Foto: Gaojin838 / Dreamstime.com (surnuaed Uppsalas)

Meile näidatakse, et Rootsi “eksperiment” (laissez-faire pandemic strategy) on läbi kukkunud, suremus on üks maailma kõrgemaid ja valitsus on kehtestanud nüüdsest karmimad meetmed… Põhikriitika Rootsi suunal tuleneb sellest, et võrreldes Norra, Soome või Taaniga oli suremus seal palju suurem. Seega olenevalt sellest, kelle või millega võrrelda, saab igasuguseid järeldusi teha. Käesolev artikkel võrdleb Rootsit hoopis Rootsiga ja näitab, et lõppkokkuvõttes suremus ei erine oluliselt eelnevatest aastatest ning näitab rohkete graafikute põhjal hästi, kui subjektiivne see statistika on. Lisaks heidame pilgu ka Rootsi haiglakohtade täituvusele. Artikkel põhineb Rootsi andmeanalüütiku Tommy Lennhamni uurimusel.

Kas mäletate maailmalõpu-stsenaariumeid, mis viitasid massilistele surmajuhtumitele juba esimese laine ajal? Näiteks professor Fergusoni (Imperial College) mudeleid või Belgia-Rootsi teadustööd, mis ennustas 2020. aasta maiks keskmiselt 96 000 surma, kui Rootsi ei kehtesta viivitamatult ranget lockdown´i? 2020 oli aasta, mil meedia kuulutas Rootsit ebaõnnestunud riigiks, “maailmat hoiatavaks looks”.

Nüüdseks on kohale jõudnud Rootsi tegelikud andmed (veel esialgsed, kuid üldiste järelduste jaoks piisavad): umbes 98000 surmajuhtumit terve aasta jooksul – mitte 96000 surma 2020. aasta maiks. Sellegipoolest on 98 000 surmajuhtumit rohkem kui viimaste aastate keskmine ~92000 (tõeline kõrvalekalle oli 2019. aasta 88766 surmajuhtumit!), nii et midagi on muutunud. Vaatame, mis toimub ja kui suur kõrvalekalle oli 2020. aasta tegelikult?

Kas saame usaldada esialgseid andmeid?

Kõigepealt hindame lühidalt SCB (Rootsi valitsuse statistikabüroo) esialgsete surmaandmete usaldusväärsust. On esinenud palju kommentaare, näiteks: „Te ei saa esialgseid andmed usaldada, on suur viivitus, järgnevad aruanded näitavad rohkem surmasid, oodake veel kaks nädalat ja näete…! “

Nii väidab SCB ise andmete mahajäämuse ning hilisemate värskenduste mõju kohta: “Kahe nädala tagune statistika oluliselt ei muutu.”

Kuna detsember sisaldab jõule kui ka uue aasta tähistamist, on andmete esitamise viivitus mõnevõrra suurem kui teistel kuudel, kuid kõigil praktilistel eesmärkidel, et saada üldine pilt selle kohta, kas 2020 oli samaväärne Hispaania gripiga, pole tegelikult vahet, kas detsembri surmad, kui ametlikud 2020. aasta numbrid avaldatakse, on lõpuks 100 või isegi 1000 võrra suuremad kui täna. See võimalik tõus ei muuda märkimisväärselt 2020. aasta üldist statistikat.

Teine, võib-olla olulisem küsimus Rootsi suremuse kohta tuleneb viimase paarikümne aasta poliitilistest otsustest, mida kirjeldatakse Göteborgsposteni artiklis. Põhisõnumiks on see, et tegelik Rootsi populatsiooni suurus pole teada ja võib olla mitusada tuhat suurem kui ametlikud arvud ütlevad.

2020 – suurim surmade arv alates 1918. aastast!

Ülaltoodud pealkiri on massimeediale omapäraselt häiriv ja hirmuäratav. See on tehniliselt tõene, kuid semantiliselt väga eksitav. Enne üksikasjade uurimist, miks see pealkiri eksitab, vaatame kõigepealt allolevat diagrammi, mis näitab absoluutsete surmade igakuist arvu (1900 – 2020):

Siin on mitu huvitavat anomaaliat, millest kõige ilmsem on 1918, mil levis Hispaania gripp. Kuid huvitav on ka see, et II maailmasõja keskel (1942/43) langes suremus oluliselt! Võib-olla seetõttu, et peaaegu kõik Rootsi mehed olid värvatud sõjaväkke, kus nad olid hästi toidetud ja hoolitsetud, kus olid ranged käitumisreeglid, palju värsket õhku ja kehalist aktiivsust ning vähe võimalusi märatsemiseks, pidutsemiseks ja muudeks pahandusteks? Siin on viide vanale SCB dokumendile 1942. aasta surmapõhjuste kohta.

