Fotod: Katrin Suik / Telegram.ee

Telegrami vabatahtlik toimetaja Katrin Suik sõitis kaheks nädalaks Kreekasse, et tutvuda sealsete ökokogukondadega. Esimesena tutvustame Telaithrioni projekti, millega loodetakse näidata, et jätkusuutlik isemajandav kogukond, mis põhineb isetul andmisel ja tõelistel ajenditel, võib olla reaalsus. Projekti eesmärgiks on püüda luua mudelit, mis võimaldaks inimkonnal õitsele lüüa. See toimub pideva õppimise, uurimistöö ja kogu omandatud info pideva jagamise kaudu.

Projekt on loodud selleks, et harida ja inspireerida inimesi järgima oma teed uue ühiskonnamudeli loomisel, milles kõik liigid ja rassid saaksid harmooniliselt ja tasakaalukalt koos eksisteerida siin planeedil.

Projekti loojad kirjeldavad oma eesmärke järgmiselt: “Me tahame õppida oma vigadest, arendada viisi, kuidas me suhtleme kaasinimestega ning taasluua iseennast oma keskkonna ja vajaduste taasloomise kaudu. Soovime tegutseda vastavalt teadmistele ja uurimistöödele, mida inimesed on teinud tervise, tehnoloogia, energia, hariduse, maaharimise, sotsiaalse struktuuri, meelelahutuse ja empaatia vallas. Tahame võtta omaks mitmekesisust ja unikaalsust ning saada parimaks versiooniks iseendast, võttes omaks igapäevast tagasisidet kui vaimutoitu ja teadlikku harmoonilist loovat ja produktiivset kommunikatsiooni. Me tahame elada võimalikult väikese ökoloogilise jalajäljega ning samal ajal võimalikult suure vabadusega hariduse (informatsiooni) ja loovuse osas.”

Projekti idee ja algus

Free&Real algatuse loojad kohtusid aastaid tagasi internetifoorumis, kus arutleti inimkonna uue disaini üle. Õige pea kandusid vestlused virtuaalkeskkonnast välja ning sõbrad kohtusid kohvikulaua taga.

2008 oli esimene suvi, kui hakati rääkima säästumeetmetest. Projekt Free&Real loodi 2010, kuid selle põhjuseks ei olnud majanduskriis, vaid tsivilisatsiooni kriis. Igas inimtsivilisatsiooni valdkonnas on kriis – mitte ainult majanduses, vaid ka hariduses ja poliitikas. Haridussüsteemist tulevad ajuvabad tarbijad, vähestel on ligipääs korralikule tervishoiule, toiduainetööstuses on tohutu kriis, nafta ja selle tarbimine on kriisis ja inimsuhetes on suurim kriis. Majanduskriis on ainult kogu süsteemi kriisi kõrvalnähtus. Selle põhjal otsustas grupp noori eksperimenteerida ja püüda luua uut mudelit.

Üks projekti algatajatest, Apostolis, kommenteeris idee teket järgnevalt: “Olen vaadanud palju dokumentaale rahandussüsteemi kohta ning kui sa veidi arvutad, siis on sellise kriisi tulekut lihtne ette ennustada. Majandustõusu ja -languse tsükkel ei saa igavesti kesta, samuti ei saa meie tarbimisharjumused samamoodi jätkuda. Mingil põhjusel on inimestel vaja hoopi, enne kui nad ärkavad. Oleme sõltuvuses harjumustest planeedil, kus ainuke asi, mis on püsiv, on muutumine! Selle kohta on väga hea analoog see näide, et pannes konna keevasse vette, hüppab see välja, kuid pannes ta külma vette ja ajades vee vaikselt keema, keeb konn surnuks. Inimkond on samas seisus – me keeme vaikselt surnuks.”

Keegi projekti loojatest ei alustanud seda vaid majanduskriisi tõttu. Nad otsustasid süsteemist välja astuda, sest süsteem ei toimi sellisel moel. Kõik nad tulid ise oma töökohalt ära, kedagi ei vallandatud. Apostolis selgitas, et nad ei taha sinna inimesi, kellel pole muud väljapääsu – nad võtavad vastu inimesi, kes ise tahavad sinna tulla. Paljud inimesed on helistanud ja projekti kohta uurinud, kurtes, et elu on raske ja tööd ei ole. Apostolis soovitab sellisel puhul lõpetada kurtmine ja võtta vastutus oma elu eest enda kätesse.

