukraina armee tulistas raketid, mis plahvatasid separatistide kontrolli all olevas Donetski trollipeatuses hommikusel tipptunnil ja paljud süütud inimesed said surma. Seda videot näidati korduvalt Vene meedias, aga Eesti meedias ei olnud sellest ühtegi uudist. Paar päeva hiljem tulistasid aga separatistid samasugused raketid Ukraina kontrolli all olevasse Mariupolisse, kus samuti said süütud inimesed surma (link 1 ja link 2), siis sellest kirjutas Eesti meedia väga palju. Kohe kutsuti kokku ÜRO kriisikomisjon ja selle sama juhtumi tõttu kehtestati uusi sanktsioone. Aga see on ju silmakirjalik! Sõda on alati kuritegu. Kui sa räägid, et rakettidest saavad surma naised ja lapsed ning kajastad toimuvat ainult ühepoolselt, siis sa ilmselgelt kasutad konflikti ära oma enda huvides ja poliitilistes räpastes mängudes. Eesti meedia ühel hetkel karjub, teisel hetkel vaikib täielikult. Seda tehakse selleks, et vormistada eestlaste suhtumist Ukrainas toimuvas – separatistid on terroristid, aga Ukraina väed on toredad, kes ei tee vigu. See on väga lapsik mõtlemine – sõjas ei ole häid ega halbu. Me peame mõtlema globaalselt – Ukraina konflikt on ilmselge USA ja Venemaa vaheline mäng. Kui sa oled kursis sellega, mis on geopoliitika, ja mis toimub maailmas, siis saad väga selgelt aru, mis toimub ka Ukrainas. Probleem on selles, et inimesed üle maailma (kaasa arvatud eestlased) vaatavad kõike ainult omaenda tasandilt lähtudes ega vaadata suuremat pilti.

Milline on Vene meedia propaganda?

Kui separatistid teevad vigu, mille tagajärjel süütud inimesed hukkuvad, siis Vene meedia vaikib sellest täpselt samamoodi nagu vaikib Eesti meedia, kui Ukraina sõjavägi teeb vigu.

Näiteks kui separatistid tulistasid need raketid Mariupoli, kus hukkusid süütud inimesed, siis Vene meedia kajastas seda nii, nagu oleksid need raketid tulistanud Ukraina sõdurid. No mis mõttes? Ega Ukraina sõjavägi ei tulistanud ju omaenda territooriumil rakette inimeste sekka. See on ebanormaalne, aga kahjuks meie maailmas täna asjad just nõnda käivad.

Mida räägivad separatistid ise?

Separatistid on huvitavad tegelased, nad panevad Youtube’i videoid, mis pole tingimata sugugi venemeelsed või Venemaa huvides. Näiteks humanitaarabi, mida Venemaa saatis ja millest Eesti meedia kirjutas, et seal polnudki humanitaarabi, vaid sõjatehnika. Separatistide enda videotest aga selgus, et seal tõepoolest oli humanitaarabi, aga enamik sellest ei jõudnudki üldse abivajajateni, vaid varastati ära ja müüdi maha. Seda, et humanitaarabi ära varastati ja maha müüdi, Vene meedia samuti ei kajasta. Vene meedia räägib, et nemad teevad kõik õigesti, nad aitavad separatiste, kes sõdivad kurja Ukrainaga.

Kui palju sõdib täna separatistide poolel inimesi?

Praegu umbes 20 000, aga Youtube’is on vanim video, kus üks separatist (Igor Strelkov) räägib, et nad alustasid umbes 50 inimesega (märtsis 2014) . Ukraina armee poolel on rohkem sõdureid.

Kes on need välismaalased, kes sõdivad separatistidega koos?

Sinna lähevad vabatahtlikud, isegi mõned eestlased on sinna sõdima läinud.

Kas ma saan ka minna? (irooniliselt)

Ja, muidugi saad (naerdes). Nägin reportaaži, kus ka Lätist olid mõned mehed Ukrainasse sõdima läinud, aga nemad läksid Ukraina poolele.

Lisaks Ukraina kohalikule armeele tegutseb Ukrainas oligarhide poolt palgatud palgasõdurite armee, kus koos ukrainlastega on ka inimesi üle maailma. Nemad ei allu niivõrd Ukraina võimudele, vaid pigem otseselt oligarhidele. Maailmas on palju inimesi, kellel pole midagi teha ja kellele meeldib lihtsalt sõdida. See on neile kui arvutimäng. Need on tihti sellised inimesed, kes sõdisid kümmekond aastat tagasi Afganistanis ja nüüd pole neil midagi muud teha, seega lähevad nad hea meelega palgasõduriteks. Nad on sellised sõdurid, kes kolivad ühest konfliktist teise: Afganistan, Kosovo, Jugoslaavia, Tšetšeenia, Süüria ja nüüd on nad Ukrainas. Selliseid erapataljone on Ukrainas kokku 36 tükki.