Tähelepanuväärne asjaolu on ka see, et üldine suremus langes kuni 1960. aastateni, pärast mida see trend muutus. Surmade arv hakkas kasvama, jõudes 1980. aastate alguses platooni. Kas on aimdusi, miks?

Kõrvalekalletest rääkides, heitke pilk aastale 2019 – suremus oli varasemate aastatega võrreldes oluliselt väiksem. Tuleme peatselt selle fakti juurde tagasi. 

Ja lõpuks vaadake 2020. aastat: jah, see on absoluutsete surmade osas kindel kõrvalekalle – peame minema aastasse 1918, et näha rohkem hukkunuid.

Demograafiline teave – rahvaarv on oluline

Rootsi elanikkond kasvab aasta-aastalt. Mida rohkem inimesi, seda rohkem surmajuhtumeid. See on ilmne kõigile, välja arvatud meediale. Seetõttu on absoluutsete surmade võrdlemine (jättes välja surmad elaniku kohta) lihtsalt eksitav.

Kahjuks ei naudi vaid meedia sellist „tehniliselt õiget, kuid semantiliselt eksitavat” hirmu levitamist – isegi Rootsi valitsuse statistikabüroo (SCB) on pandeemia käigus korduvalt võrrelnud erinevaid aastaid absoluutsete surmade suhtes.

Nii et korrigeerime Rootsi surmajuhtumite arvu elanikkonna järgi – nagu allpool näete, kasvab rahvaarv pidevalt ja kiireneb viimastel aastakümnetel.

Rahvaarvuga korrigeeritud surmad (suremus)

Kui vaatame 2002 – 2020 surmasid elaniku kohta, näeme, et 2020. aasta on võrdne 2012. aastaga. 

Järgmisena vaatame suremuse suundumusi pikemas perspektiivis. Alumine graafik näitab surmajuhtumeid elaniku kohta (“suremus”), tuginedes samasugustele surmaandmetele, mida kasutati selles postituse varasemas osas. Kas märkate pandeemiat?

Vaadates täielikku andmekogumit, näeme selgelt, et üldine suremustrend on languses, mida seletab tõenäoliselt elanikkonna tervise, meditsiinitehnoloogia, hoolduse, toitumise ning muude sotsiaalmajanduslike tegurite edenemine.

(1/4 artiklist on tasuta, ülejäänud 3/4 lugemiseks Minu Telegrami tellijatele.)

See trend pole siiski monotoonne, vaid näeme nähtavaid kõikumisi, näiteks suremuse kasvuperiood, mis algas umbes 1960. aastal, millele järgnes teine langustrend alates 1990. aasta algusest. See viimane trend võib, kuid ei pruugi alates 2020. aastast murduda, näiteks demograafiliste muutuste tõttu, nagu selgitatakse selles SCB postituses:

“1940. aastatel sündis Rootsis väga palju lapsi, mis tähendab, et võime eeldada, et järgmise kahekümne aasta jooksul kasvab iga-aastane surmajuhtumite arv.”

Nüüd näeme kogu andmekogumit arvestavat trendijoont, mis näitab muu hulgas, et trendijoonte lugemisel tasub alati olla ettevaatlik (mida sa küsid, on täpselt see, mida sa saad).


Vastavalt ülaltoodud trendijoonele näib, et alates 1980. aastast on esinenud “ülemäärane suremus”, samas kui perioodil 1920-1960 esines märkimisväärne suremuse defitsiit – kaks erinevat “kõrvalekalduvat” perioodi.

Veidi asjakohasema trendijoone jaoks võtame alguseks 2010. aasta:

Peaksime märkama, et kui me arvestame 2020. aastat kõrvalekaldena, peaksime selleks pidama ka 2019. aastat – suremus oli 2019. aastal erakordselt madal ja on selgelt aidanud kaasa 2020. aasta kõrgele suremusele (efekt, mille nimetus on “Dry Tinder”).

Rohkem demograafilisi andmeid – vanus on oluline

Mida vanem elanikkond, seda rohkem surmajuhtumeid. Vanad inimesed kipuvad surema sagedamini kui noored.

Alumine graafik näitab erinevate vanuserühmade kasvu võrreldes aastaga 1900. Pange tähele, et y-skaala ei tähista protsenti, vaid tegelikku kasvutegurit.

