Foto: br.de

Avaldame Johannes Gutenbergi Mainzi ülikooli emeriitprofessori dr Sucharit Bhakdi avaliku kirja Saksamaa liidukantslerile Angela Merkelile. Professor Bhakdi nõuab 26. märtsil saadetud pöördumises Covid-19-le reageerimise kiiret ümberhindamist ja küsib kantslerilt viis üliolulist küsimust. Tegu on mitteametliku tõlkega; vaata saksakeelset algdokumenti PDF-vormingus siit.

Avalik kiri

Austatud Kantsler!

Johannes Gutenbergi Mainzi ülikooli emeriitprofessorina ja samas asuva Meditsiinilise Mikrobioloogia ja Hügieeni Instituudi pikaajalise juhina tunnen ma kohustust kriitiliselt tõstatada küsimus jätkuvate pikaajaliste avaliku elu piirangute jätkamise osas, mida me praegu oma vastutusel COVID-19 viiruse levimise piiramiseks teostame.

Minu ülesanne pole viirushaiguse ohtude vähendamine ega poliitilise sõnumi levitamine. Siiski tunnen, et pean andma teadusliku panuse praeguse olukorra korrektsesse klassifitseerimisse, et seni teadaolevate faktide perspektiive hinnata ja esitada ka küsimusi, mis ähvardavad ülekuumenenud debattides kaduma minna.

Minu mure peamiseks põhjuseks on Euroopas ja Saksamaal praktiseeritavad drastilised isoleerimismeetmed, millel võivad olla ettenägematud sotsiaalmajanduslikud tagajärjed.

Minu soov on arutleda kriitiliselt ja ettenägelikult avaliku elu piiramist ning sellest tulenevate pikaajaliste mõjude plusse ja miinused.

Siin on viis küsimust, millele on tänaseni ebapiisavalt vastatud, kuid mis on tasakaalustatud analüüsi jaoks hädavajalikud.

Seoses sellega palun teil kiirendatud korras võtta seisukoht ja pöörduda föderaalvalitsuse poole strateegiate väljatöötamiseks, mis tõhusalt kaitseksid kõrge riskiga rühmi ilma avaliku elutegevuse kärpimiseta, vältimaks ühiskonna veelgi intensiivsemat lõhestumist.

Suurima austusega

Em-prof Med-dr Sucharit Bhakdi

1. Statistika

Robert Kochi poolt rajatud infektoloogia põhjal eristatakse traditsiooniliselt infektsioone ja haigusi. Haigus nõuab kliinilist ilmingut. [1] Seetõttu tuleks statistikasse lisada uute juhtudena vaid need patsiendid, kellel on sellised sümptomid nagu palavik või köha. Teisisõnu tähendab see, et uus nakatumine – mõõdetuna COVID-19 testiga – ei tähenda tingimata, et meil on tegemist äsja haigestunud patsiendiga, kes vajab haiglakohta. Praegu aga arvestatakse, et viis protsenti kõigist nakatunud inimestest haigestub raskelt ja vajavad hingamisaparaati. Sellel baseeruvad prognoosid näitavad, et tervishoiusüsteem võib tugevalt ülekoormatud saada.

Minu küsimus: Kas prognoosides on eristatud sümptomiteta nakatunud ja reaalselt haigestunud patsiente – s.o inimesi, kellel tekivad sümptomid?

2. Oht

Meedias on pikemat aega räägitud koroonaviirusest. Kui peaks selguma, et COVID-19 viirusele pole vaja omistada märkimisväärselt suuremat ohtlikku potentsiaali kui juba ringlevatele koroonaviirustele, oleksid kõik vastumeetmed ilmselgelt ülearused. Rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjas „International Journal of Antimicrobial Agents“ ilmub peagi uurimustöö, mis käsitleb täpselt seda küsimust. Uuringu esialgseid tulemusi võib näha juba praegu ja nendest võib järeldada, et uus viirus EI erine oma ohtlikkuse poolest traditsioonilistest koroonaviirustest. Autorid väljendavad seda oma töö pealkirjas “SARS-CoV-2: Hirm versus Andmed” [3].

Minu küsimus: Kui suur on praegune täituvus intensiivravi osakondades COVID-19 diagnoositud patsientidega võrreldes teiste koroonaviirusnakkustega ja mil määral võetakse neid andmeid Saksa liiduvalitsuse edasistes otsustusprotsessides arvesse? Lisaks: kas ülaltoodud uuringut on senistes plaanides arvesse võetud? Muidugi kehtib siin järgnev: „diagnoositud“ tähendab, et viirus mängib olulist rolli patsiendi seisundis ja varasemad haigused nii suurt osakaalu ei oma.

3. Levik

Süddeutsche Zeitungi raporti kohaselt ei tea isegi siinkohal viidatud Robert Kochi Instituut täpselt, kui palju COVID-19 testitakse. Tõsiasi on aga see, et Saksamaal testimismahu kasvades täheldati hiljuti haigusjuhtude arvu kiiret kasvu. [4] Seetõttu arvatakse, et viirus on terve elanikkonna hulgas juba märkamatult levinud. Sellel oleks kaks tagajärge: esiteks tähendaks see, et ametlik suremus – 26. märtsil 2020 oli umbes 37 300 nakkuse tagajärjel 206 surmajuhtumit ehk 0,55 protsenti [5] – on seatud liiga kõrgeks; ja teiseks, et terves elanikkonnas haiguse levimist pole enam võimalik vältida.

