Internetis on levimas Saksa telekanali ARD poolt jaanuari lõpus tehtud intervjuu NSA lekitaja Edward Snowdeniga, mida peavoolu meedias eriti ei kajastata (v.a The Guardian) ning mida võetakse järjepidevalt ka Youtube’ist maha. Inimesed tunnevad loomulikult selle intervjuu vastu suurt huvi ning seda videot salvestatakse ja postitatakse rohketele veebilehtedele ning levitatakse nn käest kätte. Avaldame kokkuvõtte sellest intervjuust, mida saab tervikuna vaadata ja inglise keeles lugeda siit.

Alustuseks vastab Snowden küsimusele oma heaolu ja turvalisuse kohta – hiljuti selgus, et ta on saanud Pentagonist ja muudest USA asutustest surmaähvardusi ning palunud politsei kaitset. Snowdeni sõnul ähvardab teda mitmeid ohte, osa neist toodi välja BuzzFeedi intervjuus USA rahvusliku luureagentuuri (NSA) ja Pentagoni ametnikega. Selles intervjuus oli rääkijatele tagatud anonüümsus ja nad said öelda välja kõike, mida mõtlesid – sealhulgas avaldati soovi ka Snowden mõrvata. Ent Snowden ei kahetse tehtut, sest on veendunud, et ta poleks saanud teisiti käituda.

Kas vilepuhumisest tõusis laiemat kasu?

Snowdeni suurimaks hirmuks on see, et tema paljastused ei muuda midagi ning tihti jääbki selline tunne, et avalikkust on petetud ja mingeid muutusi ei toimugi. Selge on aga see, et Snowdeni paljastused algatasid elava diskussiooni privaatsuse ja turvalisuse teemadel ning NSA rolli üle nii USA-s kui ka Saksamaal ja Brasiilias. Snowdeni sõnul vastas USA valitsus tema paljastustele aga sellega, et kaitsma hakati NSA-d, mitte inimesi ja nende õigusi, USA poliitikud aga koondusid politseiriiki toetama, et kaitsta oma privileege.

Samas nendib Snowden, et esialgsest reaktsioonist peale on toimunud ka samm edasi: Obama pidi tunnistama, et NSA ja teiste riigiametite puhul on esinenud võimu kuritarvitamist, ja möönma, et NSA kogub ja hoiustab tõepoolest suurtes kogustes infot tavainimeste kohta, keda pole alust kahtlustada üheski kuriteos. Presidendi kõnest tuli Snowdeni arvates selgelt välja, et Obama on valmis tegema väikesi muudatusi, et säilitada autoriteete, keda tegelikult tarvis pole. President asutas ka oma lähedastest poliitikutest, NSA liikmetest ja endisest CIA asetäitjast nõukogu, kes luureprogrammid üle vaatab. Paraku leiti, et nendel programmidel pole väärtust ja need pole terrorirünnakuid USA-s ära hoidnud, kuid siiski on tegu massilise luuramisega oma kodanike järel.

Seega on asjatundjad möönnud, et nad ei vaja neid programme, sest need ei tee elu turvalisemaks, kuid võtavad samas meeletult ressursse. Snowden ütleb, et kuna NSA töötab presidendi otseses võimupiirkonnas, siis saab just tema muuta nuhkimisprogramme või lõpetada nende kasutamine.

Mis ajendas vilepuhumise?

Kui Snowdenilt küsiti, mis ajendas teda salajaste nuhkmisprogrammide olemasolu paljastama, vastas ta, et murdepunktiks oli see, kui riikliku luureagentuuri (DNI) juht James Clapper valetas vande all kongressile. Snowdeni sõnul ei ole võimalik päästa luureametit, mis usub, et võib avalikkusele ja seadusandjatele valetada. Samuti tõukas teda tagant mõistmine, et keegi teine ei kavatse olukorda paljastada, kuid ometi on inimestel õigus teada, mida valitsus enda nimel ja rahva vastu teeb. Neid asju aga ei tohtinud avalikult arutada ega teada isegi asutuste esindajad ning järelevalve NSA tegevuse üle puudus – NSA-s avastatakse võimu kuritarvitamine ainult siis, kui tema seda teeb.