Projekti puhul on oluline ka põhimõte, et nad ei ehita seda iseendale. Seda luuakse kui jätkusuutliku kogukonna mudelit, kuid mitte iseenda jaoks, vaid laiemaks hüvanguks. “Me ei tea, kus me oleme paari aasta pärast. Teeme praegu seda siin selleks, et näidata, et see on vajalik ja võimalik. Kui selgitame inimestele, et me ei ehita endale, siis paljud ei taha siia tulla, sest inimestele ei meeldi luua ja ehitada kellegi teise jaoks, nad tahavad ehitada iseenda jaoks,” ütles Apostolis.

“Kui keegi tuleb ja tahab siin olla, siis on see nende valik, mitte meie valik. Nagu Dionysis, kes meie aia üle võttis. Tema saabumise järel oli tunne, nagu ta oleks siin olnud juba algusest peale. Tal on doktorikraad keemias, ta töötas mitmes ülikoolis ja ta tegi uurimistöid, kui see töö ei köitnud teda enam. Teaduses lähtud sa selle huvidest, kes sinu uurimuse eest maksab. Dionysis eelistab siin meie aias tööd teha.”

Visioon

Kogukond on planeeritud Telaithrioni mäe tipu lähedale 450 meetri kõrgusele merepinnast. Projekti jaoks on kasutusel 12 000 ruutmeetri suurune piirkond.

Kogukond on planeeritud ringikujulise piirkonnana, järgides looduse intelligentset geomeetriat. Selline planeering võimaldab kõige vähema energeetilise tarbimisega saavutada kõige suuremat sotsiaalset kasutegurit. Piirkonna ehitisi ühendab omavahel ringina kulgev rada. Ala ühes servas asuvast tiigist voolab välja piirkonda ringina ümbritsev oja ja kunstlikud tiigikesed, mis varustavad tervet piirkonda katvat puuviljapuudest ja söödavatest taimedest loodud metsakooslust veega ning parandavad piirkonna muidu kuiva mikrokliimat.

Piirkonna keskmeks tuleb viiest geodeetilisest kuppelmajast grupp – keskmine suur kuppelmaja ning neli väiksemat kuplit. Igal kuppelmajal on oma eesmärk nagu hariduse, uurimistöö, kunstide ja meelelahutuse läbiviimine. Suurema kuppelmaja pindala on 100 m² millele lisandub umbes 70 m² suurune teine korrus. Väiksemate kuppelmajade pindala on umbes 60 m². Kuppelmajad on kogukondlikuks kasutuseks, milles plaanitakse viia läbi hariduse, kunsti, muusika, uurimistöö, spordi ja meelelahutusega seotud tegevusi ning seminare ja üritusi.

Dünaamiline ja arenev integreeritud süsteem

Keskmest väljapoole liikudes paigutatakse kolm gruppi jurtast inspireeritud maju – üks suurem jurta (u 45 m²) keskele ning kuus väiksemat (u 16 m²) selle ümber. Väiksemad jäävad individuaalseks kasutamiseks ning keskmine suurem täidab ühise ruumi osa. Jurtad täidavad eluaseme ja külaliste majutamise eesmärki.

Kogu piirkonda kataks metsakooslus söödavatest taimedest ja viljapuudest, mida haritakse looduslikust maaharimisest ja permakultuurist lähtuvalt loomulikult vaid mahedaid meetodeid kasutades ilma sünteetiliste väetiste ja taimekaitsevahenditeta.

On tehtud arvutused, et selline piirkond, nagu praegu projekti käsutuses on, toidaks algselt ära kuni 15 inimest ning pikemas plaanis võiks see kasvada kuni 30 liikmeni. Kogukonda nähakse pigem dünaamilise ja areneva integreeritud süsteemina kui staatilise struktuurina.

Vesi juhitakse sinna lähedalasuvast allikast ning samuti täidavad kunstlikud tiigikesed sademevee reservuaaride eesmärki.

