Henry Kissinger koos Zhou Enlai ja Mao Zedongiga. Foto: Wikimedia Commons / Oliver Atkins (Jiang – foto algne üleslaadija)

Rolling Stone on avaldanud artikli Henry Kissingerist, kes 29. novembril 100-aastasena lõpuks siit ilmast lahkus. Nixoni välispoliitilise arhitekti kurikuulus isik jääb igavesti ajaloo mitte just kõige õilsamate niiditõmbajate nimistusse. Sügavat häbi peaks tundma riigid, kes Kissingeri endiselt ülistavad, ütleb artikli alapealkiri. Ka Eesti koroonaterroristide hulka kuuluv Toomas Hendrik Ilves, kes presidendina aitas oma rahvale müüa 9/11 pettust ja saata surma mitmed Eesti kaitseväelased, kes käisid Lähis-Idas “rahu valvamas”, räägib Kissingerist pigem positiivselt. Millega Kissinger siis õigupoolest silma paistis?

Yale’i ülikooli ajaloolane Greg Grandin, elulooraamatu “Kissingeri vari” (“Kissinger’s Shadow”, 2015) autor, võtab kokku, et Kissingeri tegevus aastatel 1969–1976 ehk need kaheksa lühikest aastat, mil Henry Kissinger osales maailmapoliitikas Richard Nixoni ja seejärel Gerald Fordi välispoliitika riikliku julgeoleku nõuniku ja riigisekretärina, tõid kaasa kolme kuni nelja miljoni inimese surma: kuriteod Kambodžas ja Tšiilis, tegematajätmised, mis viisid Indoneesia veresaunani ja Ida-Timoris, verised sündmused Bangladeshis ning Ameerika kurdide ärakasutamise ja seejärel hülgamise “traditsiooni” avamine.

Impeeriumi suurmõrvade arhitekt

“Kuubalased ütlevad, et pole olemas kurjust, mis kestaks sada aastat, ja Kissinger üritab tõestada, et nad eksivad,” ütles Grandin Rolling Stone’ile vahetult enne Kissingeri surma. “Pole kahtlustki, et teda kiidetakse geopoliitilise suurstrateegina, kuigi ta põrus enamiku kriiside lahendamisel, mis viis nende eskaleerumiseni. Ta saab au Hiina avamise eest maailmale, kuid see oli ennekõike De Gaulle’i algne idee ja algatus. Teda kiidetakse pingete leevendamise eest ja see oli edukas, kuid ta õõnestas oma pärandit, joondudes neokolonistidega. Ja loomulikult pääses ta puhtalt Watergate’ist, kuigi tema kinnisidee Daniel Ellsbergi vastu, kuulutades ta “Ameerika ohtlikemaks meheks”, üritas sisuliselt kuritegusid kinni mätsida.

Ent Kissingeri kurikuulsus ei seganud teda elama austuse oreooliga. Selle asemel, et meenutada, kuidas ta suutis nii palju inimesi tappa ja sellest puhtalt pääseda, oli tema lahkumise päev Kongressis pidulik ja – Ameerika avalikkuse ees on ta endiselt geenius, kes taastas USA prestiiži pärast Vietnami sõjakuritegusid.

Ameerika, nagu iga impeerium, võitleb oma riigi suurmõrvarite eest.

Kissingeri tõus võimu juurde

Seymour Hersh, uuriv reporter, kes oli silmapaistvaim erand Kissingeri kajastustes, jälgis ajakirjandusliku aupaiste kujunemist hetkest, mil Kissinger 1969. aastal Valgesse Majja sisenes. „Tema sotsiaalsed tulekud ja minekud võivad Washingtonis peo korraldada või katkestada, kirjutas Hersh Kissingeri eluloos “The Price of Power” (1983). Ajakirjandus kaitses Kissingeri, jättes avalikustamata tema tegude seotuse paljude häbiväärsete süddmustega. Hersh tsiteerib Nixoni personaliülemat H. R Haldemani, kes märkis, et Kissinger oli Valges Majas “röövlind”, kes liberaalses ringkonnas võis kehastuda tuviks.

Hillary Clinton ütles 2014. aastal üht Kissingeri raamatut arvustades, et Kissinger, “sõber”, kelle nõuannetele ta riigisekretärina tugines, on “veendumusel, mida jagame meie ja president Obamaga: usk Ameerika asendamatusse liidrirolli õiglase ja liberaalse maailmakorra teenimisel.

Alati on mõtlemapanev kuulda aupaklikku tooni, millega Ameerika eliit oma koletistest räägib…

1668. aastal nõustus Lyndon Johnson pidama rahuläbirääkimisi põhjavietnamlastega, tunnistades vaikimisi õudusunenägu, mille ta oma kahe vahetu eelkäija poliitikale tuginedes Vietnamis ellu kutsus. Kissinger, mõjukas külma sõja kaitseintellektuaal Harvardis, pääses ligi Pariisi läbirääkimistel osalenud diplomaatilise delegatsiooni liikmetele. Ta kasutas seda läbirääkimistest teabe edastamiseks Richard Nixoni presidendikampaaniale.

Riigisekretär Henry Kissinger, president Richaed Nixon ja Valge Maja personaliülem Alexander Haig Camp Davidis 1972. aastal arutamas Vietnami sõja olukorda.

Foto: Wikimedia Commons / Oliver F. Atkins

Nixon kandideeris presidendiks väitega, et tal on salaplaan sõja lõpetamiseks. Tema nõustajad ütlesid Hershile, et kardavad tõsiselt, et Johnson ja Hanoi jõuavad enne valimisi kokkuleppele. See päästaks elusid Ameerikas ja Vietnamis, kuid õõnestaks Nixoni lootust plahvatust ära kasutada siseriiklikes sõjavastastes meeleoludes. Nixon võttis tänulikult vastu selle, mida Kissinger talle andis, et muuta USA volitatud režiim Saigonis, mille režiimi rahu destabiliseeriks, järeleandmatumaks. Kokkuleppeni ei jõutud kuni 1973. aastani ja sõda lõppes ameeriklaste alandusega 1975. aastal.

“Nende näpunäidete andmiseks kulus natuke aega,” mõtiskles Nixoni kampaania välispoliitika uurija Richard Allen. Lõppude lõpuks oli see [Kissingeri] jaoks “päris ohtlik asi riikliku julgeolekuga mängida”.

Kõik inimesed, kes surid Vietnamis ajavahemikul 1968. aasta sügisest kuni Saigoni langemiseni – ja kõik, kes surid Laoses ja Kambodžas, kus Nixon ja Kissinger salaja sõda laiendasid mõne kuu jooksul pärast ametisse asumist, samuti kõik, kes surid Kambodža genotsiidi tõttu – kõik nad surid Henry Kissingeri tõttu. Me ei saa kunagi teada, mis oleks võinud olla, ütlevad Kissingeri apologeedid ja need USA välispoliitika eliidi liikmed, kes kujutavad end Kissingeri nahas seisvat, tema kuritegusid selgitades. Me saame ainult teada, mis tegelikult juhtus. Tegelikult juhtus see, et Kissinger saboteeris 1968. aastal ainsat võimalust sõda lõpetada kui maandatud panust tagamaks, et ta saavutab võimu Nixoni või Humphrey administratsioonis.