Mis oleks sinu meelest lahendus Ukraina konfliktile?

Ausalt öeldes läheb olukord kogu aeg hullemaks ja ma pole kindel, kas on olemas üldse sobivat lahendust. Suur probleem on selles, et inimesed ei taha toimuvast rääkida isegi Euroopa tasandilt vaadatuna. Võiks ju teha üleeuroopalise avaliku rahu konverentsi, kus kõik saaksid sõna võtta, aga midagi sellist ei toimu. Mõned on isegi vastu igasugusele diskussioonile, nad ütlevad: “Ei, ei, ei, selliste inimestega me ei saa isegi rääkida!”

Kas separatistide ja Ukraina valitsuse vahel toimub mingisugunegi diskussioon?

Ei, kahjuks mitte. Minskis toimus küll üks läbirääkimine, mille tulemusena otsustati, et rasketehnika viiakse tsoonist välja ja toimub demobiliseerimine. Aga keegi ei pidanud kinni kokkulepetest. Ma nägin Ukraina televisioonist saadet, kus öeldi, et terroristidest separatistidega ei saa läbirääkimisi pidada, sest nad pidevalt rikuvad oma lubadusi. Ja kui ma vaatan Vene meediat, siis seal räägitakse täpselt samasugust juttu, aga vastupidi: Ukrainaga ei saa läbirääkimisi pidada, sest nad ei pea kinni oma lubadustest.

Kui see info on täpselt ühesugune, aga samal ajal vastupidine, siis kes koordineerib seda libainfot? Kas seal vahel on keegi, kes ei soovigi näha konflikti lõppu?

Jah!

Kas seal vahel on illuminaatide nähtamatu käsi, kes dikteerib kogu meediat, et see omakorda erinevaid inimgruppe sõjajalale ajada?

Jah! Kahjuks kaldun ma arvama, et just nii ongi, kuid enamik inimesi ei ole valmis selliseks infoks, et on olemas n-ö nähtamatu käsi ja jõud, mis armastab konflikte ja teeb kõik selleks, et rohkem inimesi kannataks. See jõud mängib täiesti enda mänge, millest meie ei tea mitte midagi. Nad on väga targad ja kavalad, nad teavad täpselt, milliseid punkte vajutada, et kõik inimesed pöördesse ajada.

Ausalt öeldes olen ma mures Eesti pärast. Vaadakem Ukraina konflikti, selle taustal toimub Eesti militariseerimine. Keegi ei ole sellele vastu! Inimesed on poolt, et siia toodaks NATO väed. Poliitikud nõuavad veel rohkem tanke! Me tahame tanke! Ma arvan, et kui tehtaks ülemaailmne kõige rumalamate poliitikute konkurss, siis nii mõnigi Eesti poliitik võiks seal finaalis osaleda.

Kas pole mitte tark vältida konflikte? Eesti on paratamatult geograafiliselt huviorbiitide vahel. Nii on see alati olnud ja nõnda ka jääb. No mis me teha saame, et ühel pool on suur Venemaa oma traditsioonide, ambitsioonide ja mänguga? Teisel pool asub aga ühtne Euroopa ning pisikene Eesti on siin kahe suure vahel. On ju võimalik vältida iga hinna eest mingisuguseid konflikte ja mängida sellist tarka neutraalsuse mängu. Soome mängib seda mängu juba ammu. Nad on majanduslikust ja traditsioonilisest küljest nagu Euroopa, teisest küljest aga Soome ei ole NATO liige, Soome ei osale sõjalistes operatsioonides, nad ei kritiseeri Venemaad, vaid lihtsalt elavad oma elu. Nad ei topi oma nina igale poole.

Kui me näeme, kuidas Eesti topib oma nina igasse sõjakriisi, kas see tähendab siis, et Eestit kontrollivad illuminaadid?

Täpselt!

Aga kas Soomet siis illuminaadid ei kontrolli?

Ilmselt mitte nii palju. Näiteks, kujuta ette, kui on vaja kritiseerida Venemaad või kehtestada sanktsioone Venemaa vastu, siis kes karjub kõige rohkem? Balti riigid! Prantsusmaa võib-olla mõtleb, Hispaania näiteks on vastu, Saksamaa kaalub jne. See ei tähenda, et me peaksime käituma kui Venemaa sõber, aga me võiks olla rohkem Euroopa osa ja ennekõike vältida konflikte.

