Millal läks kõik valesti? Millal araablased ja juudid hakkasid teineteist vihkama? Kas see on judaismi, islami, nafta või raha pärast? Ebatõenäoline. Üle 1300 aasta, alates islami algusest, elasid juudid ja moslemid sõbralikult külg-külje kõrval Palestiinas, Põhja-Aafrikas ja Hispaanias. Ent 20. sajandi alguses olukord muutus: juutidest ja araablastest on saanud tänaseks suurimad vihavaenlased. Endine Iisraeli sõdur Ronen Berelovich tegi filmi “Sionisti lugu“ (The Zionist Story), mis räägib etnilisest puhastusest, kolonialismist ja apartheidist, loomaks juutidele enda riiki. Film vaeb Iisraeli ja Palestiina konflikti tagamaid ja arvutleb sionistliku ideoloogia üle.

1897. aastal toimus Šveitsis Baselis esimene sionistide konverents. Sionism on juutide rahvusvaheline poliitiline liikumine, mille eesmärk on juutide tagasiviimine ühele kodumaale. Paraku aga ei oldud kindlad, kus nende kodumaa peaks olema. Konverentsil pakuti välja palju erinevaid variante – Uganda, Alaska, Madagaskar ja teised mitte nii eksootilised kohad – ning lõpuks otsustati, et juutide kodumaaks saab täiuslik ajalooline koht – Palestiina.

Aga mis siis kui palestiinlased ei soovi, et nende kodumaast saab juudiriik? Sionistidel olid selleks selged ideed. Liikumise looja Theodor Herzl kirjutas 1795. aastal, et “püüame ajada vaese elanikkonna üle piiri, hankides neile tööd transiitriikides“. Leo Motzkin, üks liberaalsemate vaadetega sioniste, kirjutas: „Palestiina koloniseerimine peab toimuma kahes suunas – juudi asumite Iisraeli loomine ja araablaste ümberpaigutamine riigist väljapoole.“ Sionistide kongressi juht ja tulevane Iisraeli president (1949–1952) Chaim Weizmann nimetas palestiinlasi kivideks, mis tuleb eemaldada konarlikult teelt.

Brittide ebaõiglane mandaat

19. sajandi lõpus elas Palestiinas vähe juute. Sionistid hakkasid korraldama kampaaniat kogu maailmas, et kõik juudid koguneksid kokku Palestiinasse, kus pidavat olema nende tõotatud maa. Enamus juute ei uskunud sellesse, suundudes USA-sse, kuid osa juute asus siiski Palestiinasse elama. Sionistid alustasid riigi endale ostmist, lükates palestiinlasi oma aladelt välja.

1917. aastal muutus maailma poliitiline kaart märkimisväärselt, muuhulgas vallutasid britid Palestiina Türgilt endale. Ilmus Balfouri deklaratsioon, mille järgi Inglismaa kohustus kaasa aitama juutide rahvusliku kodu loomisele. See oli ebaõiglane palestiinlaste jaoks, kelle hulgas oli 90% araablasi. Seejärel juudid immigreerusid Palestiinasse ja neile anti korraldus oma riiki edasi arendada – just sealt algas tõeline palestiinlaste ja juutide konflikt.

Palestiinlased algatasid ülestõusu juutide ja brittide sioniste toetava poliitika vastu. 1929. aastal toimus esimene ülestõus, kus hukkus nii palestiinlasi kui ka juute. Teine, 1936. aastal toimunud ülestõus, oli praktiliselt juba väike sõda palestiinlaste ja inglaste vahel. See kestis kolm aastat ja 5000 palestiinlast hukkus, pärast mida palestiinlaste jõud nõrgenesid.

1940-ndatel mängiti kaardid taas kord teisiti välja. Kui võeti vastu mõned palestiinlasi toetavad seadused, siis korraldasid sionistid terrorirünnakuid Briti elanike ja hoonete vastu Palestiinas, eesmärgiga britid Palestiinast välja ajada. Kuningas Taaveti hotelli õhkulaskmise Jeruusalemmas plaanis Menachem Begin, kellest sai hiljem Iisraeli peaminister ja tema kaasosaline Itzhak Zamir sai peaministriks. Nad olid karmikäelised sõjaväejuhid, kes said kõrgemateks poliitikuteks, mis on Iisraelis väga tavapärane praktika.

Britid kutsusid 1947. aastal appi ÜRO, kes soovitas Palestiina osadeks jagamist. Sionistid leppisid sellega, palestiinlased loomulikult mitte. Vaatamata palestiinlaste vastuseisule jagati riik kaheks, ent juutidele kuulus vaid 5,8% maast. ÜRO plaani järgi aga said juudid lõpuks 56% Palestiinast, kümme korda rohkem esialgsest. Sellega prooviti kompenseerida holokausti, mille sakslased korraldasid, ja otsustati, et palestiinlased peavad selle eest maksma.