Lisaks eelpoolnimetatud hoonetele leidub piirkonnas ka teisi tugihooneid nagu tööriistakuurid, kasvuhoone, kompostitöötlus jne. Energia saamiseks plaanitakse kasutada erinevaid meetodeid, kombineerides tuulegeneraatoreid, päikesepaneele, väikesemahulise hüdroelektri installatsiooni ning võimalusel ka geotermaalset energiat.

Mida on senimaani tehtud

Praegu toimub tegevus kolmes piirkonnas. Agiose külas on töötuba, kus on tööriistad ja seadmed, kogunemise ruumid ja köök. Seal viiakse läbi seminare ja praktilisi tunde väga erinevatel teemadel, alates permakultuurist ja loodusehitusest kuni koduse kosmeetika valmistamise ja toitumiseni. Seal on ka esimene katseaed, mida haritakse permakultuuri põhimõtetest lähtuvalt. Töötoas on kogukond alles väga sõltuv Agiose küla infrastruktuurist. Kuna seda peetakse ajutiseks peatuspaigaks, siis on seal kasutusel küla tsentraalne vesi ja elekter pärineb üldvõrgust.

Teine piirkond on nn testpiirkond paari kilomeetri kaugusel. Sinna on püstitatud esimesed ehitised ning loodud aed. See on loodud eesmärgiga kõik tehnilised lahendused enne reaalselt läbi katsetada, kui neid hakatakse looma kolmandasse piirkonda mäe otsas, kuhu soovitakse kogukond rajada.

Testpiirkonda on ehitatud üks väiksem ja üks suurem jurta. Väiksem ehitati otse maapinnale, kuid kogemus näitas, et nii muutub sisekliima vihma toimel liialt niiskeks. Suurem jurta ehitati kogemust arvesse võttes juba lavatsi peale. Väiksemasse jurtasse on pandud vaid voodid ning selles majutatakse seminaridele tulnud inimesi. Suuremas jurtas on ka väike köögimoodul ning ahi, millega on hoone ehituse ja suuremate siseseinte puudumise tõttu väga kiiresti võimalik soojaks kütta.

Loomulikult tuleb arvesse võtta, et sealse kliima tõttu on talvel kõige madalamad temperatuurid paar kraadi üle nulli. Külmemas kliimas piisaks samasuguse ehitise kütmiseks samalaadsest küttekehast, kui ehitis ise peaks olema oluliselt tõhusamalt soojustatud.

Lisaks on testpiirkonda ehitatud kompostikemps ja duširuum. Saviehituse põhimõtetest lähtuvalt ehitati  hoovile ka tore istumisala, kus väiksem seltskond saab mõnusalt aega veeta.

Kolmandas piirkonnas mäe otsas on alustatud pinnase viljakuse parandamise töödega. Kuna aastaid oli see piirkond avatud kitsede ja lammaste karjatamisele ning ilmastikuoludele, siis on mulla ja huumusekiht väga õhuke, kohati on näha vaid kive. Kaks aastat on seal püütud parandada taimekoosluse mitmekesisust, külvates sinna väga suurt hulka erinevaid taimi. Samuti on istutatud suur hulk noori viljapuid. Kõige aegavõtvamaks osaks kogu projektist peetaksegi aia loomist ning pinnase viljakuse taastamist.

Geodeetiline kuppel

Eelmisel aastal alustati suure geodeetilise kuppelmaja püstitamise eeltöödega. Lavats, mille peale kuppelmaja asetatakse, on maasse rammitud vaiadel. Sel aastal minu sealviibimise ajal lõpetati lavatsi ehitamine ning kaeti vaiad puidukaitsevahendiga. Ning nädalavahetusel toimus töötuba, mille käigus püstitati suur kuppelmaja ning kaeti see plastikust kattega.

Geodeetiline kuppel on tellitud firmalt, mis selliseid struktuure toodab, eesmärgiga saada teada parim ehitamise viis ning püüda edaspidi juba ise seda kopeerida pöördprojekteerimise (reverse engineering) põhimõttel. Kupli struktuuri moodustavad metalltorud ning see oli korra juba kokku pandud, kuid töötoa jaoks uuesti lahti võetud. Selle uuesti kokkupanemine toimus juba suurema seltskonna juuresviibimisel ja nende abiga ning võttis aega umbes pool päeva. Teisel päeval jätkati kuplile katte peale panemisega.