Snowden avab veel põnevamaid teemasid, mis käsitlevad peale USA ja NSA ka mitmepoolse luurekoostöö kokkuleppe The Five Eyes kohta. Snowdeni sõnul on see Teise maailmasõja järgsest ajast pärit liit, milles ingliskeelse maailma riigid teevad koostööd ning jagavad luureinfo kogumise infrastruktuuri ja kulusid. Sinna kuuluvad Suurbritannia valitsusside peakorter (Government Communications Headquarters – GCHQ), USA NSA, Kanada CSEC, Austraalia ASD ning Uus-Meremaa DSD.

Neist asutustest on välja kasvanud rahvusvaheline luureorganisatsioon, mis ei allu oma riikide seadustele. Snowdeni sõnul võivad need riigid luurata näiteks üksteise kodanike järele ning siis seda infot omavahel jagada. Selle juures hämatakse seisukohaga, et luuramist ei defineerita kui info kogumist ning seega võivad need asutused koguda infot ka enda kodanike kohta. Teoorias on see järjekordne JOKK-olukord. Ent reaalselt toimub inimeste järel luuramine ning võimu kuritarvitamine juba alates info kogumise hetkest, mitte alles siis, kui keegi seda infot vaatab.

USA ja Saksamaa koostöö

Kui räägitakse Saksamaa ja USA luureorganisatsioonide lähedasest koostööst, ütleb Snowden, et kõige rohkem võidakse NSA-s ära kasutada ka Saksamaaga jagatud programmi XKeyscore, millega on võimalik läbi uurida kogu info, mida nad üle kogu maailma iga päev koguvad. Snowdeni sõnul saab selle abil näiteks lugeda ükskõik kelle e-kirju, jälitada sülearvutit, aga ka inimesi “ära märkida”, mis tähendab, et isikust luuakse nn digitaalne sõrmejälg ning ükskõik kuhu see isik kogu maailmas ka ei läheks ning üritaks peita oma internetis kohalolu ja identiteeti, siis NSA leiab ta siiski üles. Seda saavad teha kõik, kellel on ligipääs Xkeyscore’ile või kellega NSA oma tarkvara jagab.

Snowdeni sõnul pole saladus, et igal riigil on infot oma kodanike kohta NSA-s ning Saksamaa puhul ei või me olla kindlad, kas Saksamaa annab ise teadlikult USA-le infot oma kodanike kohta või mitte. Teistes riikides toimuva luuramise kohta kasutatakse taas kord hämamise taktikat – kui öeldakse, et “sakslaste järele luuramist ei toimu”, siis see ei tähenda see, et Saksa infot ei koguta või dokumente ei võeta ega varastata, vaid seda, et nad ei otsi konkreetselt Saksa kodanikke, võides samas sakslasi pealt kuulata ning jälgida sakslasi.

Kui Snowdenilt küsiti muude Euroopa riikide ja Balti meres asuvate internetikaablite kohta, vastas ta, et see on sama idee pikendus. Kui NSA ei kogu informatsiooni Saksa kodanike kohta Saksamaal, siis kogutakse seda niipea, kui see liigub välja Saksamaa piiridest. NSA jälgib kogu interneti kaudu käivat suhtlemist ning see kehtib kõikide riikide kohta maailmas, sealhulgas ka Eesti.

Snowdeni minevik ja tulevik

Intervjuus puudutatakse ka Snowdeni minevikku ning olevikku, kuhu ta on nüüdseks jõudnud. Snowdeni ütles, et ta on teinud tööd ka CIA-le, sest kõik kasumile orienteeritud ettevõtted täidavad ka riiklikke tellimusi, mille hulgas tuleb ette sihilikku spionaaži, luuramist, välismaiste süsteemide ohustamist jmt. Kuna selles valdkonnas puudub täielikult järelevalve ja kontroll, siis saavad kõik, kellel on piisavalt oskusi ning kes suudavad erafirmat veenda, et neil on selleks tööks kvalifikatsioon olemas, valitsuselt loa seda ka teha.

