Suuremad Ida-Euroopa riigid, eesotsas Poola, Slovakkia, Ungari ja Tšehhiga, on mitmeid aastaid avalikult kritiseerinud Euroopa siseselt kõikuva kvaliteediga toidu- ja hügieenitarbeid. Nimelt on riikide kodanikud märganud, et Ida-Euroopas müüdavate kaupade kvaliteet on oluliselt madalam kui samade tootjate samade brändide alt müüdud tooted Lääne-Euroopas, kirjutab Gorilal blogi.

Sama toode, erinev koostis

Värvikaks näiteks on The Coca Cola Company toodetud karastusjook Sprite. Saksamaal on Sprite’i koostisosades ainsaks magustajaks suhkur, samas kui Tšehhis sisaldab Sprite ka fruktoosi, glükoosisiirupit, aspartaami ja atsesulfaami. Eestis müügil olev Sprite sisaldab lisaks aspartaamile ja atsesulfaamile veel üht sünteetilist magustajat, nimega neohesperidiin DC.

Sprite on vaid üks näide väga paljudest. Nii toiduaine- kui hügieenitarvete tööstuses on täiesti tavaline praktika, et sama hinna eest müüakse Ida- ja Lääne-Euroopas erineva kvaliteedi ja erineva koostisega tooteid. Dual food quality ehk kahetise toidukvaliteedi vastu võitlejad nimetavad kvaliteedi regiooniti kõikumist lausa toidurassismiks ning nõuavad ebaõigluse lõpetamist.

Milline on Ida-Euroopa tarbija?

Kuidas on võimalik, et tootjad seda endale üldse lubada saavad? Paraku on küsimus hoopis selles, milline tootja üldse tunnistab, et nende kvaliteet kuidagi kõikuda võiks. Koostisosade varieerumist, nagu eeltoodud Sprite’i näite ja paljude Euroopas müüdavate lihatoodete puhul, selgitavad tootjad üldjuhul „turu iseärasustega kohandumiseks“.

Teisisõnu on globaalsete tööstuste eelduseks, et lääne-eurooplane hoolib toidu kvaliteedist niivõrd palju, et jätab halvema kvaliteedi või ebatervislikumate koostisosadega toidu pigem poeletile kui et tarbib kaheldava väärtusega toodet. Ida-Euroopa sortimenti panustavad tootjad aga selgelt odavamaid ja vähemkvaliteetseid koostisaineid, sealjuures toodete jaehindu langetamata. Näib, et Ida-Euroopa narratiivi kuulub suurtootjate meelest ülim hinnatundlikkus ja ükskõiksus toidu koostise osas.

Kahetine toidukvaliteet puudutab otseselt ka Eestit, sest meie supermarketid saavad väga suure osa importkaupadest Poola jaotuskeskustest, olles osa Ida-Euroopa kaubanduspiirkonnast. Nii võib saada päris suure üllatuse osaliseks, kui võrrelda Rootsist ja Eestist ostetud identset šokolaadibatooni või šampooni — sama tootja, sama bränd, sama kujundus, sama hind, ent ometigi teine sisu.

Lisaks Sprite’i koostisosadele toodi Bulgaarias välja, et Arieli ja Persili Ida-Euroopas müüdud tooted ei olnud nii efektiivsed kui Lääne-Euroopa samanimelised kaubad. Kvaliteedivahet on tähele pandud nii Lidl’i, Spar’i, Ferrero SpA, Pepsi, Milka, Cadbury toodete kui HiPP beebitoitude puhul. Bulgaarias testitud 22 toidukaubast leiti erinevused 13 toote puhul, nendest 10 kauba koostis ja kvaliteet erinesid Lääne-Euroopas müüdavatest variantidest märkimisväärselt. Gorilla.ee portaali teada ei ole Eestis taolist võrdlevat kvaliteediuuringut läbi viidud, kuid tõenäoliselt oleks meie kaupade tulemused võrreldavad Bulgaaria, Slovakkia, Tšehhi ja muu Ida-Euroopaga.

Importkaubad kvaliteedikontrolli

Tänu Visegrádi grupi riikide aastatepikkusele tööle on Euroopa Komisjonis teema viimaks päevakorrale võetud ning 2017. aasta sügisest saati on arutatud, kuidas toidurassismile vastu astuda ning seda piirata. Käesoleva aasta aprillis võeti vastu otsus piirkonniti kõikuv toidukvaliteet Euroopa Liidu siseselt keelata ning Ida-Euroopa riike varustada meetodite ja rahastusega, et imporditud toidu- ja hügieenikaupade kvaliteeti kontrollida. Euroopa Liit avaldas kevadel lootust, et otsus jõustub juba 2019. aasta esimeses kvartalis.

Käesoleval sügisel on Euroopa Liit kutsunud Euroopa riike üles toidu- ja tööstuskaupu testima ning tulemusi avalikustama, et neid 2018. aasta lõpuks omavahel võrrelda saaks. Paraku ei tähenda see, et probleem oleks lahenduse saanud. Kuna tegu on fundamentaalse muudatusega, mis hõlmab poolt Euroopast, võib eeldada, et kvaliteedivahe annab endast tunda ka veel järgmise paari aasta jooksul.

Ida-Eurooplasena on siinkohal kindlasti asjakohane mõelda, kas tasuks suurkorporatsioonide toodangu asemel tarbida pigem kohalikku toodangut, mille kvaliteedis järeleandmisi tehtud ei ole.

Loe lisaks: Europe’s ‘food apartheid’, EU bans dual quality food, Juncker: topeltstandardid toidu kvaliteedis on vastuvõetamatud