Michael Levitt. Foto: www.mediatheque.lindau-nobel.org

Paljud teadlased nagu Nobeli preemia võitnud Michael Levitt on kritiseerinud Maailma Terviseorganisatsiooni ja Facebooki informatsiooni tsenseerimise eest. Koroonaviiruse kriis on näidanud, kui paljusid hääli summutatakse suurkorporatsioonide kasumi ning inimeste vabaduste piiramise nimel. Kas need globaalsed institutsioonid töötavad tõesti inimkonna heaks? Kas me peaksime neid edaspidi kuulama? 

Nagu paljud teist juba teavad, on mitmeid silmapaistvaid teadlasi nii-öelda “suukorvistatud”, kui rääkida nende seisukohtadest COVID-19 osas. Nende YouTube’i videoid on tsenseeritud; peavoolumeedias pole neile eetriaega antud. See on põhjustanud olukorra, kus massidele on avatud vaid mõned vaatenurgad. Peavoolumeedia alustas teisiti mõtlevate teadlaste vastu ka naeruvääristamise kampaania, samal ajal kui organisatsioonid nagu Facebook (sh. Delfi faktikontroll) otsustasid tsenseerida kõike, mis on vastuolus WHO seisukohaga.

Kas meil ei peaks olema võimalust uurida erinevaid teadusuuringuid ja arvamusi tõe väljaselgitamiseks? Miks neid meie eest varjatakse? Miks me tugineme pidevalt suurtele organisatsioonidele, mis on varasemas ajaloos pettustega vahele jäänud?

Paljude vastuoluliste teemade kohta arvamusi jagavatel ekspertidel peaks olema õigus jagada oma mõtteid ilma, et neid sildistatakse valeks või ebaõigeks.

Meile ei anta kunagi võimalust arutada, miks on miski vale, vaid oleme lihtsalt kohustatud oma sisu eemaldama. Ka selle konkreetse artikli võib märkida valeks. Aga kuidas on see võimalik? Kuidas saab ekspertarvamuse ja teaduslikel andmetel põhineva teabe jagamine olla “vale” ja karistatav?

Kuigi tsensuur tundub hullumeelne, on sellel ka teine külg. See paneb aina rohkem inimesi teadvustama probleemi, mis tänapäeval teaduses, poliitikas ja meedias eksisteerib – tihti on see ebateaduslik, ebaaus ja töötab inimeste eksitamiseks. 

Teaduse politiseerimine on viinud näiteks selleni, et inimesed peavad glüfosaadil põhinevaid tooteid ohutuks. Oleme seda varemalt näinud ka Agent Orange, DDT, tubaka ja muu puhul. Tooted, mis on inimestele kahjulikud, läbivad enne keelamist 15–20-aastase eitamise perioodi, kusjuures kedagi vastutusele ei võeta. Tänapäevane teadus ei tähenda mitte teadust, vaid seda, mis toetab valitsuspoliitikat mõjutavaid suurkorporatsioone. Kas teadust kasutatakse selleks, et aidata inimkonnal jõudsalt areneda? Või kasutatakse seda selleks, et tõsta teatud inimeste jõukust teiste masu arvelt?

Üheks teadlaseks, kes on koroonaviiruse ametlikus narratiivis kahelnud, on näiteks Michael Levitt (vaata ka tema intervjuud Toby Robbinsiga) – biofüüsik ja strukturaalse bioloogia professor Stanfordi Ülikoolis. Ta on kritiseerinud ülemaailmselt rakendatud sulgemismeetmeid, mis on põhjustanud palju tarbetuid kannatusi. Lisaks osutab ta sellele, kuidas meid sunnitakse astuma samme mitte andmete ja teaduse, vaid pigem majanduse ja poliitika alusel.

Kui dr Ron Paul jagas mõni kuu tagasi oma arvamust, et “inimesed peaksid endalt küsima, kas koroonaviiruse ‘pandeemia’ võib olla suur pettus, mida on ülepaisutanud need, kes soovivad rahaliselt või poliitiliselt kasumit teenida,” märgiti tema arvamusartikkel valeuudiseks ning piirati tema sotsiaalmeedia levikut.

“See ei tähenda, et haigus on ohutu. Kahtlemata surevad inimesed koroonaviirusesse. Haavatavatesse gruppidesse kuuluvad isikud peaksid kokkupuuteohu piiramiseks rakendama ettevaatusabinõusid. Kuid me oleme sellist filmi varem näinud. Valitsus haibib liigselt ohtu, et haarata meie vabadused. Kui aga oht on möödas, ei anna nad meile oma vabadusi kunagi tagasi.”

Sõnavõtjateks pole ainult arstid ja teadlased, vaid ka mitmed uurijad nagu NSA vilepuhuja Edward Snowden.

Miks ei saa me neid asju avalikult ja vabalt arutada? Miks neid vaateid tsenseeritakse, naeruvääristatakse ja peetakse ebaõiglaselt valeks?

“Peaaegu kogu teadus, millest kuulsime, näiteks selliste organisatsioonide poolt nagu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), oli väär… See on olnud teaduse jaoks häbiväärne olukord. Ma avaldasin aruandeid avalikult, ma jagasin neid e-posti teel ja kõik, mille tagasi sain, oli sõim. Ja te nägite, et kõik, mida ma esimese kuue nädala jooksul ütlesin, oli tegelikult tõsi, kuid poliitilistel põhjustel lasime me oma vaateid rikkuda. Andmed olid väga selged. Keegi ei öelnud: “Las ma kontrollin teie numbreid.” Nad ütlesid lihtsalt, et “lõpetage niimoodi rääkimine” – Michael Levitt

Päeva lõpuks peame endilt küsima, kas meie määratud valitsusel ja ülemaailmsetel tervishoiuasutustel on tegelikult meie jaoks parimad huvid. Kui ei, siis miks jätkame nende toetamist?

On palju kinnitavaid näiteid, et need institutsioonid ei tööta inimkonna nimel, vaid hoopis rõhuvad inimkonda. Näiteks Wikileaks paljastas, kui palju mõjutavad WHO-d ravimifirmad. Vimeo keelas hiljuti sama asja paljastanud dokumentaalfilmi, milles osalesid paljud WHO teadlased, arstid ja isegi ametnikud.

Paljudele on üsna selge, et valitsus ei toeta tegelikult oma kodanikke, vaid hoopis ettevõtteid ja suurt raha. Miks me nende nõuandeid pidevalt kuulame? Miks me usaldame neid tõe ja teabe saamiseks? Miks me usaldame nende juhiseid? Kas poleks parem, kui otsustaksime ise, mis on sobiv, eriti sellistel vastuolulistel aegadel, mil nii palju pettusi muutub avalikuks?

Kas on kätte jõudnud aeg, mil inimkond muutub isevalitsevaks? Näib, et oleme selles suunas liikumas ja paljud inimesed on hakanud ärkama. Me loome kollektiivselt uue maailma, mis vastab ennast juhtivale teadvusele. Selle võtmeks on teadvustamine, kes me tõeliselt oleme, mitte juhindumine sellest, kuidas meid on õpetatud mõtlema. See on teadvuse taassünd.

Allikad: Collective-Evolution, lingid artikli sees

Toimetas Madis Mark