Minu küsimus: kas viiruse tegeliku leviku kinnitamiseks on juba tehtud sõeluuring tervest elanikkonnast või on see kavandamisel?

4. Suremus

Meedias kajastatakse praegu eriti intensiivselt hirmu surmajuhtumite suurenemise ees Saksamaal (praegu 0,55 protsenti). Paljud inimesed muretsevad, et kui õigeaegselt midagi ette ei võeta, võivad tulemused tõusta nagu Itaalias (10 protsenti) ja Hispaanias (7 protsenti).

Samal ajal külvatakse maailmas subjektiivset hinnangut, teatades viirusega seotud surmajuhtumitest kohe, kui surnul esines viirus – arvestamata muid tegureid. See rikub infektoloogia põhinõuet: diagnoosi saab panna ainult siis, kui on kindlaks tehtud, et konkreetne tegur moodustab olulise osa haigusest või surmast. Teadusmeditsiiniliste seltside töörühm kirjutab oma juhistes selgesõnaliselt: „Lisaks surma põhjusele tuleb täpsustada ka põhjuslik ahel, millele vastav peamine haigus asub surmatunnistusel kolmandal kohal. Mõnikord peab ka neljanda osa põhjusliku ahela välja tooma.“ [6]

Siiani pole ametlikku teavet selle kohta, kas vähemalt tagantjärele on tehtud kriitilised meditsiinitoimikute analüüsid, et teha kindlaks, kui palju surmajuhtumeid viiruse tõttu tegelikult on.

Minu küsimus: kas Saksamaa on lihtsalt kaasa läinud üldise suundumusega COVID-19 kahtluste suhtes? Ja kas ta kavatseb seda kategoriseeringut jätkata sama subjektiivselt nagu seni? Kuidas siis tuleks vahet teha koroonaga seotud surmade ja viiruse juhusliku esinemise vahel surmahetkel?

5. Võrreldavus

Itaalia hirmutavat olukorda on korduvalt kasutatud võrdlusstsenaariumina. Kuid viiruse tegelik roll selles riigis on mitmel põhjusel täiesti ebaselge – mitte ainult seetõttu, et siin kehtivad punktid 3 ja 4, vaid ka seetõttu, et on olemas erandlikud välised tegurid, mis muudavad need piirkonnad eriti haavatavaks.

Sinna juurde kuulub suurenenud õhusaaste Põhja-Itaalias. WHO hinnangul põhjustas selline olukord ainuüksi Itaalia 13 suuremas linnas rohkem kui 8000 täiendavat surmajuhtumit aastas isegi ilma viiruseta. [7] Aja jooksul pole olukord märkimisväärselt muutunud. Lõpuks on ka tõestatud, et õhusaaste tõstab väga tugevalt viiruslikesse kopsuhaigustesse haigestumise riski nii noorte kui ka vanemate inimeste hulgas [9.]

Lisaks elab 27,4 protsenti selle riigi kõige ohustatumast elanikkonnast koos noortega, Hispaanias isegi 33,5 protsenti. Võrdluseks on see Saksamaal vaid seitse protsenti [10].

Lisaks on Berliin Sachen TÜ Tööstuspiirkonna tervishoiukorralduse osakonna juhataja prof Reinhard Busse intensiivraviosakonnad varustatud oluliselt paremini kui Itaalias – kordajaga 2,5 [11].

Minu küsimus: Milliseid jõupingutusi tehakse nende elementaarsete erinevuste selgitamiseks inimestele, et sellised stsenaariumid nagu Itaalias või Hispaanias pole siin realistlikud?

https://youtu.be/LsExPrHCHbw

Viited:

[1] Fachwörterbuch Infektionsschutz und Infektionsepidemiologie. Fachwörter – Definitionen – Interpretationen. Robert Koch-Institut, Berlin 2015. (abgerufen am 26.3.2020)

[2] Killerby et al., Human Coronavirus Circulation in the United States 2014–2017. J Clin Virol. 2018, 101, 52-56

[3] Roussel et al. SARS-CoV-2: Fear Versus Data. Int. J. Antimicrob. Agents 2020, 105947

[4] Charisius, H. Covid-19: Wie gut testet Deutschland? Süddeutsche Zeitung. (abgerufen am 27.3.2020)

[5] Johns Hopkins University, Coronavirus Resource Center. 2020. (abgerufen am 26.3.2020)

[6] S1-Leitlinie 054-001, Regeln zur Durchführung der ärztlichen Leichenschau. AWMF Online (abgerufen am 26.3.2020)

[7] Martuzzi et al. Health Impact of PM10 and Ozone in 13 Italian Cities. World Health Organization Regional Office for Europe. WHOLIS number E88700 2006

[8] European Environment Agency, Air Pollution Country Fact Sheets 2019, (abgerufen am 26.3.2020)

[9] Croft et al. The Association between Respiratory Infection and Air Pollution in the Setting of Air Quality Policy and Economic Change. Ann. Am. Thorac. Soc. 2019, 16, 321–330.

[10] United Nations, Department of Economic and Social Affairs, Population Division. Living Arrange­ments of Older Persons: A Report on an Expanded International Dataset (ST/ESA/SER.A/407). 2017

[11] Deutsches Ärzteblatt, Überlastung deutscher Krankenhäuser durch COVID-19 laut Experten unwahrscheinlich, (abgerufen am 26.3.2020)

Allikas: Swiss Propaganda Research

Foto: br.de

Toimetas Sander Soomaa