Kas sa usud reinkarnatsiooni?

Jah, usun.

Mina usun ka. Ja minu meelest on Eesti ehe näide reinkarnatsioonist. Senikaua, kuni oma vigadest ei õpita, kehastume me üha uuesti siia ja saame sama sita veel kord endale pähe, kuni lõpuks õpime.

Täpselt nii ongi! Uus külm sõda on juba alanud, loodan väga, et see ei muutu päris sõjaks.

Eestil ei ole oma välispoliitikat, siin on lakkamatu blowjob, mida tehake USA-le. See on inetu ja rumal. Eesti valitsus teenib oma Ameerika peremehi ja täiesti avalikult.

Minu jaoks on kummaline, kuidas Eesti eestlased on niivõrd hirmul Venemaa osas, inimesed on täiesti ajuloputatud.

Kahjuks nii on. Hirm on väga tõhus relv, mida illuminaadid kasutavad selleks, et inimesi manipuleerida. Kui sa jõuad selle punktini, et inimene on hirmul, siis on kõik – see on sinu inimene! Sa võid teda juhtida ükskõik kuhu. Aga kui inimest ei saa hirmutada, siis on teda väga raske manipuleerida. Hirm on see, millega manipuleeritakse Eesti rahvast. Mina ei ole hirmul ja ma olen täiesti konflikti vastane. Kui vaadata USA, Venemaa ja Euroopa riikide sõjalisi eelarveid, siis on ilmselge, et kõik valmistuvad sõjaks. Inimestele tuleks anda vastu pead ja küsida, kas sa ikka oled valmis sõjaks? Kas sa oled valmis tapma? Kas sa oled valmis selleks, et võib-olla sinu lapsed saavad sõjas surma? Kas sa oled valmis selleks, et osaleda uues suures sõjas? Ma olen kindel, et 90% inimestest ütleksid „Ei”! Aga kui midagi juhtub ja massimeedia jätkab samas suunas sõja ja viha õhutamist, siis võib vabalt juhtuda, et peagi need samad inimesed on kõik valmis minema sõtta, nagu juhtus Ukrainaga. Aasta tagasi ei olnud keegi Ukrainas valmis minema tapma omaenda sugulasi. Praegu on Ukrainas de facto kodusõda, sest põhimõtteliselt tapavad sugulased üksteist. Ukrainas on peaaegu igal perekonnal sugulasi Venemaal ja Ida-Ukrainas, ning selle konflikti pärast paljud sugulased enam üksteisega ei räägi. See näitab selgelt, et inimesed mõlemalt poolt on ajuloputatud. See on tragöödia.

Mida arvavad sinu Eesti-venelastest sõbrad sellest kõigest?

Kõik algab sellest, mis meediat nad tarbivad. Olen täiesti kindel, et kui teha teaduslik katse ja võtta üks radikaalne Eesti patrioot ning panna ta kolmeks kuuks tarbima ainult Vene meediat, siis tema tõekspidamised mingil määral muutuksid. Tingimus oleks see, et selle kolme kuu jooksul ta mingit muud meediat ei tarbiks. Samamoodi vastupidi, kui võtta radikaalne venelane ja panna ta ainult Eesti meedia infotsooni, siis ka tema arvamused ja tõekspidamised muutuksid. Piinlik on lugeda Eesti meediast, kus tehakse artikkel mõne “eksperdiga”, kes pole ise elu sees Ukrainas käinud ja kellel pole Ukrainas sugulasi. Ja siis see ekspert räägib, et “kogu probleem on selles, et Putin ei tea, mis toimub tegelikult Ukrainas”. See on täielik jama. Putinil on piiramatu eelarvega maailma üks parimaid salaluureid ja tuhandeid spioone, kes pidevalt raporteerivad kõigest, mis maailmas toimub. Olen täiesti kindel, et Putin teab ka, mis tegelikult toimus 11. septembril 2001. aastal. Miks ta aga nendel teemadel vaikib, see on omaette küsimus.

Aga miks ta siis vaikib?

Väga hea küsimus. Võimalik, et Putinit rünnatakse nii palju, et tema jaoks on tulevik juba ette kirjutatud ning see on sama saatus, mis juhtus Gaddafiga, Husseiniga, Milosheviciga.

Kas on võimalik, et Putin mängib ka ainult oma rolli illuminaatide malelaual, et inimestel oleks lihtne valida pooli ida ja lääne vahel ning see kõik on kokkumäng III maailmasõja alustamiseks?

