Detsembri algul rõõmustasid eestlased uudise üle, et haridustaset hindava PISA testi põhjal on Eesti lapsed tõusnud maailma arvestuses kuuendalt kohalt kolmandale kohale, edestades isegi neljandale kohale langenud Soomet. Statistika on ilus, kuidas on lood reaalsusega? Mitmed vanemad esitavad küsimust, mille arvelt see edu tuleb ja miks vaevleb liiga suur hulk õpilasi ülekoormuse ja depressiooni käes? Eesti koolisüsteemil on arenguruumi veel väga palju ning inspiratsiooni leidmiseks ei pea vaatama kaugemale, kui üle lahe – Soome on haridusreforme võtnud tõsiselt juba alates 1970-ndatest aastatest ning nende hiljutine reform on tekitanud laialdast huvi terves maailmas.

Soome õpilased on rahvusvahelise PISA testi tulemuste põhjal püsinud esimeste hulgas juba aastaid. See on saavutatud õpetajatöö väärtustamise, alushariduse reformimise, haridussüsteemi detsentraliseerimise ning kogu õppetegevuse (sealhulgas koolitoidu, transpordi ja materjalide) rahastamisega riigi poolt. Soome õpilased saavutavad kõrgeid tulemusi hoolimata sellest, et neid ei sunnita 5-aastasena lugema, neil on minimaalselt kodutöid ning nende õppekavas on pandud suur rõhk muusikale, kunstile ja liikumisele.

Väljaanne Independent kuulutas 2015. aasta märtsis suurejooneliselt “Soome koolid: ained kaotatakse ning asendatakse ‘teemadega’, kuna riik reformib oma haridussüsteemi”. Päris nii üheülbaline see teema muidugi ei ole ning ainetunde päris ära ei kaotata. Soome haridusteadlane Pasi Sahlberg kirjutas Independenti loole vastusena sellest, mis Soome haridussüsteemis tegelikult plaanis on. Sahlbergi loetakse üheks maailma juhtivaks autoriteediks haridusreformide alal. Ta on kirjutanud sel teemal mitmeid artikleid, raamatu ning annab külalislektorina loenguid Harvardi ülikoolis.

Teemapõhised moodulid ühendavad õpitava tervikuks

Uus põhikoolireform, mida hakati rakendama 2016. aasta augustist, toob Soome koolidesse sisse teemapõhise õppe, mis liidab erinevad ained käsitletava ajaperioodi või teema põhjal multidistsiplinaarseteks mooduliteks. Fenomenipõhine õpe on kontseptsioon, mis liigub eemale erinevate isoleeritud ainete õpetamisest ning lähemale omavahel seotud teemade õpetamisele.

Näiteks Euroopa Liitu käsitlev moodul ühendab endas elemente majandusest, geograafiast, ajaloost ja keeletunnist. See muudab omakorda ka seda, kuidas õpilased tööd teevad – selle asemel, et istuda passiivselt oma pingis ning kuulata õpetajat, rakendatakse enam grupiõpet, milles õpilased leiavad väikestes gruppides ise küsimustele vastuseid, lihvides samal ajal koostöö ja iseseisva mõtlemise võimet. Independent kirjeldab Helsingis Siltamäki algkoolis toimuvat inglise keele tundi, milles on tahvlile asetatud kontinentaalse Euroopa kaart ning õpilased räägivad erinevate riikide ilmast, kombineerides teadmisi geograafiast ja loodusteadustest ning täiendades samal ajal enda sõnavara inglise keeles.

Haridussüsteemi eripärad soodustavad paindlikku üleminekut

Õppeainete ühendamine ja terviklikkuse printsiip ei ole Soome uued mõisted. Nendega on eksperimenteeritud juba 1980-ndatest aastatest. Peamiselt toob uus reform uuendusi nende põhikooliõpetajate töösse, kes on harjunud õpetama kitsalt vaid oma ainet, selle asemel, et kolleegida koostööd teha. Õpetajatele, kes koolitavad ennast koostööpõhise õppe osas ning rakendavad seda, pakutaks boonusena ka palgalisa. Aastasadu püsinud mõttelaadi muutmine ei ole lihtne, kuid õpetajad, kes on uut õpetamise laadi proovinud, ei taha enam vanadele harjumustele naasta.

