Human Rights Watchi 105-leheküljeline aruanne põhineb kohapeal läbi viidud uurimisel ja intervjuudel ellujäänutega. Ülestõusnud ründasid kümmet valitsusmeelset alaviitide küla 4. augustil, valitsusväed tõrjusid 20 mässuliste rühmitust küladest välja 18. augustil. Alaviidid on šiiaislami haru, millesse kuulub ka president Bashar al-Assad.

Raportis on nimetatud 190 tapetud tsiviilisiku nimed, neist 57 naised, 18 lapsed ja 14 vanad mehed. Tegelik tapetute hulk on aga kindlasti kõrgem, sest paljud elanikud jäid kadunuks ja surnukehi maeti suurtesse massihaudadesse.

Raport mainib ka, et pole selge, kas ja millist rolli mängis veretöös Süüria vabastusarmee (FSA), mida lääs avalikult toetab. On küll olemas 11. augustil filmitud video, kus FSA üks liideritest Salim Idriss ütleb, et tema grupp osales rünnakus “suurel määral”, kuid HRW uurijad ei suutnud tuvastada, kas FSA oli kohal ka 4. augustil, kui enamus jõhkraid tapmisi ilmselt aset leidis.

“Kaks pealetungis osalenud rühmitust Iraagi ja Levanti Islamiriik ning Jaish al-Muhajireen Wal-Ansar hoiavad endiselt enda käes pantvange, kellest valdav enamik on naised ja lapsed. Tõendid näitavad kindlalt, et tapmised, pantvangistamine ja teised rikkumised küünivad sõjaroimade ja inimsusvastaste kuritegude tasandini,” ütles New Yorgis baseeruv inimõigusorganisatsioon. “Mõnel juhul opositsioonivõitlejad hukkasid või lasid maha terveid perekondi,” kirjutas HRW, kelle hinnangul oli tegemist ettekavatsetud ja süstematiseeritud hävitustööga.

Varem peamiselt valitsusvägede inimõigusrikkumisi dokumenteerinud HRW on kutsunud ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestama relvaembargot kõigile konfliktis osalejatele, kelle suhtes on usaldusväärseid tõendeid ulatuslikest ja süstemaatilistest kuritarvitustest ja kuritegudest inimsuse vastu. Ühtlasi kutsus organisatsioon riike, mis omavad mõju peamiselt sunnidest koosnevatele ülestõusnute rühmitustele, töötama pantvangide vabastamise nimel.

Süüria 22 miljonist elanikust on alaviite vaid 12 protsenti. Osa sunniite on ketseriteks peetavatesse alaviitidesse läbi aegade suhtunud põlgusega. Alaviidid usuvad reinkarnatsiooni, neil puuduvad mošeed, nad ei paastu ramadaani ajal ega pea kohustuslikuks palverändu Mekasse. Neil ei ole keelatud alkohol, naised võivad liikuda loorita ning kogukonna liikmed tähistavad nii islami kui kristlikke pühi, sealhulgas jõule.

Assadi langemise korral võivad alaviidid analüütikute sõnul üritada rajada Süürias oma enklaavi. Praegu moodustavad nad enamuse Tartusi, Latakia, Baniase ja Jableh’ linnas. Alaviitidel oli Süürias Prantsusmaa okupatsiooni all kümnekonna aasta vältel autonoomia ka 1920.-30. aastatel.

Vaata ka Human Right Watchi videot:

Allikad: BNS, Aljazeera America, BBC

Foto: ekraanikuva

Toimetas Maarja Aljas