Rahvusvaheline uimastipoliitika komisjon (Global Commission on Drug Policy) avaldas 8. septembril 2014. aasta aruande, mis hõlmab soovitusi riikide valitsustele nurjunud keelustamispõhise uimastipoliitika tõhusaks ümbertegemiseks. Muuhulgas soovitab komisjon, kuhu teiste hulgas kuuluvad miljardärist ärimees Richard Branson, ÜRO endide peasekretär Kofi Annan ja mitmete riikide ekspresidendid, valitsustel uimastite kasutamine dekriminaliseerida ning eksperimenteerida ka legaliseerimisega. Eesti narkopoliitikat analüüsiv blogi Kanepitemp avaldas neist soovitustest tõlke, mida pakume nüüd lugemiseks teilegi.

Tervishoiu ja kogukonna turvalisuse esmatähtsustamine nõuab uimastipoliitika prioriteetide ja ressursside fundamentaalset ümbersuunamist nurjunud karistamispõhiselt jõustamiselt tõestatult toimivatele tervishoiupõhistele ja ühiskondlikele meetmetele.

Reformimist nõuavad nii uimastikontrolli poliitikate sätestatud eesmärgid kui ka kriteeriumid, mille alusel selliseid poliitikaid hinnatakse. Traditsioonilised eesmärgid ja mõõdikud — nagu hektarid, mille ulatuses keelatud saaki on hävitatud, konfiskeeritud uimastite kogused ning uimastiseaduste rikkumise eest vahistatud, kohtulikult süüdistatud, süüdi mõistetud ja vangistatud inimeste hulk — pole aidanud saavutada positiivseid tulemusi.

Märksa olulisemad on eesmärgid ja mõõdikud, mis keskenduvad nii uimastitega seonduvate kahjudele nagu üledoosisurmad ning HIV-i/AIDS-i, hepatiidi ja muude haiguste levik, kui ka keelustamisega seonduvatele kahjudele nagu kuritegevus, vägivald, korruptsioon, inimõiguste rikkumine, keskkonna hävitamine, kogukondade väljatõrjumine ja kuritegelike organisatsioonide mõjuvõimu kasv. Ressursside kulutamine kontraproduktiivsetele jõustamismeetmetele tuleks lõpetada, samas kui tõestatult toimivaid kahjude vähendamise, ennetus- ja ravimeetmeid tuleks vajadustele vastamise huvides arendada valdavamaks.

Garanteerige õiglane juurdepääs elementaarsetele ravimitele, eriti opioidipõhistele valuravimitele.

Rohkem kui 80 protsenti maailma elanikkonnast on sunnitud kandma ennetatava valu ja kannatuste koormat ilma igasuguse juurdepääsuta või väga piiratud juurdepääsuga sellistele ravimitele. Olukord kestab hoolimata tõigast, et haiguste vältimine ja juurdepääsu võimaldamine eluliselt tähtsatele ravimitele on globaalse uimastikontrolli režiimi üks peamiseid eesmärke ja olulisemaid kohustusi.

Valitsused peavad vastu võtma selged kavad ja ajagraafikud riiklike ja rahvusvaheliste takistuste kõrvaldamiseks selliste ravimite tarnimiselt. Samuti peaksid riigid eraldama vajaliku ressursi rahvusvahelise programmi rahastamiseks, mis võimaldaks võrdset ja taskukohast juurdepääsu sellistele ravimitele piirkondades, kus need praegu pole kättesaadavad. Programmi tegevust juhataks Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO ning seda arendataks koostöös ÜRO uimastite ja kuritegevuse bürooga UNODC ja rahvusvahelise narkootikumide kontrollinõukoguga INCB.

Lõpetage inimeste kriminaliseerimine uimastite kasutamise ja omamise eest — ning lõpetage „kohustusliku ravi“ määramine inimestele, kelle ainsaks rikkumiseks on olnud uimasti pruukimine või omamine.

Uimastite tarvitamise ja omamise kriminaliseerimine pole oluliselt või üldse mõjutanud uimastite tarbimise määrasid avatud ühiskonnas. Küll aga soodustavad vastavad meetmed riskikäitumist, näiteks ebaturvalist süstimist, heidutavad sõltuvusravi vajavaid inimesi selle otsimisest hoiduma, kahandavad tõsise kuritegevusega võitlemisele eraldatavaid korravalveressursse, neelavad eraisikute ja riikide tulusid, mida võiks muidu rakendada inimeste elude positiivseks muutmiseks, ning koormavad miljoneid inimesi kriminaalkaristusest johtuvate pikaajaliste negatiivsete tagajärgedega.

Kriminaalõigussüsteemi rakendamine uimastite omamise eest vahistatud inimeste sunniviisiliseks „ravimiseks“ teeb sageli rohkem kurja kui head. Palju parem on tagada kogukondades laia valiku tugiteenuste kättesaadavus. Juhime tähelepanu asjaolule, et antud soovituse elluviimine ei nõua rahvusvaheliste uimastikontrolli seaduste reformimist.

Uimastikaubanduses tühiseid rolle etendavate mittevägivaldsete rikkujate nagu põldurite, kullerite jt keelatud uimastite tootmise, transportimise ja müügiga seotud isikute vangistamisele tuleks eelistada alternatiive.