Kogu kupli kokkupanemise ning katmise protsess oli üks nendest hetkedest, kui pragmaatiline põhjamaalane vangutab pead ja mõtleb, et küll läheb palju auru vile peale ära. Kuid vaadeldes seda protsessi ning neid inimesi, avas minu kõrval seisnud hiljuti kodumaale naasnud kreeklane selles töös hoopis uue tahu. “On tõsi, et kogu seda tööd oleks võimalik teha tõhusamalt ja kiiremini. Kuid vaata neid inimesi – nad naudivad seda mida teevad.” See pani mind mõtlema, et mis on õieti koos töötamise ja kogukondliku ettevõtmise juures olulisem? Kas püstitada kiirelt ja tõhusalt ehitisi ja luua aedasid või nautida kogu seda protsessi täiel hingel, olenemata sellest, kui kiiresti lõpptulemus valmib?

Tõde on tõenäoliselt kuskil vahepeal ning igaühe jaoks subjektiivne. Kuid nähes ja kogedes, kuidas töötavad teisest kultuurist inimesed, avardub see vaatenurk tunduvalt. Selge on see, et päeva lõpuks kogu vaidlemise, seletamise ja uuesti proovimise järel oli valminud hingematvalt suurepärane futuristlik struktuur. Ning pea 40 inimest lahkusid uhkusega ja suurimate sõpradena, olles veetnud koos mitu suurepärast päeva. Võib-olla oleks sakslased või eestlased sellise aja ja inimressurssiga suutnud rohkem ehitada. Kuid kas nad oleksid seda protsessi sama palju nautinud?

Usun, et toimiva koostöö võti peitub selles, kas me suudame vaadata avara pilguga ringi ning õppida teistelt kultuuridelt ja rahvastelt. Kui eestlased naudivad koos töötamist ja loomist samamoodi täiel rinnal nagu lõunamaalased, siis liidab see meid palju enam kui mis tahes mõttetult kallis “Talendid koju” kampaania.

Miks just jurtad?

Ehitajad selgitasid asja alljärgnevalt. Jurta on iidne nomaadide majatüüp Aasiast, mille lääne inimesed umbes 35 aastat tagasi kasutusele võtsid ja statsionaarsemaks tegid. Me kasutasime seda läänestatud teavet, et luua enda jurtad. Me tegime paar aastat uurimistööd ja jätkame kogu aeg uurimisega.

Uus maja, mida plaanime testpiirkonda ehitada, on bioklimaatiline maja – murukatus ja lõunapoolne sein on klaassein. Me ei peatu kunagi oma uurimistöös, paar aastat tagasi katsetasime palju saviehitustega. Kohalike seaduste pärast on raske loodusliku ehitusega tegeleda, ehitusluba on raske saada ja see on väga kulukas. Näiteks 40 m² maja ehitamise luba maksab 10 000 eurot ning loodusehituse puhul võib kogu maja ehitamine väga palju maksma minna. Kuppelmaja puhul ei ole luba vaja, see on seaduseauk.

Bioklimaatiliselt on jurta ja kuppelmaja kõige parem kuju. Kuppelmaja on peaaegu hävitamatu maavärinate ja kliimatingimuste poolt. Kuppelmaja on arhitektuuri evolutsioon, suurte hoonete puhul hakati kõigepealt kasutama püramiidi kuju, siis õpiti ehitama nelinurkseid maju ja järgmine on poolkerakujuline.

Meie suures jurtas on keskel väike puukütteahi, mis umbes 40 minutiga kütab kogu jurta väga kuumaks. Meie jurtal puudub soojustus, kuna kliima on soe. Külmas kliimas toimiks sama maja, kuid see peaks olema soojustatud.

Põhjus, miks me valisime jurtad ja kuppelmaja, on seega see, et neid on lihtne ehitada, need on mobiilsed ja bioklimaatiliselt head struktuurid, mis ei vaja ehitusluba.

Katrin Suik

Fotod: Telegram