6. mai 2021 kell 16:43
Agressiivsel aktivismil võib olla oma aeg ja koht, kuid muutusi on võimalik ellu viia ka rahumeelsete võtetega. Tunnustatud aktivisti Sarah Corbetti asutatud Craftivist Collective näitab, kuidas käsitööst on saanud üks aktivismi vorme. Corbett kirjutab Positive News veebilehel, kuidas isegi introvert võib olla efektiivne protestija ning rõhuda ebaõiglusele, kasutades selleks oma käsi ning fantaasiat.
“Ma olen alati olnud aktivist,” kirjutab Sarah Corbett. “Kasvasin üles aktivistide perekonnas Liverpooli vaesemapoolses piirkonnas 1980ndatel aastatel ning käisin juba 3-aastaselt protestidel kaasas. 1991. aastal võtsime ette perereisi Lõuna-Aafrikasse. Ma olin parajasti 8-aastane ning Nelson Mandela oli aasta varem vanglast vabanenud. Kolme nädala jooksul külastasime me kirikuid ja kogukondi, mis olid võidelnud selleks, et kaotada apartheid ning sain sellelt reisilt kogemuse, mida ma ei unusta iialgi.
Teises klassis hääletati mind enda suureks üllatuseks klassivanemaks ning ma viisin edukalt läbi kampaania selleks, et õpilased saaksid endale oma kapid. Ülikoolis võtsin juba ette globaalseid probleeme puudutava kampaania ning töötasin oma karjääri seitse esimest aastat suurte heategevusorganisatsioonide jaoks professionaalse aktivistina ning lõin aluseid erinevatele liikumistele.
Nõelatorkest sündinud vaikne protest
2008. aastaks tundsin, et olen läbi põlenud. Ma olen loomult introvert, nii et marssidel ja kohtumistel käimised võtsid mind vaimselt läbi. Mulle ei meeldinud karjumine ja inimeste kamandamine ja ma tundsin, et ma ei sulandu kõikidesse gruppidesse. Kuna palju minu tööst professionaalse kampaaniate looja ja aktivistina oli online-is ning ei nõudnud väga palju kujutlusvõimet, igatsesin ma väga millegi oma kätega loomist. Nõnda võtsingi ma 2009. aastal kätte tikkimiskompleti, et rongisõidu ajal ennast tegevuses hoida.
Tikkimine ja oma kätega millegi loomine rahustas mind ning aitas ka probleeme uue perspektiivi. Mõne aja pärast täheldasin, et inimesed tundsid mu tegevuse vastu huvi ja pärisid, mida ma tikin. Meie kohalik poliitik oli järjekindlalt ignoreerinud petitsiooni ja palveid ebaõigluste vastu seista, niisiis tikkisin ma oma sõnumi taskurätikule. Andsin selle talle kingitusena üle ning palusin, et ta ei jätaks kasutamata oma positsiooniga kaasnevat võimu selleks, et läbi viia positiivseid muutusi. Selle kingitusega tahtsin ma üles näidata toetust ning olla pigem kriitiline sõber ja aidata vajalikke samme astuda, mitte agressiivne vaenlane.
Looduses, inimeses, käsitöös ja kujutlusvõimes on juba nii palju ilu, kuid ma tean, et me saame seda ilu võimendada ning muuta maailma meie ümber lahkemaks ja õiglasemaks. “Craftivism” (sõnadest craft-käsitöö ja activism- aktivism) võib kaasa tuua suuri muutusi nii isiklikul kui poliitilisel tasemel. See ei ole agressiivne, vali ega negatiivse alatooniga rusikaga vastu rinda tagumine, vaid keskendub protesti õrnemale poolele ning rõhub alandlikkusele ja inimlikkusele.
Aktivism vajab introverte
Leebe ja õrn ei tähenda alati nõrka ning kehtib samamoodi ka protestimise kohta. Vaikne ja väärikas protest ei ole lahjem ega vähem kindlameelne. See nõuab rohkem isegi enesekontrolli neil hetkedel, kui me ebaõiglust nähes tunneme endas üles kerkimas viha ja kurbust. Vaikne protest nõuab hoolivust, empaatiat ning situatsiooni konteksti mõistmist.
Paljusid inimesi niinimetatud klassikalised protestid ei kõneta ning võivad anda eesmärgile vastupidise mõju. Agressioon, häbistamine, isegi ähvardamine – neid kõiki võtteid võidakse protestil kasutada selleks, et oma sõnum võimalikult valjult kohale toimetada. Kahjuks on just need vägivaldsed protestid need, mida inimesed meedia vahendusel näevad, isegi kui suurem osa protestidest toimuvad rahumeelselt. Nii ma ei olegi enam üllatunud, kui inimesed ütlevad, et nad ei taha protesteerida, sest nad ei taha olla kõike seda, mis protesteerimise mõistega kaasas käib – vägivaldsed, solvavad ja hukkamõistvad.
Vaiksed, tagasihoidlikud ning häbelikud craftivistid ütlevad, et nad ei tunne end protestides mugavalt, sest nendele ei meeldi avalikkuse ees rääkimine ega tähelepanu tõmbamine. Aga me ei pea olema valjud selleks, et oma sõnumit edastada ja maailma paisata. Me ei pea nägema protesti kui karjumist ning jõulist pealekäimist, vaid suhtlema viisil, mis tegelikult ka inimesi kokku toob ning aitab leebelt ja rahumeelselt mõjutada.
Me võime näha, kuidas terve ajaloo vältel on seesugused rahumeelsed kampaaniad toonud kaasa sotsiaalseid muutusi ning ma usun, et craftivism on selle lähenemise järeltulijana samuti kõnekas viis eesmärkideni jõuda. Ma nimetan craftivismi “protestimise leebeks kunstiks”. Kuigi see võib kõlada nagu oksüümoron, sest “leebe” toob mõttesse midagi pehmet, idealistlikku ja naiivset, võib seesugune protest olla ääretult tulemuslik. Kõige paremaks näiteks võib olla Nelson Mandela, kelle järjekindlus ning vankumatu rahu tõi 27 aastat hiljem demokraatia sinna, kus varem valitses julmus. See on mees, kes on ära teeninud kogu maailma austuse ning tunnustuse ega ning kes hoolimata kõigist läbielamistest suutis hoida enda hingest eemal agressiivsuse ja kibestumuse.
Craftivism ei ole kiire ja ega isegi lihtne, kui sa tahad seda hästi teha. Ebaõiglused kipuvad olema keerulised nähtused, millel ei ole kiiret ja ühest lahendust ning inimest, keda kõigis probleemides süüdistada. Vahel on ebaõiglused kokku sulandunud üheks suureks probleemiks ning selle sasipuntra lahtiharutamine võib olla keerulisem kui me arvata oskame. Rahumeelsed protestid võivad aga aktivistide jaoks olla teiste protesti vormide kõrval üheks ääretult kasulikuks vahendiks, mille rakendamisel oma eesmärkideni efektiivsemalt jõuda. Nad teevad seda kisa ja kärata, lastes kunstil enda sõnumit maailma kanda.
Allikad: Positive News, Craftivist Collective
Autor Sarah Corbett
Tõlkis ja toimetas Janne Ark
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.