Ma ei tea seda, aga kui see tõesti oleks nii, siis see oleks väga kaval plaan. Ja Putin oleks seega super näitleja. Ma ise arvan, et põhjus, miks Putinit ei ole saatnud Gaddafi jt saatus, kelle lääs on kõrvaldanud, on see, et Venemaal on tuumarelv. See on ainuke kaitsevahend, mis kaitseb Venemaad selle eest. Kokkuvõttes on see kõik äärmiselt inetu ja ma arvan, et kui läheb tõeliseks sõjaks ka meie kodukandis, siis peaksid eestlased ja Eesti venelased üheskoos mingisuguse rahumarsi korraldama. Ma tean, et nii eestlased kui ka Eesti venelased on sõja vastu, ainukesed, kes on sõja poolt, on hullud poliitikud.

No see on nende töö, nad peavad süsteemi jaoks sõja ära organiseerima.

Täpselt! Olen kuulnud, et kogu Euromaidani esmane eesmärk oli USA plaan rajada Krimmi poolsaarele oma sõjabaas. Sest, kelle baas on Krimmi poolsaarel, see kontrollib ka kogu Musta merd. Venemaal oli Krimmi poolsaarel sõjabaas juba enne revolutsiooni, aga sellest meedias ei räägita, öeldakse, et Venemaa tõi oma sõdurid alles nüüd sisse – see ei ole tõsi.

Mida oskad öelda Ukrainas alla tulistatud Malaysian Airlines MH17 kohta?

Ausalt öeldes, kui ma esmalt sellest kuulsin, siis olin arvamusel, et see oli separatistide poolt kogemata alla tulistatud. Nõnda ma arvasin esimesed neli kuud. Ilmselt usub 90% inimestest siiani, et separatistid selle lennuki alla tulistasid. Aga tänaseks on päevavalgele tulnud niivõrd palju informatsiooni, mis viitavad, et asjaolud olid teisiti. Mitmed kummalised asjaolud räägivad ametliku versiooni tõelisuse vastu või annavad muud moodi põhjust kahtlemiseks ametlikus versioonis.

Esiteks, miks näidati maailmale fotot lennukis hukkunute passidest, mis nägid välja tutt-uued? Teiseks, kuidas sattus MH17 üldse sõjatsooni? Reisilennukite lennukoridorid ei ületa kunagi sõjatsoone, see tähendab, et see lennuk suunati kuidagi sõjatsooni sihilikult. Youtube’is on videod, kus kohalikud Ukraina elanikud räägivad, et nad nägid pealt, kuidas sõjalennukid tulistasid reisilennuki alla, aga ametliku versiooni kohaselt tulistasid separatistid lennuki alla.  

Jah, sa oled väga hästi informeeritud, olen üllatunud, sest Eestis keegi sellist infot ei avalda. Huvitav on ka jälgida, kuidas meedia on selle lennukikatastroofiga seonduva osas täiesti vait jäänud, sellest ei kirjutata enam üldse. Selliste sündmuste puhul tuleb alati vaadata, et mis osapool sellest kõige rohkem kasu saab. Ainuke, kes MH17 kohta pidevalt räägib, on Venemaa. Isegi ÜRO-s küsis Venemaa hiljuti, mis on MH17 katastroofi uurimistulemused? Lääne poolt on aga täielik vaikus. Kõik sellised asjaolud panevad tõsiselt kahtlema õnnetuse ametlikus versioonis. Spetsialistid on kinnitanud, et lennukivrakilt avastatud kuuliaugud on sõjalennuki poolt tulistatud, mitte separatistide poolt lastud Ukraina sõjaväeüksuselt varastatud raketisüsteemiga Buk. Lisaks, me kõik teame, et mõned kuud enne seda jäi India ookeani kohal lennanud Malaysian Airlinesi lend MH370 kadunuks, mis oli täpselt samasugune lennuk, mis Ukrainas alla lasti. See on ebareaalne, et selline suur lennuk jääb kadunuks, aga ometigi ametlikud allikad just nõnda väidavad. Kohe, kui Ukrainas lennuk alla tulistati, öeldi maailmale, et selle korraldasid Venemaa rahastatud separatistid, mis sest, et ühtegi uurimist ega juurdlust polnud veel keegi algatanud. Seega, tuleme tagasi küsimuse juurde „Who benefits?” ehk kes lõikab kasu sellisest tragöödiast? Kõige rohkem oli sellest kasu USA-le, globaalsele sõjatööstusele ja USA doktriinidele üldse – Venemaa vastu viidi sisse sanktsioonid. See kõik on väga kahtlane, aga samas väga ilusti presenteeritud, sest ka mina ise uskusin mitu kuud, et separatistid olid selle taga.

Küsitles ja toimetas Hando Tõnumaa

Lisalugemist: Global Research, GR 2, GR 3

Pilt: luventicus.org

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.