Rootsi elanike osakaal vanuserühma ja aasta lõikes:


Vanuserühma kasvu saame kontrollida ka kuue teistsuguse lähteaasta alusel. On selge, et vanade inimeste osakaal kasvab.


Seega, kui elanikkond kasvab aasta-aastalt vanemaks, peame suremuse arvutustes kohandama vanust, et saada õiglased suremuse numbrid, mida võrrelda. Teeme nii:

Võttes arvesse rahvastiku vanuse struktuuri (vanade ja noorte osakaalu), jõuame 2020. aasta korrigeeritud suremuseni, mis on võrdne 2013. aasta suremusega.

Võime vaadata ka oodatavat eluiga. Graafik näitab, kui suur on surmarisk erinevates vanuserühmades:

Pange tähele, et 2019 paistab eriliselt silma.

Lõpuks vaatame vanuserühma spetsiifilisi suremuse suundumusi ja võrdleme neid vastavalt kahe erineva lähtejoonega, vastavalt 2015–2018 ja 2015–2019:

Huvitav on täheldada, et kahe ülaltoodud vanuserühma – noorima ja vanima – puhul oli suremus 2020 mõlemast lähtejoonest madalam, ülejäänud kahe puhul aga kõrgem.

Regressioon keskmise suunas

Järgmisena vaatame, mis juhtub, kui me mõõdame surmade arvu paari aasta kaupa: 

Kui nüüd ühendada 2019. aasta (kõigi aegade madalaima suremusega) surmad 2020. aasta surmadega, näeme, et keskmine suremus 2019/2020 puhul on väga normaalne. Suurt surmajuhtumite arvu kompenseerib 2019. aasta madal surmade arv. See on regressioon keskmise suunas, mis on sajaprotsendiliselt loogikast lähtuv reegel: kui sündmus on haruldane või erakordne, siis sündmust esinebki harva, ja seda nii minevikus, olevikus kui ka edaspidi.

Muidugi saame ühendada rohkem kui kahe järjestikuse aasta surmad ja vaadelda saadud suremust:

Kuna viirused kalendriaastatest eriti ei hooli, vaatame ka hooajalisi surmajuhtumeid. Allpool määratakse hooaega 1. oktoobrist eelmise aasta septembrini. Kahjuks peame 2020/2021 hooaja tulemuste nägemiseks ootama 2021. aasta oktoobrit:

Covidi mõju – vanad vs noored

Paneme nüüd suremuse numbrid kõrvale ja uurime selle asemel Covidi mõju:


Eespool näeme, et kuigi Covidi (või vähemalt positiivse testi) saavad enamik vanuserühmi (välja arvatud väga noored), tekivad raskemad tagajärjed eakatel: kui olete noorem kui 70-aastane, on risk surra Covidisse väga madal. Kui olete 30-aastane või noorem, on teie risk intensiivravi vajamiseks minimaalne. Seega Covid on viirus, mis on ohtlik peamiselt eakatele, mitte noortele.

Sellegipoolest tabas Covid noori väga raskelt – mitte viiruse enda poolt, sest noorte jaoks polnud Covid sugugi halvem kui traditsiooniline gripp -, kuid valitsuste vastused viiruse leviku leevendamiseks: suletud koolid, kadunud karjäärivõimalused, aasta või rohkem kaotatud tulu, lõpetatud või piiratud sporditegevus, vähenenud sotsiaaltoetus jne. Järgnevate aastate jooksul veel selgub, milline on nende enneolematute piirangute mõju kogu maailma noortele.

Rootsi kriisi ja eriolukordade planeerimine ning juhtimine – või selle puudumine?

Öeldakse, et “meie haiglatel on oht saada ülekoormatud”.

Jah, vaadake seda graafikut, mis näitab ICU voodikohtade kasutust viimase 6 aasta jooksul:

Kevadine Covidi laine on selgelt nähtav – vaja oli umbes kahekordset tavalist voodikohtade arvu, nagu ka novembri-detsembri teise laine ajal, mille nõudlus ületas 40%. AGA…

Vaatame Rootsi haiglate mahtu võrreldes ülejäänud Euroopa Liiduga.

Ainult Lichtensteinis on haigla maht elaniku kohta väiksem kui Rootsis, vähemalt 2018. aastal, ja on kaheldav, et Rootsi positsioon on pärast seda paranenud.