Valitsused kulutavad üha rohkem ressursse ebaseaduslike uimastite kaubandusega seotud inimeste tuvastamisele, vahistamisele ja vangistamisele — ehkki tõendid, mis kinnitaksid, et sellised pingutused uimastitega seonduvaid probleeme lahendavad või hoiavad ära teiste inimeste samasugust käitumist, on napid või puuduvad üldse. Kogukonnapõhised ja muud mittekriminaalsed sanktsioonid osutuvad kriminaliseerimisest ja vangistamisest reeglina oluliselt vähem kulukateks ja märksa tõhusamateks.

Kasvatamise, töötlemise, transportimise või kauplemisega seotud vaevu toime tulevaid põllumehi ja päevatööliseid, kes on varimajandusest varjupaika otsinud puhtalt selleks, et ellu jääda, ei tohiks karistada kriminaalkorras. Legitiimset strateegiat kuritegelikust allilmast lahkumiseks võimaldavad neile ainult majanduslikku ebavõrdsust ja ühiskondlikku tõrjutust vähendavad pikemaajalised ühiskondlik-majanduslikud arengupingutused, mis soodustavad haritava maapinna ja töökohtade kättesaadavust ning edendavad turvalisust.

Keskenduge kuritegelike organisatsioonide mõjuvõimu, nagu ka nende omavahelisest konkurentsist ja riikidega võitlemisest johtuva vägivalla ja ebakindluse kahandamisele.

Valitsused peavad käituma palju strateegilisemalt, ennetades mooduseid, kuidas konkreetsed seaduste jõustamise algatused, eriti militariseeritud haarangud võivad kriminaalset vägivalda ja üldist ebaturvalisust võimendada, alandamata seejuures uimastite tootmise, salakaubitsemise või tarvitamise määrasid. Ebaseaduslike uimastite tootmise väljatõrjumine ühest piirkonnast teise või kontrolli siirdumine mõne salakaubatee üle ühelt kuritegelikult rühmituselt teisele teeb sageli rohkem kurja kui head.

Uimastiseaduste pakkumispoolse jõustamise eesmärgid tuleb ümber kujundada. Loobuda tuleks uimastituru hävitamisest, mis pole saavutatav, ning keskenduda selle asemel uimastite salakaubandusega seonduva vägivalla ja negatiivsete mõjude realistlikumasse piiramisse. Jõustamisressursse tuleks suunata võitlusse uimastikaubanduse kõige laastavamate, problemaatilisemate ja vägivaldsemate elementidega — kõrvuti korruptsiooni ja rahapesu vastase rahvusvahelise koostöö hoogustamisega. Uimastitevastase võitluse militariseerimine on harva tõhus ja sageli kontraproduktiivne. Võimukandjate vastutuse suurendamine uimastiseaduste jõustamise käigus toime pandud inimõiguste rikkumiste eest on elementaarne.

Lubage ja kannustage kõikvõimalikke eksperimente seni keelatud uimastite turgude seadusliku reguleerimise vallas, alustades kanepist, kokapõõsa lehtedest ja mõnedest nn uutest psühhoaktiivsetest ainetest, ent mitte nendega piirdudes.

Alkoholi, tubaka, ravimite ja muude endast üksikisikutele ja ühiskondadele võimalikku ohtu kujutavate kaupade turgude reguleerimisel saavutatud edusammudest ja tehtud vigadest on võimalik paljugi õppida.

Praegu ainult ebaseaduslikul viisil levivate uimastite kättesaadavuse seadusliku, ent piiratud võimaldamise vallas on tarvis uusi eksperimente. Need eksperimendid peaksid hõlmama mõnedele pikaajalistest sõltlastest kasutajatele pakutavate heroiinipõhiste ravivõimaluste laiendamist, nagu Euroopas ja Kanadas, kus sellised programmid on osutunud edukateks. Lõppude lõpuks on kõige tõhusam moodus globaalse uimastikeelurežiimi tekitatavate ulatuslike kahjude kahandamiseks ning rahvatervise ja ühiskonna turvalisuse eesmärkide edendamiseks võtta uimastid vastutustundliku seadusliku regulatsiooni korras kontrolli alla.

Kasutage globaalse uimastipoliitilise režiimi reformimiseks ära võimalust, mida pakub eelseisev 2016. aasta ÜRO peaassamblee erakorraline istungjärk.

ÜRO peasekretäri juhtiv roll on võtmetähtis selleks, et kõik asjakohased — mitte ainult korrakaitsele, vaid ka tervishoiule, julgeolekule, inimõigustele ja riiklikule arengule keskendunud — ÜRO ametkonnad oleksid globaalse uimastikontrolli strateegiatele antavas hinnangus täielikult ühel meelel. ÜRO sekretariaat peaks kiiremas korras sillutama teed avatud diskussioonile, mis hõlmaks uusi ideid ja teaduslikel tõenditel, rahvatervishoiu põhimõtetel, inimõigustel ning riiklikul arengul rajanevaid soovitusi.

Poliitika nihkumist kahjude vähendamise, uimasteid pruukivate inimeste kriminaliseerimise lõpetamise, karistuste proportsionaalsemaks muutmise ja vabadusekaotusele alternatiivide leidmise poole on viimastel kümnenditel ÜRO kokkulepetega võimaldatava seadusandliku tegevusvabaduse raames edukalt õigustanud üha kasvav hulk riike. Uimastialaste kokkulepete paindlike tõlgendamisvõimaluste täiendab uurimine on oluline eesmärk, kuid lõpuks tuleb globaalne uimastikontrolli režiim ümber teha nii, et see võimaldab vastutustundlikku seaduslikku reguleerimist.

Allikad ja lisalugemist: Kanepitemp, Washington Post, Global Commission on Drug Policy

Pilt: 420magazine.com

Toimetas Mariann Joonas