Selle reformi vaatlemisel on oluline meeles pidada Soome haridussüsteemi eripärasid. Esiteks on tegemist väga detsentraliseeritud süsteemiga, mis annab Soome 320-le maakonnale suure sõnaõiguse selle osas, kuidas vastavalt kohalikele oludele haridust korraldada. Riigi tasandil antakse seadusandlus, rahastus ja üldised juhtnöörid selle kohta, mida ja kuidas koolides õpetama peaks. Teiseks on riiklik õppekava üles ehitatud selliselt, et annab suure vabaduse kohalikele omavalitsustele, koolidele ja õpetajatele valida, kuidas parimal moel teadmisi edasi anda. Seetõttu võivad õpetamise praktikad erinevates piirkondades oluliselt varieeruda.

Õpilaste ette valmistamine tulevikuks ei saa toimuda mineviku mudeli põhjal

Reformi põhjal peavad kõik põhikoolid viima läbi vähemalt ühe multidistsiplinaarse fenomenipõhise õppe perioodi kooliaasta jooksul. Selle perioodi pikkus on koolide enda otsustada. Riigi suurim hariduspiirkond Helsingi on otsustanud nõuda koolidelt vähemalt kahte sellist perioodi, milles hõlmatakse kõiki õppeained. Ühes koolis on juba kogu õpe ümber korraldatud ning teistes koolides plaanitakse paari nädala pikkuseid perioode, mis on pühendatud integreeritud õppetööle. Helsingi haridusjuht Marjo Kyllonen on sõnanud, et “Vajame tõepoolest hariduse ümber mõtestamist ning süsteemi taasloomist nii, et see valmistab lapsi ette tulevikuks oskustega, mida on vaja täna ja homme. On koole, mis õpetavad vanal kombel, mis oli kasulik 20. sajandi alguses – kuid vajadused ei ole samad ning me vajame midagi, mis sobiks 21. sajandisse.”

Ülejäänud piirkondades üle Soome saab õpilastel tõenäoliselt olema üks “projekt”, mille käigus nad õpivad traditsionaalseid õppeaineid holistlikul viisil. See võib kõlada radikaalselt ja uuenduslikult, kuid tegelikkuses ei erine see palju juba varasemalt toimunud õppetöö korraldusest. Üks keskmise suurusega Soome linna haridusjuht ennustas Twitteri vahendusel, et “selle reformi tulemus on 320 kohalikku varianti riiklikust koolireformist ning 90% neist näevad välja väga sarnaselt praegusele olukorrale.”

Miks püüavad Soome haridusteadlased uuendada süsteemi, mis on edukalt toiminud juba aastaid, hoides õpilaste tulemus maailma mastaabis tipus? Vastuseks on see, et haridusteadlased leiavad, et eelkõige peaks õpilastele õpetama oskuseid, mida nad oma elus vajavad, selle asemel et rõhutada testide tulemusi. Noored vajavad enam omavahel seostatud teadmisi reaalsetest maailma asjades. Integreeritud õpe soodustab õpetajate omavahelist koostööd ning muudab õppimise õpilaste endi jaoks tähendusrikkamaks. Kas justnimelt seda ei ole ka Eesti kooliõpilased soovinud juba aastakümneid? Kui sageli kuuleme õpilasi kurtmas – miks ma seda või teist ainet õppima pean, mul ei lähe seda mitte kunagi tarvis. Integreeritud õpe annab vastuse justnimelt sellele küsimusele.

Õpilased kaasatakse õppekava kujundamisse

Sahlberg toob välja veel ühe aspekti, mida paljud üle maailma avaldatud artiklid ei ole maininud – õpilasi kaasatakse fenomenipõhise õppe planeerimisse ning nende arvamust saadud kogemuse kohta võetakse arvesse. Vanemad õpilased saavad sõnaõiguse selle osas, millist teemat või nähtust nad soovivad õppida lähtuvalt sellest, millised on nende plaanid ja ambitsioonid tulevikuks. Nii ei pea õpilane läbima tervet keemia või füüsika õppekava küsimusega „milleks mul seda kõike vaja teada on?”

Soome õpetajate hulgas on reform toonud erinevat vastukaja – mõned näevad seda ohuna traditsionaalsele õppimisele ja õpetamisele, teised leiavad et isoleeritud õpetamise murdmine on võimalus viia läbi põhjalikke parandusi koolide toimimises. Erinevad piirkonnad võtavad seda võimalust kasutada erineval määral, kes rohkem, kes vähem. Igal juhul ei kao õppeainete õpetamine täielikult ära – vähemalt esialgu.

Allikad: The Conversation, Independent, Washington Post, BigThink, YLE

Loe lisaks: Kuidas Soome rikkus kõiki reegleid ja lõi parima koolisüsteemi

Foto: taringa.net

Toimetas Katrin Suik

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.