Rootsi haiglate mahutavuse trend (2007 – 2018):

Järgmisena vaatame Rootsi intensiivravi (ICU) voodite arengut, võrreldes 1993. ja 2018. aastat:


ICU maht on 25 aastaga vähenenud 8 korda (!). Nii et ükskõik milline hädaolukord või kriis võib (võis) Rootsit tabada, puudus (puudub) võime selle kriisiga toime tulla. Pole siis ime, et haiglaid ähvardab ülekoormus!

2020. aastal tühistati Rootsis ka 90 000 meditsiinilist protseduuri, vahendab Rootsi veebiväljaanne Omni.

Tasub ka meeles pidada, et 75% surmadest olid seotud hooletusse jäetud hooldekodudega. Washington Post kirjutab, et “hooldekodud olid halvasti ette valmistatud, riigis olid kaitsevarustuse puudulikud varud ja intensiivravi suutlikkus oli alla poole Euroopa keskmisest.”

Veel üks näide tõsistest ebaõnnestumistest kriisijuhtimises on 2018. aasta metsatulekahjud, kui riiklik tuletõrjevõime oli tulekahjude kustutamiseks alla igasuguse arvestuse. Kõik lõppes, kui suured metsad olid juba maha põlenud ja mitmetel väikelinnadel/küladel oli oht maha põleda: sajad Poola tuletõrjujad päästsid olukorra, mille tekitas aastatepikkune kehv poliitika.

Kokkuvõte

Mida me siis järeldame kõigist ülaltoodud faktidest ja arvudest? Kas Rootsis oli tõsine surmav pandeemia, “gripp, mis esineb vaid üks kord 100 aasta jooksul”, millesse suri 2020. aastal enneolematult palju inimesi? 

Või koges Rootsi rasket grippi, mille suremus oli võrdväärne varasema raske gripihooajaga, mis kipub esinema üks või kaks korda 20–30 aasta jooksul?

Kui rääkida “liigsuremusest”, on otsustavaks küsimuseks (millele üldjuhul vastus puudub): millega võrreldes liigne? Alumine graafik näitab Rootsi 2020. aasta ülemääraste surmade kuut erinevat väärtust. Need jäävad vahemikku 7000–1900, sõltuvalt valitud arvutusmeetodist ja lähtejoonest.

Valige number, mis teile ja teie eesmärke arvestades kõige rohkem sobib.

Tekstilises vormis on Rootsi 2020. aasta ülemäärased surmad sellised:

Absoluutne liigne suremus, lähtejoon 15-18: 6429
Absoluutne liigne suremus, lähtejoon 15-19: 6978
Populatsiooni järgi kohandatud liigne suremus, lähtejoon 15-18: 3251
Populatsiooni järgi kohandatud liigne suremus, lähtejoon 15-19: 4334
Vanuse järgi kohandatud liigne suremus, lähtejoon 15-18: 1901
Vanuse järgi kohandatud liigne suremus, lähtejoon 15-19: 3146

Rakendades samu arvutusi 2019. aastale, saame „ülemääraste surmade” asemel märkimisväärse „surma puudujäägi”, olenemata sellest, millist arvutusmeetodit või lähtejoont kasutame:

Absoluutne surma puudujääk, lähtejoon 15-18: -2745
Absoluutne surma puudujääk, lähtejoon 15-19: –2196
Populatsiooni järgi kohandatud surma puudujääk, lähtejoon 15-18: -5384
Populatsiooni järgi kohandatud surma puudujääk, lähtejoon 15-19: -4307
Vanuse järgi kohandatud surma puudujääk, lähtejoon 15-18: -6146
Vanuse järgi kohandatud surma puudujääk, lähtejoon 15-19: -4916

Nii et isegi kui Covid poleks 2020. aasta jooksul saabunud, oleks 2020. aasta hukkunute arv “Dry Tinder” efektide tõttu tavapärasest ootuspäraselt suurem. Sellele osutab ka Norra teadusuuring: “Kuigi Covid-19-ga seotud suremus oli epideemia ajal Rootsis peaaegu 15 korda kõrgem kui Norras, ei olnud kõiki surmapõhjuseid hõlmav suremus Rootsis suurem kui kolmel eelmisel aastal (neljast). Suremuse kasvu täheldati võrreldes ainult vahetult eelnenud perioodiga (2018/19), mil suremus oli madalam kui eelnevatel aastatel. Liigne suremus piirdus üle 70-aastaste isikutega.”

Teie otsustate, kas ülaltoodud numbrid õigustavad nimetust „maailmat hoiatav lugu“ või kehtestatud piiranguid vabadusele, tulevikule ja normaalsele elule.

Allikad: Tommy Lennhamn (Rootsi andmeanalüütik), tekstisisesed allikad

Toimetas Madis Mark