Intervjueerija küsib Snowdenilt ka tema 2004. aasta plaani kohta liituda eriüksuslastega, et minna Iraaki võitlema. Snowden ütles, et Iraaki ta ei jõudnud, kuna murdis treeningutel jalaluu. Snowden ei plaaninudki aga lahingutegevuses osaleda, vais selle üksuse eesmärk olevat olnud kohalike väljaõpe, et nad pärast ise hakkama saaksid.

CIA-ga liitumise põhjuseks toob Snowden selle, et ta soovis kasutada oma tehnilisi oskusi ja annet keerulistes väljakutsetes. Snowden ütles, et ükskõik kui tugevalt inimene valitsusse usub ning on sellele lojaalne, võib ta siiski õppida tunnistama, kui valitsus astub üle piirist õige ja vale käitumise vahel.

Intervjueerija küsib, kas see, et Snowden sai varjupaiga Venemaal, tähendab seda, et ta müüs neile mingit salastatud infot, vastab ta, et keegi pole tõestanud, et tal olnuks sidemed mõne välismaise valitsusega, rõhutades, et ta töötas üksinda ning tal polnud mingeid sidemeid ühegi välismaise valitsusega ja ta pole spioon ei Venemaa, Hiina ega ühegi teise riigi jaoks. Snowden ütleb, et ta ei arva, et oleks kedagi reetnud, kuna ta andis infot USA avalikkusele ja ajakirjanikele, kes kirjutasid USA asjaoludest. Ta rõhutab, et need, kes näevad tema tegevuses riigireetmist, peavad sügavalt läbi mõtlema, kelle jaoks nad töötavad, sest rahva käes peaks olema kõrgeim võim, rahvas on see, kellele tuleb aru anda, mitte pole vaenlane.

Kas tähtsam on lekitaja sõnum või tema tabamine

Intervjueerija juhib tähelepanu sellele, et praegu ei tegele Obama mitte lekke sõnumiga, vaid panustab koos NSA-ga lekitaja kinnipüüdmisele. Snowden ütleb, et teda on üha raskem taga kiusata, kuna avalikkus leiab, et ta teenis avalikku huvi. Snowdenile ei ole Valgest Majast helistatud, et temaga vestelda, kuid mees sooviks arutada oma olukorda ning jõuda võimudega lahendusele, mis vastaks kõigi asjaosaliste huvidele. Ta ütleb, et on selge, et seadus ja õiguspärasus on kaks eri asja. Nii Saksamaa kui ka Ühendriikide ajaloost pole vaja kuigi kaugelt otsida aegu, mil nende riikide seadused lubasid valitsustel teha asju, mis polnud õiged. Seetõttu mõistavad ka tavainimesed, et see, mida Snowden tegi, oli õige, ükskõik kui palju teda ka ei proovita mustata.

Loomulikult ei näe Obama asju sellises valguses ning süüdistab Snowdenit kolmes kuriteos. Ta on öelnud, et kui Snowden usub sellesse, mida ta tegi, peaks ta naasema USA-sse ja ilmuma kohtusse koos advokaadiga. Snowden aga ütleb, et kuriteod, milles teda süüdistatakse, on sellised, mis ei võimalda tal end avalikult kohtus kaitsta ega veenda vandekohust, et ta tegutses oma kodumaa hüvanguks. Snowden rõhutab, et 1918. aastast kehtiva spionaaži seadusega ei tohi võtta vastutusele ajakirjanduslikke allikaid, vaid spioonid on inimesed, kes müüsid salaja dokumente välismaistele valitsustele, kes pommitasid sildu ja saboteerisid kommunikatsioonivõrgustikke. Snowdeni sõnul on presidendi nõue, et Snowden peaks oma tegude eest vastutuse võtma, pelgalt sõnad, sest Obama teab väga hästi, et peetav kohtuistung oleks lihtsalt farss ja otsus on juba ette ära tehtud.

Allikad: Buzz Ready TV, Ben Swann

Foto: ekraanikuva

Toimetas Marlen Laanep