Foto: Canva / Pixabay (Putin / DimitroSevastopol ) + Wikimedia Commons (Zelenskõi)

George Orwell kirjutas juba möödunud sajandi keskpaigas (ilmus 1949) oma teoses “1984”, et rahvusvaheline geopoliitika on farss, sest n-ö ida ja läänt juhitakse ühisest püramiidi tipust ning igasugused uudistesse jõudvad näilised konfliktid, nagu näiteks sõda, on mõlema poole lavastatud kokkumäng kõige kõrgemal tasemel, mille eesmärgiks on lollitada rahvast uskuma, et sõda käib riikide vahel. Analüüsides maailmas toimuvat ning ennekõike koroonapettust, ei tohiks olla raske sellest pettusest läbi näha – sõda käib ilmselgelt mitte riikide, vaid ühise ülemaailmse (sala)valitsuse ja kogu elanikonna vahel. Sellepärast ei üritatagi saavutada rahu, vaid eesmärgiks on igavene sõjapidamine. Arutelud selle üle, kuidas saaks lõpetada Venemaa ja Ukraina proksisõda, on kestnud kuid. Kuid relvarahu või isegi rahu saavutamiseks peaksid Putin ja Zelenskõi ületama mitmed põhiseaduslikud takistused.

Avaldame Rootsi Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (UI) Stockholmi Ida-Euroopa Uuringute Keskuse (SCEEUS) analüütik dr Andreas Umlandi analüüsi. See artikkel võtab kokku osad praegu koostamisel olevast pikemast SCEEUS-i raportist Venemaa-Ukraina läbirääkimiste takistuste kohta.

Poliitikakujundajate ja arvamusliidrite vaheline tuline arutelu selle üle, kuidas saaks ja tuleks lõpetada Vene-Ukraina sõda, süveneb iga kuuga. Sõltumata sellest, kas läbirääkimiste teel sõja lõpetamist peetakse soovitavaks ja võimalikuks, peavad kõik debatis osalejad mõistma sellise finaaliga kaasnevaid raskusi.

Erinevate riikide viimase kolme aastakümne kogemused Moskva neoimpeeriumi sekkumisega pakuvad piisavalt alust skeptitsismiks.