Iisraeli sünd palestiinlaste verd valades

1947. aastal lõpul koostasid sionistide liikumise liidrid kohtumisel plaani Dalet, mis nägi ette Iisraeli piiride kindlustamise, hävitades palestiinlaste linnu, külasid ja naabruskonnas olevaid kogukondi. Plaani teostas sionistide armee, kes korraldas tapatalgud, vallutades 200 küla ja kuus suuremat linna. Selle tulemusel aeti 250 000 palestiinlast riigist välja.

Etnilise puhastuse ajal teatasid sionistid, et sündimas on uus holokaust, mille käigus juudid hävitatakse. Sionistide liider David Ben-Gurion kirjutas välisministrile, et peale selle, et juudid võivad end päästa, võivad nad soovi korral vallutada terve Palestiina. Kindel oma võidus, kuulutasid sionistid 14. mail 1948 Iisraeli iseseisvaks riigiks ja David Ben-Gurion sai esimeseks peaministriks.

Järgmisel päeval, 15. mail, kuulutasid seitse araabia riiki Iisraelile sõja ja tungisid Palestiinasse, tuues põhjuseks sionistide agressiooni palestiinlaste suhtes. 22 000-meheline vägi sai sionistide käest lüüa. Sõja käiku muutis Jordaania, kes jättis ründamata ja Iisrael võitis verise ja ohvriterohke sõja. Nüüdseks oli vallutatud juba 80% Palestiinast, mis sundis 700 000 kohalikku põgenema.

1967. aastal algas Kuuepäevane sõda, mille käigus Iisrael vallutas ülejäänud osa Palestiinast – läänekalda ja Gaza sektori. Alles jäänud 20% riigist kuulutati Iisraeli omaks ja seal olevad palestiinlased jäid sionistide kontrolli alla. Otsustati, et ei korrata enam 1948. aasta massilist palestiinlaste väljasaatmist, muutes palestiinlaste territooriumi vanglaks, mille ümber Berliini müürist kaks korda kõrgem müür.

Palestiinlaste jätkuv ülestõus

1987–1993 tõusid palestiinlased taas Iisraeli vastu üles – nad ei suutnud leppida sionistide rõhumisega, kohtuväliste hukkamistega, kodude lammutamistega, küüditamiste ja maa konfiskeerimisega. Paraku aga ei olnud neist vastaseid hästi varustatud Iisraeli armeele. Märkimisväärne oli Iisraeli jõhker käitumine palestiinlaste vastu, millele ÜRO hukka mõistis, sest sionistid rikkusid Genfi konventsiooni. See tõmbas maailma tähelepanu Palestiinale, kus hakati rahumeelseid demonstratsioone korraldama. Samal ajal aga tungisid enesetaputerroristid mitmel korral Iisraeli ja õhkasid rahvast täis busse.

Teine ülestõus, milles on hukkunud tuhandeid palestiinlasi, algas 2000. aastal ja see jätkub tänaseni. Palestiina valitsus oli põhjani korrumpeerunud, hääletades moslemi radikaalse fundamentalismliku Hamasi partei poolt. Iisrael kasutas seda ära ja lõpuks evakueeriti 10 000 juuti Gaza sektorist. Seejärel lukustati sektor ja Iisrael võttis selle täielikult enda kontrolli alla, jättes asunikud sageli ilma toidu, veevarustuse ning elektrita. Palestiinlased ja Hamas tulistavad siiani rakette Iisraeli asunduste suunas, et kätte maksta Iisraeli F-16 hävitajate ja Apache’i helikopteritega sooritatud pommirünnakute eest Palestiinale.

3,5 miljonit palestiinlast on põhimõtteliselt vangis ja neil puuduvad inimõigused. Iisraellased röövivad palestiinlasi igapäevaselt ja üle 10 000 inimese on Iisraeli vanglates. Iga päev saab surma tsiviilelanikke, naisi ja lapsi. Palestiinlased, kes elavad Iisraelis, on alamad kodanikud, nad on kõrvaldatud ühiskonnast ja alluvad rassistlikele eeskirjadele.

Uus rassistlik ja fašistlik ideoloogia

Iisrael väidab endiselt, et on vaba ja avatud demokraatlik riik. Tõsiseltvõetavat diskussiooni, mis saab seal elavatest palestiinlastest, lihtsalt ei eksisteeri. Iisraeli valitsuses olevad parteid, nii vasak- kui ka parempoolsed, on sionistid. Palestiina okupatsiooni käsitlejad vaigistatakse, neid kutsutakse antisemiitideks või juutide puhul ennast vihkavateks juutideks.

Juutide ja araablaste vastasseisu probleem vajab kiiret ja õiglast lahendamist. Juutide kallal toime pandud holokaust, mis on rahvusvaheliselt teadupärast delikaatne teema, ei tohi olla õigustuseks sionismi kuritegudele.

Vaata dokumentaalfilmi The Zionist Story siit:

Fotod: str8talkchronicles.com, codoh.com, occupiedpalestine.files.wordpress.com, upload.wikimedia.org, thewe.cc, cdn1.electronicintifada.net, golocalprov.com, assets.nydailynews.com, israel-arab_conflict.tripod.com, scrapetv.com

Toimetas Laur Raudsoo